“Kes võtaks selle raskuse õlgadelt?” – 2012

Inspiratsioon ja mõtted? Minge Youtube’i ja pange otsingusse soldiers suprise

„Palun avage õpikud leheküljelt 201. Me alustame täna uue peatükiga.“ Helina pööritas silmi. Õps ei raisanud tõesti hetkegi, tunnikell oli vaevu kaks sekundit taga helisenud.
„Jou, ahv.“

Tüdruk tundis seljas torget. Pastakatorge. Täpselt samasugune, milliseid ta oli talunud alates eelmise aasta keskpaigast. Ta üritas sellest mitte välja teha, ent kui õpetaja oli just lõpetanud näidete tahvlile kirjutamise, muutusid torked tugevamaks ja tüdruk võpatas iga kord valust.
„Ahv. Kuuled või?“
„Lõpeta ära,“ kähvatas Helina pool tooni valjemalt kui piir on ning matemaatikaõpetaja pööras kiirelt ringi.
„Helina Sillamaa! Kui sul on nii palju öelda, siis äkki tahaksid tervele klassile öelda?“

Tüdruku nägu hakkas õhetama. Ta oleks võinud öelda, et Reio torkis teda pastakaga, ent ilma selja taha vaatamatagi teadis ta, et hetkel on Reio kõige eeskujulikuma hoiaku ja õppivalmis näoga koolipoiss üldse. Eelmine kord, kui ta üritas keset tundi seletada, et teda torgitakse pastakaga, oli õpetaja ta vait käratanud ja lühikese loengu pidanud: „Ma tean Reiot juba ammu, tema ema on mu väga hea sõbranna ja seetõttu tean ma juhtumisi ka seda, et Reio ei ole selline poiss, nagu sa praegu üritad mulle väita. Lõpeta valetamine või ma jätan su peale tunde!“

Seetõttu pomises Helina võimalikult siirana kõlava vabanduse, tõmbus kössi ja kannatas ülejäänud tunni vaikides Reio pastakatorkeid. Vähemalt oli tal täna seljas musta värvi pluus. Neid oli ta viimasel ajal rohkem ostnud. Mitte seetõttu, et talle meeldiks must värv, vaid seetõttu, et siis ei paistnud välja pastakajutid.
Vahetunnis põgenes tüdruk tualetti. Kuna klassikaaslased ei saanud aru, millisesse ta täpselt läks, ei julgenaud nad ka ust taguda ja linki lõgistada ning tüdruk veetis viisteist minutit wc-poti peal istudes ja kotist võetud raamatut lugedes.

Selle päeva järgmised ja kaks viimast tundi olid pühendatud karjääriõppele. Nagu õigupoolest terve selle nädala viimased tunnid – karjäärinädal või midagi. Eile olid neil käinud oma ametist rääkimas arst ning kunstnik. Täna pidid tulema ülikooli õppejõud ning politseinik. Helena valis klassi minnes asukoha võimalikult kaugel Reiost ning Mihklist. Seekord oli tal vähemalt võimalus. Matetmaatikatunnis määras õpetaja alati ise istekohad ja neljal koolipäevast viiel juhtus see alati nii, et Reio istus tema taga, kõrval või ees…

„Klass, meie külalised on kohe tulemas. Palun talitsege nüüd end ja käituge vahelduseks korralikult.“ Helina tõstis pea, kui klassijuhataja sisse sammus. Nende klassijuhataja oli noor, 30aastane naisterahvas. Ametilt muusikaõpetaja. Ent ometigi oli ta nii kuiv ja igav kui vähegi võimalik. Ja oma klassi suhtus ta erakordse jahedusega. See oli üldteada, et ta ei armatanud lisatööd teha ja kui aasta alguses talle klass määrati, sest algne klassijuhataja sattus terviseprobleemidega pikaajalisele haiguslehele, ei varjanud ta eriti oma halvustavat suhtumist. Praeguseks oli see küll veitsa rohkem varjatud, ent sõpra, kellele muresid jagada, temast küll ei saanud.

