30km suusatamist, patsiendiks olemine ja tolmuimeja köiega tõstmine – milline huvitav töövestlus

Kui Colorados asuva Breckenridge’i suusapatrulli töökatse esimene päev mööda sai, olin ma emotsionaalsest ja ka füüsilisest pingest nii läbi, et ei suutnud mitte midagi teha. Camp NaNoWriMo raames pean aprillis iga päev 1667 sõna kirjutama. Selle asemel suutsin kirjutada pisut üle saja sõna. Aju lihtsalt ei toiminud. Samal põhjusel ei ole ma veel jõudnud ka kellelegi rääkida, et mis seal töökatsetel siis õigupoolest toimus. Esmalt oli stress ja siis suur pingelangus. Aga samas tahan selle kirja panna, sest isegi kui ma see aasta tööpakkumist ei saa, siis mis sellest – kogemus ise oli väga vinge!

Esimene päev – suusatamine

20180404_151622Esimene päev kogunesime Peak 8 jalamil olevas kohvikus. Muidugi olin mina üks esimestest, sest kuidas muidu. Tasapisi kogunes meid aga juurde ja juurde ning üks hetk oli meid kuskil nelikümmend viis inimest. Tasapisi sai teistega ka juttu aetud, kuigi ma olin nii närvis, et üritasin end rahustada telefonist raamatu lugemisega. Eriti ei aidanud. Õnneks läks aga punkt kell kaheksa asi käima. Esmalt muidugi tervitussõnad, seejärel oli vaja võtta endale numbriga särk, mille järgi meid ära tunti, lasta endast pilt teha ning kirjutada alla paberile, mis kinnitab, et oled teadlik ohust, et töövestluse käigus võid saada vigastada või surma (ning ei kaeva selle juhtumisel ettevõtet kohtusse).

Inimesi oli muidugi igat masti. Kõige suuremaks üllatuseks oli minu jaoks inimene, kes kes oli otsustanud katsetele ilma kiivrita tulla. Mis teeb asja eriti huvitavaks, on see, et ta töötab Breckenridge’s suusainstruktorina ja peaks kindlasti olema teadlik töötajatele esitatud kiivri kandmise nõuetest. Jah, kiiver ei olnud töövestluse juures kohustusliku aksessuaarina märgitud ja väga palju patrullid suusatavad vabal ajal ilma kiivrita, ent minu meelest on suusapatrulli (kui ohutuse eest vastutava meeskonna) töövestlusele tulles kiivri kandmine kuidagi loogiline samm. Kui ta ütles, et see on talle juba kolmas kord osaleda, pidin ma peaaegu et keelde hammustama, et mitte küsida, kas ta jättis eelnevatel aastatel ka kiivri koju.

Katsetama võisid muidugi tulla kõik, kes hindavad end eksperdi tasemel suusatajaks ja kellel on huvi suusapatrulli ametikoha vastu. Esimene asi on avalduse esitamine, mida õnneks sai teha internetis. Klassikaline CV, motivatsioonikiri ja küsimustikule vastamine Kuna mul veel USA töö- ja elamisluba pole, filtreeriti mu avaldus esmalt välja. Tänu sellele aga, et ma jaanuaris töövarjuks olin, teadsin et see võib juhtuda ja mu avaldus otsiti uuesti välja ja tõsteti õigesse kohta.

Minnes aga nüüd selle juurde, mis esimesel päeval toimus, siis muidugi oli selleks suusatamine – kella üheksast poole neljani, üle 30km ning suurema osa ajast mustadel ja topeltmustadel nõlvadel. Kui üles jõudsime, pidime natuke ootama ja seejärel jaotati iga grupp hindajate juurde ja minekut! Muidugi viidi meid kõige vastikumatesse kohtadesse, mida hindajad leidsid. Kui esimene mogulite (nõlvale sissesõidetud künkad) suts läbi sai, läksime Inferno nimelisele rajale, mis oli katsete jaoks vist täiesti ideaalne. Vägagi järsk ning küllaltki kitsas rada, koos üksikute puudesaarekestega raja keskel. Muidugi oli see kaunistatud mogulitega ning selle raja kohta olen kuulnud, et kui seal toime tuled, tuled toime ka igal pool mujal. Uhh.

