Uus-Meremaa tööviisa on käes!

Augustikuu esimesel õhtul tuli Bryan tuppa, näpus Janelle käest saadud ümbrik – kiri Uus-Meremaa immigratsioonilt. Mu esmane reaktsioon oli, et ma ei julge seda avada. Bryan pakkus muidugi, et ta võib siis ise avada. Ei saanud seda lõbu talle lubada, nii et rebisin siiski ümbriku lahti. Pass ning hunnik pabereid kukkus välja. Passi jätsin kus…

Käisin vulkaani teist külge ka uudistamas

Juuli alguses, kui suur lumetorm polnud veel oma nägu näidanud, ei saanud Turoa lumega väga uhkustada ning avatud oli ainult Alpine Meadow. Kuna osad instruktorid saadeti Whakapapa poole peale appi, siis kõndisin ka oma varustusega linna (pooletunnine jalutuskäik suusad õlal, saapad ja muu mant kotis või koti küljes – tunnen, kuidas muskel kasvab), istusin bussi…

26 – arstilkäik ja koogisöömine

Uue aasta täitumiseks oli plaan olemas. Kui sain 25aastaseks, käisin suusatamas (juulikuus!) ning tahtsin sama teha ka nüüd, kui sain 26aastaseks, ent lumetorm rikkus plaanid ära. Ilm oli küll esmaspäeval täitsa okei ja oleks saanud suustada küll aga nagu eelmises postituses mainisin, pidin neljapäeval tööviisa taotluse tõttu arsti juurde tervisekontrolli minema. Lumetormi tõttu istusime aga…

“Juulikuu lumi” Uus-Meremaa stiilis

Sellist lumetormi ei ole siin alates 2001. aastast nähtud. Muidugi üleval mäe peal sajab lund – muidu ei saaks seal suusakuurort ollagi – aga see, et all Ohakunes on nii palju lund, et auto taga suuskadega ringi saab sõita, see on juba midagi harukordset. Ja lund jagus igale poole. Kohe nii palju, et oksad raksatades…

Kas kaks on alati parem kui üks? Mitte siis, kui juttu on paberimajandusest ehk USA ja Uus-Meremaa viisamajandus

Nagu ma olen varem öelnud, siis Schengeni tsoon on ikka üks tõeline õnnistus. Aga ilmselgelt meeldib mulle oma elu paberimajandusega keeruliseks ajada, sest ma hakkan tööloa (ja elamisloa) dokumente ajama kahe riigiga, kuhu neid saada pole just kõige kergem. Ja kuna eestlased vist väga palju ei taotle neid või vähemalt ei kajasta neid samme väga…

01/06/2017

Kuu aega tagasi olin ma Colorados Breckenridge’s. Vaateplatvormilt avanes kaunis vaade mägedele ning kui mägedest isu täis vaadatud, siis vaatasin enda nina ees olevat paberit ja kinnitasin oma allkirjaga, et soovin abielluda. Bryan lisas oma allkirja ja nüüd siis viimaks kirjutan ka blogisse, et olengi juba kuukese abielus olnud. Me ei tahtnud kumbki suuri pulmi…

Hei hei Uus-Meremaa. Mina jälle siin!

Ma võin 10 nädalat järjest iga päev viie tiibetlase harjutusi teha, kuu aega järjest mitte suhkrut süüa või siis kuu aega järjest iga päev vähemalt 1667 sõna kirja panna. Kui aga üks väike vahepaus sisse tuleb, siis tagasi järjele saamine on oi kui raske. Samamoodi on ka blogiga. Eelmine aasta Uus-Meremaal elades oli täitsa okei…

Et siis USA pealinn? Meh

Jõuan vist oma blogiga tasapisi järjele. Olen juba mai keskel, mil jõudsin uuesti New Yorki, kus sedakorda oli eriti lühike vahepeatus – hilisõhtul tulime, kaks ööd, varahommikul läksime. Piiriületamine läks tunduvalt kiiremini kui jaanuaris. Korduva ESTA külastajana võisin kasutada automaate. Ja seejärel oligi lühike vestlus piiritöötajaga (ainus küsimus: „Kas olete puhkusel?“) ning tere tulemast USAsse.…

Üks (peaaegu) kevadine käik loomaaeda.

Olgu, käidud sai juba mai alguses aga parem nüüd, kui mitte kunagi. Eks? Üks asi, mida mulle alati Eestis teha meeldib, on loomaaias käimine. Väga hea meel on näha, kuidas järk-järgult loomade elutingimusi parandatakse. Ma olen väga põnevil, et näha 2017. aasta lõpus avatavat jääkarude uut elumaja, mille jaoks on pikalt raha kogutud (olen ise…

Jälle teel: Eesti – Rootsi – USA – Uus-Meremaa

On aeg blogil tolm pealt puhuda ning see varjusurmast välja tuua. Kui Eestis ei leidnud algul aega, siis enam põhjust ja harjumus oli ka ära kadunud, siis nüüd proovin blogi uuesti oma igapäevaellu lülitada. Põhjus täiesti tavaline – lähen välismaale. Jälle. Seekord on plaan selline, et Eestist laevaga Stockholmi, siis lennukiga New Yorki, pisut USAs ja jaanidest kuni oktoobri…