Helinal oli niivõrd kõrini tänasest päevast, et teda isegi ei huvitanud klassijuhataja järjekordne noomimistuur. Ta soovis lihtsalt, et need kaks totrat ja ennasttäis inimest tuleksid, oma superametitest räägiksid ja minema läheksid. Siis, kui tal veab, liigub ta teistest kiiremini klassist välja ning on juba kodu poole teel, kui kiusajate kamp alles riietehoidu jõuab. Kui ei vea, peab ta võitlema selle nimel, et oma jope kätte saada ning samal ajal mitte koolikotti käest anda. Kojuminekut pidi ta rihtima siis nii, et satub väljuma koos mõne samas suunas elava õpetajaga – õnneks neid oli. Mitte et need õpetajad sekkuksid, kui klassivennad teda togima ja norima tuleksid – sest lapsed ju ikka mängivad ning teevad nalja – aga vähemalt oli suurem tõenäosus, et nad ei tule. Ning kui õpetaja, kelle jälgedes ta koju läheb, peaks varem ära pöörama, poleks ka eriti hullu. Rohkem kui veerand tundi ei viitsinud nad tal üldiselt ilma norimata sabas jõlkuda. Ja kui viitsisid, siis otsustades tänase ilma järgi, jõuab ta koju veidi rohkem porisena kui tavaliselt.

Tallinna Tehnikaülikooli mingi IT valdkonna professor oleks olnud isegi põnev kuulata, konstateeris tüdruk, kui tüüp oli paar minutit rääkinud. Või noh sellisel juhul, kui Helinat oleks midagigi huvitanud IT valdkonnast. Tema mõnekümne minutilise etteaste lõpuks küsisid teised õpilased suuremas osas raha puudutavaid küsimusi – palju algul saab, palju lõpus saab, millal nii palju saab kui lõpus saab. Ei midagi sisukat nagu mida õppida tuleb või millele juba praegu põhikoolis tähelepanu pöörata.

Helina oleks võinud küsida, aga ta ei tahtnud kelleltki rohkem tähelepanu pälvida. Ta ei tahtnud, et klass teda vaataks ja üleolevalt muigaks. Ta ei tahtnud, et Reio tagantpingist sisistaks: „Jaja, küsi raha kohta. Kui kaltsupea su issi maha laseb, siis sul läheb seda raha vaja.“ Ja Helina ei tahtnud näha, kuidas sellised laused õpetajate poolt järjekordselt tähelepanuta jäävad. Ta ei tahtnud näha, et keegi temast selles koolis ei hooli. Üks kuum pisar hakkas põsele voolama. Tüdruk peatas selle otsustava mõttega: „Ei! Ma ei näita neile oma tundeid. Ei.“

Aplaus ning õppejõud lahkus peale tänusõnu klassist. Tema järel läks ka klassijuhataja ning Helina taipas, et on viimane aeg sama teha. Aga ta jäi hiljaks.

Reio oli toolide ümberlükkamise hinnaga ukseni jõudnud ja tiris selle kinni. Vahetunnimüra kadus.
Helina süda hakkas taguma, kui ta vaatas poisi irvitavasse näkku. Üle õla pilku klassi poole heites, ei näinud ta sealt abi tulemas. Klass oli jagunenud kaheks – Reio ja Mihkli kaasajooksikud jõllitasid samamoodi irvitades pealt. Need, kes ei jõllitanud, teesklesid et tegelevad koduste ülesannetega, lobisesid valjult või kogunesid akna äärde õue vahtima. Peaasi, et mitte oma klassiõele appi tulla.

Helina süda kerkis kurku. Ta ei teadnud, mida oodata. Kas Reio mõnitab teda sõnadega, nautides seda, et lähedal olles on tal eriline ülevaade sellest, kuidas need tüdrukut haavavad. Või plaanib ta tüdrukut kõhtu lüüa? Mitte nii, et jäljed jääksid, aga piisavalt, et valu tekitada. Helina tõmbas kõhulihased pingule. Viimati, kui Reio teda lõi, sai tüdrukul selgeks, et lihaseid tugevama hoides on tal vähem valusam. Esimene kord, kui ta seda lööki ei oodanud, oli hoop ta mitmeks minutiks hingetuks võtnud. Tüdruku pilk vilksas tahvlile. Seal olid kriidid ja tahvlilapp. Kas Reio plaanib nendega teda loopima hakata? Siis tulid talle meelde laual olevad asjad. Kas Mihkel viskab need jälle aknast alla või loobivad niisama ringi? Siis peab ta taluma õpetajate pragamise puuduolevate asjade pärast.

Tüdruk hakkas hingeldama. Ta tundis end tupiktänavale sattunud kassiga, kes koerakarjaga vastamisi seisab. Ta ei teadnud kustpoolt rünnak tuleb ja mida teha, et sellest pääseda. Higi voolas juba otsmikul ja ta hakkas värisema. Mida Reio ootab?
Klassiuks avanes.