Pildiotsingu black moguls breckenridge tulemus

Laenatud pilt (www.skiresort.info), et näidata, mis need mogulid või künkad siis on. Ideaalis võiks sealt võimalikult sirgjooneliselt alla sõita. Reaalsus on väheke teine. Mogulite suusatamine on muidu päris mõnus, aga kui peaks juhtuma, et rütm pekki läheb, siis enam nii mõnus ei ole. See näide on rada nimega Grit, mis ei ole ei kõige järsem ega ka kõige pigem moguliterada.

Alguses oli Inferno alguses ikka parajalt hull seista, sest mida kauem ma järsu raja alguses seisan ja ootama pean, seda järsemaks see mu aju jaoks muutub. Mis aga aitas oli see, et ma olin seal rajal varem sõitnud (hiljem tuli välja, et ei ole, sest me käisime Bryaniga ühel teisel küllaltki sarnase algusega rajal) ning meie lahe grupp. Viskasime nalja ning üritasime natuke vaheldust tekitada, et samad inimesed ei läheks kogu aeg esimese ja viimasena ja selliselt me Inferno lõppu jõudsime.

Tegelikult kulgeski terve päev mogulite rohkelt. Algul arvasin, et oleme mogulitel ehk pool ajast või no kolmveerand aga reaalsus oli, et ikka nii 90%. Ja mitte kerged mogulid, vaid jäised ja üllatavate ärakraabitud kohtadega. Muidugi ka pikad rajad ja ikka topeltmustadel nõlvadel.

Iga tunni järel toimus hindajate vahetus. Küsiti jälle nimesid, pandi kirja särgi peal olev number ja meie sõitude ajal kirjutati ka üles, mida meist arvatakse. Jube huvitav oleks teada saada, mis mu suusatamise kohta kirja pandi, aga seda infot kahjuks ei jagata. Varjutamise ajal on mulle küll öeldud, et ma olen hea suusataja ning kindla olekuga ja suurepärase tehnikaga, ent töövestlusel suusatamine ei olnud närvitsemise tõttu muidugi maailma parim. Samas olevat meie grupp jällegi viiest grupist parim olnud, nii et ei teagi siis, kuidas päriselt see olukord oli.

20180402_210736-01.jpeg

Selleks et ma vähem närvitseksin, kinkis Bryan mulle ühe armsa draakonikese.

Kuid okei, nad ei otsinudki maailma parimaid suusatajaid. Mulle mainiti varjutamise ajal korduvalt, et kedagi ei koti, kuivõrd stiilipuhast sõitu sa teed või kui kiiresti sa punktist A punkti B jõuad. Tähtis on kontrollitud ja kindel suusatamine. Lihtsalt mogulitest üle lendamine, nii et käed jalad seitsmes suunas käivad, ei ole see, mida nad näha tahavad. Nagu meile päeva alguses öeldi, siis peame suusatama selliselt, et hindajad lubaksid meil oma viga saanud ema mäest alla tuua. Nii et ehk on see üleelatav, et ma seal maailma parim ei olnud ja kohe kindlasti kõige kiiremini mäest alla ei jõudnud. Ma olen valmis õppima!

Mida ma aga lootsin ja mis ka juhtus, oli meilt suusakeppide ära korjamine ja nendeta sõitmine. Minu jaoks täiesti loogiline ülesanne, sest patrullina sõidad sa päris palju ilma keppideta. Kui sa aga ei ole harjunud keppe käes hoidmata suusatama, siis võib juhtuda, et su fantastilisest tasakaalust ja imelistest pööretest pole midagi alles. Minu õnneks on mul keppideta sõidus päris palju kogemust olnud (aitäh Uus-Meremaa rajaohutuse töö, kus suurem osa päevast kulgengi ilma keppideta), nii et kuigi nõlv oli parajalt järsk ja lumekamakaid täis, ei olnud see nii kohutav, kui arvata võis.

