Sügisesed uudised kirjanikult

Ma olen tükk aega kogunud erinevaid kirjutamisega seotud uudiseid ning nüüd on vist viimane aeg, et need korraga kirja panna. Alustada võiks muidugi uuest raamatust. Minu kaheksas raamat! Jeee! 2018. aastal ilmunud hobustest ja ratsutamisest rääkiv “Jagatud suvi” saab endale järje! Uus-Meremaa hooaja esimene pool kulus loo viimistlemisele ja parandamisele. Augustis tõmbasin joone alla, saatsin…

Uus kodu USA kõrgeimas linnas

Võib öelda, et minu Greeley vastasus tasus seekord ära. Neljapäeval jõudsime USAsse, reede pakkisime ning laupäeval kolisime Greeleyst Almasse, USA kõrgeimasse linna(kesse) 3224 meetri kõrgusele. Pühapäeva hommikul kui ma silmad lahti tegin, oli õues juba mõnus 15cm paksune lumekiht. Muidugi me oleksime ka lumetormis kolitud saanud aga tuulisel teel kaubikuga sõitmine (pühapäeval oligi tuul ühe…

Õigel ajal õiges kohas

Tere taas USA! Me oleme tagasi Colorados ja eriti heas tujus, sest muundasime neli lendu kolmeks lennuks, mis andis meile korraliku ajavõidu. Tagasilend pidi kulgema marsruudil Auckland – Sidney – Los Angeles – San Francisco – Denver aga vot jätsime San Francisco vahelt ära: Originaalis oleks pidanud: 4h 25min ootamist Los Angeleses 1h 29min lend…

Viimane tööpäev

Nagu niuhti ongi järjekordne hooaeg läbi. Täna oli viimane tööpäev, nüüd olen kodus ja pesin kaks korda oma töövormi, et see neetud sinine värv välja pesta. Mitte täielikult, see pole võimalik. Aga no nii palju kui võimalik. Samas, tõenäoliselt saan ma sama komplekti järgmine aasta tagasi, sest no mu nimi on juba sees ja kes…

Käik teisele poole vulkaani

Järgmine nädal lendame juba Uus-Meremaalt minema, nii et oli viimane aeg teisele poole vulkaani vaadata ehk Whakapapat külastada. Tõsi, me ei läinud suusatama. Kohvikus istudes mõtlesin küll, et oleks pidanud ikkagi suusatamist ka planeerima aga… ma olen liiga laisk. Esmalt peaksin kogu varustuse Turoalt alla tooma (saapad, kiiver, suusad, suusakepid, kindad jne), Whakapapale sõitma, parklast…

(mitte)suusatamine

Selle postituse mustand sai kirja pandud esimese emotsiooni pealt umbes nädal pärast Uus-Meremaale jõudmist. Nüüd on meil hooaja lõpuni jäänud vaid paar nädalat, emotsioonid on lahtunud ja kirjutan postituse ümber. Teemaks ikka Bryani jalg ehk kuidas olla suusainstruktor, kui jalas on metallplaat ja 14 kruvi. Hoolimata sellest, et USA ortopeed andis loa suusatada ja õpetada, ei ole…

Jalutuskäik kose juurde

Mina olen siin neljandat aastat, Bryan üheksandat ja ometigi ei ole me kumbki jõudnud Tongariro rahvuspargi kõige kõrgema kose juurde. Ei saa öelda, et see meist väga kaugel oleks… Waitonga koseni viiv rada algab samalt teelt, mida mööda me iga jumala päev tööle sõidame. Aga võta siis see aeg, viitsimine ja auto, et vabal päeval…

Kas ma olen tõesti liiga… täiskasvanu?

Mõned päevad tagasi nägin põnevat uudist: “Eesti noored saavad peagi Jaapanisse töötamisõigusega turistiviisat taotleda“. Tegu on sama tüüpi viisaga, millega ma Uus-Meremaale tulin ja mida kasutades on Eesti noored ka Austraaliasse ning Kanadasse jõudnud. Ja nüüd veel üks riik juures ning ning sugugi mitte vähem eksootilisem! Kati küsis, et kui minu Uus-Meremaa planeerimise ajal oleks…

Sunnitud tšill kohvikus

Viimaks ometi sai see kolme nädala pikkune tormiperiood läbi ja oli näha nii sinist taevast kui ka päikest. Selge ilm tähendas ka laviinikontrolli tegemist. Positiivne uudis on esmalt muidugi see, et sel korral ei jäänud me tõstukist ilma. Negatiivset otseselt polegi. Muidugi võttis laviinikontroll üksjagu aega ja meil ei olnud muud teha, kui kohvikus istuda,…

Varase ärkamise eelised

Nii mõnus on hommikuti kella üheteistkümneni, kella kaheteistkümneni või isegi kella üheni põõnata. Iga poole tunni tagant saab mõeldud, et peaks end voodist välja ajama aga no ei viitsi… Sellise pika mõnulemise varjuküljeks on aga see, et päev jääb jube lühikeseks ning on hetkega õhtus. Seega peab vahepeal teisiti lähenema, tubli olema ja end voodist…