„Reio, Helina. Lõpetage oma flirtimine ja minge kohale.“ Klassijuhataja sammus neist mööda. „Noh, kusi püksis juba?“ salvas Reio Helinast möödudes ja müksas teda õlaga. Tüdruk jäi värisedes paigale. See oligi Reio uus trikk. Lihtsalt teda hirmutada.

„Helina! Mida sa passid? Mine kohale. Mis sa ei kuule või?“ Klassijuhataja käratus vabastas Helina tardumusest ja ta peaaegu jooksis oma kohale. Õnneks tundus, et kõik õpikud ja vihikud olid alles ning koolikott ei ujunud sinnavalatud limonaadist.

„Niisiis, meil tehti väike muudatus. Kuna kümnes klass avaldas tungivat soovi politseinikuga rääkida, siis ma lubasin vahetuse teha.“ Klass oigas, nagu neilt oleks kommikott ära võetud. „Meile tuleb keegi Kaitseliidust rääkima. Ma ta nime ei mäleta.“ Klassijuhataja turtsatas. Täpselt samamoodi nagu oli teada tema soovimatus olla klassijuhataja, oli teada ka tema patsifistlik iseloom.

Helina ei suutnud tähelepanu pöörata sellele, et keegi Kaitseliidust tuleb. Esiteks teadis ta tänu isale kõike militaarsete teemadega seonduvat ning teiseks ei suutnud ta ikka veel rahuneda. Reio oli avastanud uue meetodi tema piinamiseks. Lihtsalt seista, irvitada ja jõllitada, lastes Helina enda mõistusel negatiivseid stsenaariume välja töötada. See lõi tüdruku rööpast välja, sest ta oli arvanud, et praegustest kiusamisviisidest on kutil küllalt.

Nüüd tahtis ta veelgi rohkem oma voodisse teki alla pugeda. Võibolla kuulata muusikat ja enne magamaminekut tõmmata seinal rippuva kalendri tänasele päevale üks rist. Isetehtud kalendri lõpuni oli 14 päeva. Siis tuleb isa koju. Helina üritas ette kujutada, mis tunne see olla võiks, isa näha, aga ta ei suutnud. Isa oli Iraagis olnud praeguseks ligi pool aastat ja nüüd pidi ta lausa pooleteiseks aastaks koju jääma. See tundus uskumatu, kui isa seda mõni kuu tagasi teatas aga praeguseks oli see täiesti kindel.

„Palun tervitage major Hendrik Sillamaad.“

Helina aju ei registreerinud väljaöeldnud nime koheselt ja kui registreeris, oli tal raskusi uskumisega. Tüdruk tõstis pea ja automaatselt vajus ta suu lahti ning käed tõusid suu juurde. See oli kümme korda suurem šokk, kui Reio suutis tekitada.

Ei ole võimalik. See pidi olema illusioon. See ei saanud päriselt olla. See on võimatu. Selle hetkeni on veel kaks nädalat! Digimustrilises kaitseväevormis turske mees, siilikaks pöetud pealael päikeseprillid ning näol ainus naeratus maailmas, mis Helinal alati suutis tuju paremaks teha.

Tüdruk tormas klassi ette, hoolimata teiste kottide otsa komistamisest ja hüppas käed laiali seisvale mehele sülle. Ta pigistas oma värisevad käed mehe tugeva kaela ümber ja põimis jalad ümber vöökoha, tundes et ta ei soovi iialgi enam lahti lasta. Juba hüppe hetkel olid tema suust kõlanud valjud nuuksed ning süles olles hakkasid talitsematult voolama pisarad.

„Issi. Sa oled kodus!“ pomises ta keha raputavate nuuksete vahepeal ja isa paitas oma suure käega õrnalt tema juukseid ja selga. Tüdruk tundis, nagu oleks tema hingelt võetud kogu senine koorem. Nagu kõik mured, mis tal olid, kahaneksid tolmukübeme suuruseks. Reio ja Mihkli kiusamine – keda kotib! Klassi vaikimine – ja mis siis, ongi jobud. Silmaklappidega õpetajad – värdjad, ma maksan neile kätte!

Klass plaksutas – kõik olid nüüd justkui ta sõbrad – ja teda ei huvitanud see. Õpetaja teeskles silmist heldimuspisarate pühkimist, mananud ette väheusutava heameele.

Helina ei tahtnud sattuda tähelepanu keskpunkti aga nüüd teda ei huvitanud see. Vahtigu palju tahavad. Tema isa oli siin. Nüüd saab kõik korda. Isa on siin ja võtab maailma raskuse tema õlgadelt.

Jaga oma mõtteid

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s