Kuidas Greeleys õnnelik olla ehk tagasi trenni

Kui tekkis võimalus, et ma veedan terve suve Greeleys, oli vaja välja mõelda kuidas see talutavaks teha. Minu senised kogemused Greeleyga ei olnud just kõige meeldivamad. “Kui ma peaksin Greeleys elama, siis ma ei koliks USAsse,” olen ma mitmel korral Bryanile öelnud ja see võtab päris hästi kokku, mida ma sellest linnast arvan. Pisut mõtlemist…

50 asja, millest kirjanik võiks blogida: 28-38

Kui ma seda väljakutset alustasin, ei osanud ma arvata, et “50 asja, millest kirjanik võiks blogida” sedavõrd kaua aega võtab. Mõtlesin et kuu ajaga saab kindlasti valmis. Nüüd olen aga otsaga juba suvesse jõudnud. Mis seal ikka – tasa ja targu edasi. 28. Näita, kuidas su tegelased on aja jooksul arenenud (too välja mingid kindlad…

Kas aasta jooksul 17 lendu on palju või vähe?

Selle postituse kirjutamist olen tükk aega edasi lükanud, sest kardan mõjuda kuidagi ninatargalt või üleolevalt. Niisiis alustan täiesti algusest ehk esimesest lennureisist. Esimest korda lendasin Eestist Saksamaale, et seal aasta aega vabatahtlikuna tööd teha. Pakkimisnimekirja tegin peaaegu kaks nädalat enne reisi, nädal enne minekut ka proovipakkimise. Ka Austriasse kolides oli pikk plaanimine ja põhjalik pakkimine.…

Hay festival 3: kes mida rääkis ja kust ma minema kõndisin

See on nüüd viimane Hay festivali postitus. Kuigi ma ei olnud varem sellest festivalist kuulnud, on see selgelt mu enda viga, sest esinejad olid tõesti maailmanimed. Esimesed kolm, kes meelde tulevad on Margaret Atwood (“Teenijanna lugu” on vist enamikele teada), Benedict Cumberbatch (taaskord – enamikele vist teada) ning Rose McGowan (näitlejanna, kes praegu on kõige…

Hay festival 2: piilume telgitagustesse

Üks postitus tuleb veel esinejatest, keda ma kuulama jõudsin aga siin postituses on juttu sellest, kuidas oli ise see esineja olla. Ma ei ole osalenud teistel sellistel festivalidel, et Hay’d nendega võrrelda aga ma ei usu, et Hay millegi poolest häbenema peaks. Lühidalt võiksin öelda, et kõik läks õlitatult. Kes aga telgitagustest rohkem on huvitatud,…

Hay festival 1: rongijuhita rongisõit

Müncheni lennujaamas kogetu (magada ei saanud, pistikupesasid ei leidnud, turvakontroll avati hilinemisega jne) kahvatub selle kõrval, mis põhjusega terve rongitäis rahvast Oxfordi jõudes rongist välja kupatati. Nii totrat selgitustei ole kunagi kuulnud ei mina ega teised, kellega räägitud sai. Heathrow lennujaamast sai üsna probleemivabalt Paddingtoni ja sealt edasi rongi peale. Süüa ma ei ostnud, sest…

Mu esimene armastus

Uus-Meremaal on pohutukawa ja kauri puud, seal on vulkaani peal suusatamine ning soolases ookeanivees ujumine. USAs on võimsad Kaljumäed, põdrad suusanõlvadel jooksmas ning kallis abikaasa. Aga Austria… Austria on nagu esimene armastus. Iga kord kui kohtud, hakkab süda taguma ja mõtled, et aga mis siis kui… Teine kord kui ma välismaale kolisin, kolisin ma just…

Häbematu enesereklaam – jah? Ei? Miks ja kuidas?

Ma olen varemgi kirjutanud sellest, kas ma saan ennast kirjanikuks nimetada ning kui raskelt selle aktsepteerimine on tulnud. Samm-sammult aga asi areneb ja järgmine teema, millesse ma olen tõsisemalt hakanud suhtuma, on iseenda reklaamimine. Muidugi võib küsida, et kas seda üldse on vaja? Kas raamatud mitte ei peaks minu eest rääkima ning ise ennast reklaamima?…

Uutmoodi massaažikogemus

Võib-olla on hea kui massaaži minnes jõuad minna nii närvi kui vähegi võimalik ja see vabandab välja, miks paar päeva tagasi massaaži minnes ma ei leidnud ega leidnud õiget kohta üles. Sisehoovis on näha A ja B, kaardi peal ka C aga salapärast D’d ei ole kuskil. Kui minna majja A sisse, siis näeb joonise…