Paaris kohas arutasime oma grupis ka seda, et äkki läheks teeks mõne hüpeka. No kui need kaljunukid seal nii ahvatlevalt kutsusid, siis oleks ju tore… Probleem oli ainult selles, et kui sa tõesti selle hüppega puhtalt läbi teed, siis saaksid tõenäoliselt boonuspunkte või vähemalt tunnustava noogutuse. Kui sa aga käna paned… Lõpptulemus oli see, et mitte keegi neid suuremaid hüpekaid ette ei võtnud. Ei tahetud riskida. Muidugi, kukkumine ise ei ole ilmtingimata halb. Meie rühmas panid kaks inimest korra külje maha (mina kaasaarvatud) aga mõlemal juhul oli see pigem idiootne „ma nüüd kukun“ kui täielik kontrolli kaotamine, nii et ehk sellele väga palju tähelepanu ei omistatud. Teiseks päevaks olime igal juhul mõlemad tagasi kutsutud.

Teine päev – meeskonnatöö ja kommunikatsioon

Jah, tagasi kutsustud, sest mitte kõik ei pääsenud edasi. Esimese päeva lõppedes sai kogu aeg postkasti uuendatud ja seda ühte kirja oodatud. Ja kui kiri lõpuks tuli, pidi mul süda saapasäärde vajuma. Esimene lause, mida kirja avamata nägin, oli: „Dear Ene, Thank you for participating in the Breckenridge Ski Patrol hiring clinic.“ Ma olin raudkindel, et sellele järgneb nentimine, et kahjuks ei ole mu suusatamisoskus piisav ning teiseks päevaks mind tagasi ei kutsuta. Kui kirja lahti sain ja selgus, et mind oodatakse ka teiseks päevaks tagasi, oli kergendus nii suur, et hakkasin nutma. Järgmisel päeval kui teistelt uurisin, siis ma polnud ainus, kes esimese lause peale halvimat eeldas.

20180405_080937.jpg

Teise päeva esimene mäkkeminek.

Huvitaval kombel ma teise päeva pärast nii palju ei põdenudki. Mõnes mõttes oli see keerulisem päev, sest kõik töötoad, kus me osalesime, olid seotud suusapatrulli ametioskustega, ent ma teadsin, et nad ei eelda mingeid meditsiini- või laviinikontrolli alaseid teadmiseid. Suusatamine oli see, mille tõttu ma närvisin olin ja seal sain linnukese kirja.

Teiseks päevaks tuli tagasi 32 inimest ja meid jaotati uuesti gruppidesse. Sedakorda oli päeva eesmärgiks näha seda, millised me oleme inimestena ja kuidas grupis toime tuleme. „Me võime õpetada suusatamist ja võime õpetada meditsiini, aga kui sa oled täielik idioot ja ülbik, siis ei ole midagi teha,“ selgitas mulle üks patrull varjutamise ajal.

See tähendab, et kui sa oled inimene, kes igas grupitöös liidrirolli haarab ja kellegi teise arvamusega ei arvesta, siis ei taheta sinuga koos töötada ja tööpakkumist ei tehta. Kui sa oled alati vait ja istud omaette nurgas, siis ei taha keegi veeta sinuga pikki päevi väikesesse putkasse suletult ja sind ei palgata. Nii et kuidagi oli vaja siis nende tingimuste vahel laveerida ja põhimõtteliselt jätta mulje, et ma olen maailma ägedaim inimene, kes teeb tööl täpselt seda, mida temalt oodatakse ning kellega koos ei hakka ka viis tundi liftis kinni istudes igav.

