“Vana Känd” – 2010

See känd on üks eriline ja huvitav känd. Esimest korda kui ma Sind nägin ja kui me viimaks Sinu majani jõudsime, siis ma naeratasin. Natukene korrast ära vana kahekorruseline puumaja Kalamajas ja selle ees, veel muruga kaetud hoovis suur känd. Minule ulatus poole reieni küll ära ja hoolimata minu piisavatest eluaastatest, naersin rõõmsalt nagu väike laps ja kalpsasin sinna peale istuma. Sina naersid minu üle ja üritasid mind kännult maha lükata. Muidugi, naljaga. Nagu mina hiljem naljaga sind kõndimise ajal togisin ja lükkasin. Viimaks õnnestus Sul mind tuppa meelitada ja ma paitasin korra veel pilguga seda kändu. Ma ei teadnud isegi mis puu see kunagi olnud oli, aga see oli ideaalne vana känd. Känd, mis peaks olema iga endast lugupidava vana maja hoovis. Mitme kuu pärast küsisin Sinult puu nime ja Sa ütlesid, et see on kastanipuu ning küsisid, kas ma tahan seda ehk endale.

Mõned minutid või mõned tunnid hiljem tulime uuesti välja. Soe sume suveõhtu, midagi peale t-särgi polnud isegi pärast keskööd vaja. Sina istusid maja äärde pingile ja kutsusid mind ka enda kõrvale aga
mina istusin kiirelt omaksvõetud kännule. Rätsepaistes, toetasin käed põlvedele ja me lobisesime. Ma ei mäleta millest, aga ma mäletan, et mul oli hea olla. Me käisime jalutamas ning Sa naersid, kui ma jalgupidi meres käisin. Sa veel viisid mu paremasse kohta, et ma kilde jalga ei astuks ja arvasid, et ma olen natuke hull. Suure tiiruga tagasi maja juurde jõudes istusin ma jälle kännule. See maja, see hoov ja see känd tundusid nii ajatud.

Korra käisin ma Sul veel külas. See oli teine kord, kui ma Sind üldse nägin. Seekord oli Sul sõbraga kohtumine ja Sa ütlesid, et ma ootaksin. Ma ootasin, ma istusin kännule, panin muusika mängima, silmad kinni ja mõtlesin. Ma katsusin suure kännu koort ja kujutasin ette, kuidas kunagi oli see uhke lehestikuga puu ja kuidas lapsed selle puu okstel ronisid ning kuidas nad sügisel selle kastanipuu alt kastanimune korjavad ja lehmi ning põrsaid meisterdavad. Suve haripunkt oli juba möödas ja väljas oli kottpime. Ja siis istub üks tüdruk maja ees kännul ja kuulab muusikat. Sa naersid jälle, kui lõpuks tulid ja mind nägid ning mina naersin vastu.

Need õhtud Sinu juures, need kaks ööd olid kummaliselt imelised. Ma nägin Sind esimest korda oma elus. Ma nägin sind teist korda oma elus. Ma nägin Sind viimast korda oma elus ja mul oli tunne, et ma tean Sind juba terve igaviku. Me rääkisime, naersime ja vaikisime. Sinu käsi oli minu seljal ja Sa paitasid mu selga või õlga. Või siis kõditasid mind, kui ma Sind natuke liiga palju torkisin ja lõpuks lamasime jälle rahulikult, üksteise vastu toetudes. Ma tundsin end nii rahulikuna. Nagu oleks see korter ühes vanas puumajas kadumaläinud paradiis. Ma olin nii lõõgastunud, et isegi hiljem tagasimõeldes, tahaksin ma seda uuesti kogeda. Lihtsalt selleks, et elada läbi tunne, kus kõik on korras ja millelegi ei pea mõtlema. Mul oli võimalus lihtsalt olla… Mind ära saates kallistasid Sa mind ja tõstsid õhku ning ma olin rõõmus, see kõik oli lihtsalt nii hea.

Ma seisan üksinda ja vaatan sedasama kändu, millel ma istusin ja mille koort ma õrnalt katsusin. Ma vaatan pinki, millel Sina istusid ja endast rääkisid. Ma vaatan väravat, millest me välja
läksime, et öistel tänavatel jalutada. Ma vaatan oma mälestusi sellest, kuidas ma Sinu najale nõjatusin ja sellest, kuidas ma Sind tee pealt välja üritasin lükata. Ma istun uuesti vanale kastanikännule ja sulgen silmad. Ma igatsen Sind.

Jaga oma mõtteid

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s