Jälle kuu aega möödas

Klassika. Mul oli plaanis kirjutada tihedamalt, aga no sellega läks nagu läks. Igal juhul, nüüd on tubli kuu Eestisse kolimisest möödas. Täiendame blogi paari pildi ja paari lõiguga, et päris välja surnud ei oleks. Viimase kuu aja oluline sündmus on muidugi ka see, et Bryan jõudis Eestisse! Ajaliselt läks kõik päris kenasti. Tulin juba päev…

Tagasi Eestis, väheke pikemalt siis

Pakkimine kestis tõesti pea viimase hetkeni. Viimasena läks ümberpakkimisele käsipagas. Väike muutus – seljakoti asemel läpaka kott – aga ikkagi oli vaja kõik ringi tõsta. Tõenäoliselt ka hea idee, sest San Francisco reisiga hakkas seljakoti kandes selg ikka üsna ruttu valutama. Läpakakoti sai panna ratastega kohvri peale ning olingi seljavalust vaba! Breckist lahkumine oli muidugi…

Mida rohkem, seda uhkem aga ehk mitte pakkimise ajal

Bryan ütleb, et minu pakkimine algab segadusest. Päris vale see ei ole, sest mulle meeldib kõik pakkimisele minev esmalt pinnalaotuseks muuta ja seejärel alustada. Loogiline ju! Esiteks tean täpselt, kui palju on vaja pakitud saada. Teiseks saan kohe haarata õige suuruse (või kokkusurutuvusega) eseme, et see koti vabasse nurka pressida. Muidu aja end pidevalt põrandalt…

Paberimajandus, aga seekord Bryani oma

Eestisse kolimiseks vajaliku paberimajanduse ajamist pelgasin tunduvalt vähem, kui USA oma. Oli juba ette teada, et ‘meerikamaaga võrreldes on see nii odavam, kui kiirem ehk ainult positiivne. Huvitav oli ka see, et ma ei põdenud ega muretsenud taotluse valesti täitmise pärast sugugi nii palju, kui USA paberimajandusega tegeledes. Mõtlesin, et noh… kui lähebki midagi untsu,…

Paar päeva suvistes oludes ehk reis San Franciscosse

Väga veider on paar tundi lennata ning jõuda täiesti teise olemusega kohta. Ehk Brecki lume ja mägede asemel saime nautida San Francisco päikest ning soojust. Peamine põhjus, miks me sinna läksime, oli paberimajandus (sedakorda vahelduseks siis Bryani, mitte minu), ent ega dokumendimaailm turisti mängimist ei sega. Tõsi, kolme (kaks ja pool kui lennujaama minekut-tulekut arvestada)…

Suusatades kahe eest

Alustaks sellest, et suusatamise all mõtlen ma mäesuusatamist, mitte murdmaasuusatamist. Tõsi on ka see, et mäesuusatamine on liigitatud ekstreemspordi alla. Ent miks ma siis positiivse rasedustestiga suuskasid kohe nurka ei visanud? Miks kavatsen suusatada nii palju ja sellisel tasemel, nagu enesetunne lubab ja sisetunne ütleb? Eks ma siis proovin oma mõtte- ja otsuseprotsessi avada, mis…

Viimased paar kuud

Ma pole vist elu jooksul kokku nii palju töölt koju jäänud, kui viimased paar kuud. Pigem ikka olen see, kes on alati end tööpostile vedanud. Isegi korraliku päikesepõletusega, mis ei lubanud rinnahoidjat kanda ning kurgupõletikuga mis röövis mult hääle (olgu, sellega kupatati mind poole päeva pealt koju). Ja nüüd siis järsku olen olukorras, kus viis…

Kirjutamismõõnast välja ronimine

Nagu alati, on november mul see eriti tihe kirjutamiskuu, kus kirjutan metsikus mahus ja kulutan üksjagu aega. Mida muud novembrikuises pimeduses ikka teha. Ja lisaks on see hea võimalus, et tavalisest suurema intensiivsusega oma ideed paberile saada. Reeglina võtan seejärel detsembri vabaks – olen end kirjutamismahladest tühjaks pigistanud ning vaja on uuesti patrullimaailmaga harjuda ehk…

Lõpp USA paberimajandusele!

25. jaanuar oli üks huvitav päev. Nimelt kujunes see päevaks, mil ma sain lõplikult tõmmata joone alla enda kui USAsse tulnud immigrandi paberimajandusele. Kuidas? Nimelt olen alates 25. jaanuarist mitte vaid Eesti kodanik, vaid ka USA kodanik. USA kodakondsus pole minu jaoks kunagi olnud mingi taevamanna, mida iga hinna eest püüda ehk et mõtlesin pikalt,…

Päev, kus sai rohkem istuda kui suusatada

Selline tore tööpäev, kus sain suusasaabaste asemel ketsid jalga tõmmata ning päev otsa laua taga istuda. Ei midagi muud erilist, kui et tegin päeva dispetšerina. Peak 8 ja Peak 9 on need kaks kohta, kus on iga päev üks inimene dispetšeriks (Peak 6, 7 ja 10 täidab dispetšerirolli see, kes parasjagu juhtub laua taga istuma)…