Esimeses ülesandes oli vaja üks rajajupp sulgeda. Minu käes oli raadio ning rajajupi äärde suusatanud meeskonnakaaslased pidi mulle teada andma, et meil on raja sulgemiseks vaja nööri, „Suletud“ silti ja bambuskeppe. Ainult, et nad ei tohtinud kasutada sõnu rada, sulgemine, nöör, silt, bambuskepp jne. Ehk siis kommunikatsiooni ülesanne. Korra veel sarnane ülesanne ja siis oligi juba hindajate vahetus ning läksime üles hütti tolmuimejat vinnama.

Ma soovin, et oleksin sellest ülesandest pilti teinud, aga ma ei olnud kindel, kuivõrd aktsepteeritud see on, nii et peab leppima kirjeldusega. Lae alt kulges köis, mille külge oli kinnitatud tolmuimeja, mis oli vaja toolile vinnata. Üks inimene ühel pool köie otsas, teine teisel pool ning mõlemad vaatasid seina poole. Keskel seisis kolmas inimene, kellel oli ainsana luba rääkida ning kes pidi kahte inimest juhtima, et tolmuimeja piisavalt kõrge tõstetaks ning seda siis vasakule ja paremale poole liigutataks, et lõpuks tooli peale maanduda.

Konks on selles, et tavaline suhtlemine stiilis „James, sina tõmba ja Paul, sina anna järgi“ ei olnud lubatud. Sobilike suhtlusmeetodite kokkuleppimiseks oli 30 sekundit. Kasutusele tulid nii numbrid, plaksutused, hobuse juhtimiseks kasutatavad käsklused kui ka loomahääled (nt tähendas ahvihääle tegemine, et tolmuimejat tuleb tõsta, sea röhkimine, et langetada ning elevandi pasundamine, et vasakule liigutada). Eriti pull oli muidugi see, et selle lühikese aja jooksul ei saanud kõik märguannetest ühtemoodi aru ning vaene James pidi elevandihäält nii kaua tegema, et ta oli näost punane, sest üks köietõmbajatest oli ära unustanud, mida see täpselt tähendab. Meie muidugi saime naerda ja pärast kiita, kui tolmuimeja kenasti toolil maandus.

Klassikalise suusapatrulli ülesandena oli vaja ka vigastatut aidata. Kuna Breckenridge’s on rohkelt puid, siis puu ja suusataja/lauduri kokkupõrge on küllaltki tavaline. See oli ka meie legendiks. Üks vabatahtlik „sai viga“ ning teised pidid ta „helikopterini“ transportima. Kuna meie grupis oli üks inimene, kellel on EMT koolitus läbitud ja üks inimene, kes on patrullina töötanud ja nad nagunii võitlesid, kes saab kogu aeg liidrirollis olla, siis olin mina rõõmsalt vabatahtlik. See tähendas, et ma ei pea juhtimise nimelt kaklema ja ei ole ohtu, et jään liialt tahaplaanile passima. Patsiendina oli minu ülesandeks olukorda järgida ja hiljem tagasisidet anda. Jalutasin koos patrulliga pisut allapoole, heitsin puude vahele pikali ning jäin päästjaid ootama. Neil oli vaja diagnoosida, mis on mu vigastused ning välja nuputada, kuidas mind sellisest kohast „helikopteri“ juurde toimetada. Kui välja arvata see, et EMT läbinu nii korralikult liidrirolli haaras, et ta üritas kõike ise teha ja see, et keegi ei märganud mu kätt tagasi kelgu peale tõsta (lisavigastuste oht + minu mäest ülestirimine oli tõenäoliselt raskem), siis tulid nad täitsa kenasti toime.

