Uue aasta täitumiseks oli plaan olemas. Kui sain 25aastaseks, käisin suusatamas (juulikuus!) ning tahtsin sama teha ka nüüd, kui sain 26aastaseks, ent lumetorm rikkus plaanid ära. Ilm oli küll esmaspäeval täitsa okei ja oleks saanud suustada küll aga nagu eelmises postituses mainisin, pidin neljapäeval tööviisa taotluse tõttu arsti juurde tervisekontrolli minema. Lumetormi tõttu istusime aga…
Sellist lumetormi ei ole siin alates 2001. aastast nähtud. Muidugi üleval mäe peal sajab lund – muidu ei saaks seal suusakuurort ollagi – aga see, et all Ohakunes on nii palju lund, et auto taga suuskadega ringi saab sõita, see on juba midagi harukordset. Ja lund jagus igale poole. Kohe nii palju, et oksad raksatades…
Nagu ma olen varem öelnud, siis Schengeni tsoon on ikka üks tõeline õnnistus. Aga ilmselgelt meeldib mulle oma elu paberimajandusega keeruliseks ajada, sest ma hakkan tööloa (ja elamisloa) dokumente ajama kahe riigiga, kuhu neid saada pole just kõige kergem. Ja kuna eestlased vist väga palju ei taotle neid või vähemalt ei kajasta neid samme väga…
Kuu aega tagasi olin ma Colorados Breckenridge’s. Vaateplatvormilt avanes kaunis vaade mägedele ning kui mägedest isu täis vaadatud, siis vaatasin enda nina ees olevat paberit ja kinnitasin oma allkirjaga, et soovin abielluda. Bryan lisas oma allkirja ja nüüd siis viimaks kirjutan ka blogisse, et olengi juba kuukese abielus olnud. Me ei tahtnud kumbki suuri pulmi…
Ma võin 10 nädalat järjest iga päev viie tiibetlase harjutusi teha, kuu aega järjest mitte suhkrut süüa või siis kuu aega järjest iga päev vähemalt 1667 sõna kirja panna. Kui aga üks väike vahepaus sisse tuleb, siis tagasi järjele saamine on oi kui raske. Samamoodi on ka blogiga. Eelmine aasta Uus-Meremaal elades oli täitsa okei…
Jõuan vist oma blogiga tasapisi järjele. Olen juba mai keskel, mil jõudsin uuesti New Yorki, kus sedakorda oli eriti lühike vahepeatus – hilisõhtul tulime, kaks ööd, varahommikul läksime. Piiriületamine läks tunduvalt kiiremini kui jaanuaris. Korduva ESTA külastajana võisin kasutada automaate. Ja seejärel oligi lühike vestlus piiritöötajaga (ainus küsimus: „Kas olete puhkusel?“) ning tere tulemast USAsse.…
Olgu, käidud sai juba mai alguses aga parem nüüd, kui mitte kunagi. Eks? Üks asi, mida mulle alati Eestis teha meeldib, on loomaaias käimine. Väga hea meel on näha, kuidas järk-järgult loomade elutingimusi parandatakse. Ma olen väga põnevil, et näha 2017. aasta lõpus avatavat jääkarude uut elumaja, mille jaoks on pikalt raha kogutud (olen ise…
On aeg blogil tolm pealt puhuda ning see varjusurmast välja tuua. Kui Eestis ei leidnud algul aega, siis enam põhjust ja harjumus oli ka ära kadunud, siis nüüd proovin blogi uuesti oma igapäevaellu lülitada. Põhjus täiesti tavaline – lähen välismaale. Jälle. Seekord on plaan selline, et Eestist laevaga Stockholmi, siis lennukiga New Yorki, pisut USAs ja jaanidest kuni oktoobri…
Teeme nii, et ma luban, et kui uuesti piiri taha lähen, siis hakkan ka rohkem blogi kirjutama. Millegi pärast on selliselt, et Eesti elu ei ole hoopiski nii põnev blogis kajastada, kui välismaa elu. Lihtsalt järjepidavuse mõttes võiks ju midagigi kirja panna. Lumi on juba sulanud (aegajalt sulanud, vahepeal on minu suureks rõõmuks tagasi) ja äraminekuni…
Kui iga välismaale minek tähendaks viisataotlust, siis ma vist ei suudaks reisida, sest see protsess on niivõrd närvesööv. Võimalus mõelda “Ohh tahaks Viini kohvikusse minna”, “Võiks Pariisis shopata” või “Hmm… Hamburgis esineb mu lemmiklaulja. Peaks vaatama minema” ja võimalus selle mõtte järgi ka tegutseda, on ikka tohutu vabadus. Muidugi ma ei tee seda, sest rahakott ei pea vastu, kuid…
Kirjaniku ameti juurde käib ka lugejatega kohtumine, oma raamatute tutvustamine ja promomine. Lähitulevikus on mul mõned sellised sündmused tulemas ning kes saab, siis igati olete oodatud! Kuigi koolides on 15.märtsil jõuab ühel päeval koguni kahte linna. Hommikul olen Tallinnas Sõle raamatukogu kutsel ühes koolis jutustamas, ning õhtupoolikul kell 17:00 võib mind leida Tartus Tasku keskuse…
Ma lahkusin Uus-Meremaalt rohkem kui 50 päeva tagasi. Pisut üle kuu aja olen Eestis olnud. Suurem osa sellest nagu orav rattas, saamata aega hingegi tõmmata. Aga nüüd võtan aega, et vaadata korra tagasi, kuidas Uus-Meremaa mu ellu tuli ja kõik pea peale pööras. Olenevalt inimesest arvatakse, et ma olen lõplikult aru kaotanud või et mind…
Uskumatu, aga see oli 10 aastat tagasi, kui ma astusin sisse Õhtulehe toimetusse ning hakkasin tööle suvereporterina. Ning eile astusin ma uuesti Õhtulehe toimetusse, sest Liina, kes minuga samal ajal suvereporterina alustas, veab Õhtulehes vinget reisimise teemalist podcasti, kus tutvustatakse erinevaid reisisihtkohti üle kogu maailma. Ning mina käisin seal rääkimas – muidugi Uus-Meremaast! Paras väljakutse oli mahutada ühte aastat poolde tundi, kuid…
Paljudele on New York üheks unelmate sihtkohaks, kuhu lihtsalt peab üks hetk minema. Minu jaoks on New York (ja tegelikult kogu USA) olnud selline koht, et kui ma satun, siis tore ja kui ei satu, siis pole hullu midagi. Noh ma nüüd siis sattusin sinna ja tahan veel New Yorki sattuda! Central Park’i tahaks näha…
Kui USAs öelda, et lähed idarannikule suusatama, siis kergitatakse pisut kulmu. Kui öelda, et sa lendad idarannikule Coloradost, siis tahetakse pikali kukkuda, et mis mõttes?! Colorados on kindel lumekate, kohev ja pehme puuderlumi, suured mäed. Ja idarannikul on jää ja vähene lumekate, vihm ja künkad. Noh, selline reageering. Aga mis ma Bryani järgi ütlema õppisin…