Kõige huvitavam töötuba oli aga laviiniohvrite (seljakottide) otsimine. Neli inimest meie grupist olid juba laviinikoolituse läbinud ning selleks, et liiga lihtne ei oleks, hakkas üks neist otsingu juhiks ning kolm tükki olid kaevajateks. Mina ja üks teine naine, kes ei ole laviinikoolitust läbinud, saime laviinipiiparid, mille abil saab üldse „ohvri“ esialgse asukoha paika panna. See ülesanne läks üllatavalt hästi, aga väidetavalt olid meie grupis ka kõige agressiivsemad kaevajad ehk kui piipariga oli asukoht täpsustatud, siis kaevati ohver päris kiiresti välja. Natuke võin jälle viriseda EMT kallal, kes oma suures õhinas laviinilabidaga möllates peaaegu mu sõrmed puruks tahtis lüüa, aga eks seal tekib natuke hasart, et kui kiiresti kõik üles leiab. Hilisemas analüüsis tunnistas ta ise ka, et hakkas mind liialt õpetama ja oma õpetamisega segama. Aga väga palju ongi kinni meeskonnatöös ja kui esimese ohvri kaevamisel oli jah mu sõrmede ja labida kokkupõrge probleemiks, siis kolmanda ohvrini jõudes läks kõik libedamalt.

Kaks ülesannet toimusid ka siseruumides. Seal oli vaja grupisiseselt paariline valida ning otsustada, kumb paariline kummal ülesandel liidrirolli täidab. Paber-kivi-käärid otsustas, et mina saan trauma ja paariline saab meditsiini. Trauma legendis oli meie vaene patsient jälle vastu puud põrutanud. Ülesanne oli leida vigastused, otsustada prioriteet ning patsient alusele seada. Mis me natuke valesti tegime, oli vigastatud küljele keeramine ning see, et üks inimene kontrollis ülakeha ja teine inimene alakeha vigastusi. Tegelikult pidanuks üks inimene mõlemat tegema.

Meditsiini ülesandes oli “patsiendiks” vanem meesterahvas, kes tunneb end väga halvasti. Pärast põhiküsimuste küsimist, vere hapnikutaseme ja pulsi mõõtmist, vererõhu mõõtmist (jess, ma õppisin seal vererõhku mõõtma) ja aspiriini manustamist, vajus ta aga põrandale pikali ja saime näidata, mida me elustamisest teame. Õnneks jäi patsient ellu ning saime kiita, et meil oli hea meeskonnatöö.

Ja viimaseks muidugi siis intervjuu. Küllaltki lühike ja läks hästi, kuigi nagu alati, siis need parimad vastused tulevad meelde siis, kui oled juba kodus ja kõik läbi on. Õhtu lõppes baaris sotsialiseerumisega ning siis oligi kõik. Töökatsed läbi. Nüüd pole muud teha, kui tulemusi oodata ning ootamist jagub.

Kõik näitajad (suusatamine, töötoa tulemused, kuivõrd sa meeskonda sobituksid) pannakse kokku ja selle põhjal moodustatakse pingerida. Kes jäävad pingereas väga lõppu, saavad kohe kirja, et see aasta neile ametikohta ei pakuta. Teistele saadetakse aga info selle kohta, kus nad pingereas paiknevad ja siis tuleb veel oodata. Reaalne tööle võtmine käib selle järgi, kui palju kohti vabaneb ning vastavalt pingereale hakatakse pakkumisi tegema. Praegu on kindlalt teada see, et vabaneb kaks töökohta. Suurem osa palkamisest tehakse aga juunis-juulis, kui olemasolevad töötajad peavad teada andma, kas nad tulevad tagasi või ei. Aga kui inimesi järjest ära langeb (nt vigastuse tõttu), võib tööpakkumise saada ka novembris. Nii et ootamine ei lõppe niipea.

Minule on tähtis aga see, et ma käisin, tegin ja nägin. Isegi kui ma ei saa pingerea kohta, siis see on okei. Muidugi ma olen pettunud ja kurb, ent tegelikult on minu jaoks juba võit seegi, et ma esimesest päevast edasi pääsesin. Ja kui see aasta ei saa tööle, mis seal ikka. Mul on terve aasta, et harjutada, ennast arendada, kvalifikatsioone muretseda jne ning siis uuesti proovida.

20180407_181025.jpg
Järgmiseks hooajaks valmis! Vanad sooja pesu komplektid ja kindad on sõna otseses mõttes auklikuks kulunud, nii et shoppamine oli hädavajalik. Sain kolm uut pluusi, paari pükse ning uued kindad. Ei jõua uut talve ära oodata!

 

Advertisements

14 thoughts on “30km suusatamist, patsiendiks olemine ja tolmuimeja köiega tõstmine – milline huvitav töövestlus

  1. Tead kui huvitav seda lugeda oli… Ja NII huvitav oleks näha, mida hindajad teie kõigi kohta kirjutanud on! 😀 Ja muidugi oleks huvitav teada, kuhu nad sind pingereas panid, ja kuidas su tööle kandideerimine edasi läheb. Sest praegu on selline tunne, et lugesin põneva kirjelduse, nii tahaks teada, kuidas asi lõppes ja… EI OLE LÕPPU VEEL!

    See on nii äge, mida sa suusatamisega teed. Ja nii äge, et sa kirjeldad neid asju blogis, sest siis saan mina ka näha, milline see elu välja näeb :).

    Mann,
    läheb kööki laste pudrukausse pesema ja kujutama ette, kuidas “mogulitest” alla sõitmine käib

    • Tõesti hea meel, et huvitavalt kirja sain pandud. Selle kahe päeva jooksul juhtus nii palju, et ühte blogi postitusse äramahutamine tundus ületamatuna 😀 Aga jah, lõppu veel ei ole. Ja kui peaks juhtuma, et mul ongi pingereas koht olemas, siis jagub ootamist peaaegu aasta lõpuni!

      Täna Denverisse sõites just rääkisime Bryaniga sellest, et mõned aastad tagasi ei oleks ma sellist elu ette suutnud kujutadagi ja nüüd on reaalsus! Uskumatu ikkagi.

      Mogulite sõitmise kohta üks hea video: https://www.youtube.com/watch?v=CAHXtmhCZZU
      Ja teistsuguse taseme video ka, kus siis eesmärgiks ongi võimalikult sirgjooneliselt alla tulla, kuigi sellisest mogulite suusatamisest ma isegi ei unista: https://www.youtube.com/watch?v=g6vcf_CpMVk&t=26s

      • Uus-Meremaal lubab ilmateade, et täna öösel tuleb aasta esimene korralik lumesadu mägedele. Ta sulab küll kiiresti ära, sest maa on alles soe, aga… mäed hakkavad vaikselt talveks valmistuma. Sinu tulekuks valmistuma, et juunikuus suusamäed jälle lahti saaks teha 😉

  2. Esiteks tere Maria :), tore ka sinust kuulda. Ma ikka meenutan su raamatut mõnikord hea sõnaga. Aga ma panen teile siia millalgi meie suusamatka mäest laskumise video. Võrdluseks. Saate naerda 🙂 (Või kaasa tunda või kes kuidas.)

    • Ikka kaasa elada 😉 Ja võib-olla natuke naerda 😀 Kuigi reaalsus on see, et iseenda videosid on alati kõige hullem vaadata. Võib mõelda küll, et tuleb täitsa okidokilt välja ning siis vaatad videot ja pilt on hoopis teine…

  3. Pingback: KKK USA elamis- ja tööluba ehk roheline kaart | Tudengiraport - kirjanik, kirjutaja, talvefänn

  4. Pingback: KKK USA elamis- ja tööluba ehk roheline kaart - Blog24

  5. Pingback: USA elamis- ja tööloa taotlemine – töö on nagu olemas, kui selle rohelise kaardi ka kätte saaks | Tudengiraport - kirjanik, kirjutaja, talvefänn

  6. Pingback: USA elamis- ja tööloa taotlemine – töö on nagu olemas, kui nüüd selle rohelise kaardi ka kätte saaks… - Blog24

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s