Novembris toimus korraga kolm tähtsat asja: minu NaNoWriMo projekt, Outdoor Emergency Care kursus ning pisut ootamatult Bryani teine operatsioon. Seda arvestades pole vist ime, et november möödus lausa lennates. Nüüd on aga kõikidele asjadele joon alla tõmmatud. NaNoWriMo sai edukalt lõpetatud. Edumaa, mis ma alguses saavutasin, kulus lõpus täiega ära. Kahjuks ei ole lugu nii valmis,…
Selleks, et ma saaksin olla täieõiguslik suusapatrull, on mul vaja teada, kuidas hättasattunut aidata. Jube totter oleks esimesena sündmuspaika saabuda ja siis mokk töllakil seista, sest ei oska midagi ette võtta. Kuurorditi on nõuded erinevad ja suusapatrull võib olla ka EMT, parameedik või kasvõi arstipaberitega, ent kui neid tiitleid pole, siis vähemalt Breckis on vaja läbida…
Kaua tehtud kaunike aga 10 aastat pärast esimest trükki on ilmumas mu esimese raamatu “Medaljon” kordustrükk! Seda on minult korduvalt küsitud ning mul on hea meel, et lõpuks jõuab raamat uuesti poelettidele, raamatukogu riiulitele ja loodetavasti ka kodustele öökappidele. Raamat ilmub koostöös Heli Kirjastusega. Uue kaanekujunduse autoriks on Liis Karu, kuid sisu on sama tore…
Ma oleks tõesti võinud Bryani õnnetuse järgselt vist uudiskirja alustada. Aga ega me siis teadnud, et kogu paranemisprotsess nii kaua aega võtab. Täna, 15. november, märgib 11 kuu möödumist õnnetusest ja operatsioonist. Kui kõik oleks läinud õpiku järgi, oleks Bryan umbes 90% ulatuses taastunud ning valmistuks kogu täiega uueks suusahooajaks. Reaalsus on see, et valmistume…
November ongi peaaegu käes. Lisaks sellele, et 1. november algab mul töö Breckenridge’i suusapatrulliga (jeeeeeee!) on november järjekordselt kirjutamiskuu, sest juba seitsmendat aastat võtan osa National Novel Writing Month’ist. Asja teeb huvitavamaks see, et novembris on töö tõttu ka päris korralik koolitus ees ootamas. Täna sain küll teada, et 4.-11. november on vaba, nii et…
Ma olen tükk aega kogunud erinevaid kirjutamisega seotud uudiseid ning nüüd on vist viimane aeg, et need korraga kirja panna. Alustada võiks muidugi uuest raamatust. Minu kaheksas raamat! Jeee! 2018. aastal ilmunud hobustest ja ratsutamisest rääkiv “Jagatud suvi” saab endale järje! Uus-Meremaa hooaja esimene pool kulus loo viimistlemisele ja parandamisele. Augustis tõmbasin joone alla, saatsin…
Võib öelda, et minu Greeley vastasus tasus seekord ära. Neljapäeval jõudsime USAsse, reede pakkisime ning laupäeval kolisime Greeleyst Almasse, USA kõrgeimasse linna(kesse) 3224 meetri kõrgusele. Pühapäeva hommikul kui ma silmad lahti tegin, oli õues juba mõnus 15cm paksune lumekiht. Muidugi me oleksime ka lumetormis kolitud saanud aga tuulisel teel kaubikuga sõitmine (pühapäeval oligi tuul ühe…
Tere taas USA! Me oleme tagasi Colorados ja eriti heas tujus, sest muundasime neli lendu kolmeks lennuks, mis andis meile korraliku ajavõidu. Tagasilend pidi kulgema marsruudil Auckland – Sidney – Los Angeles – San Francisco – Denver aga vot jätsime San Francisco vahelt ära: Originaalis oleks pidanud: 4h 25min ootamist Los Angeleses 1h 29min lend…
Nagu niuhti ongi järjekordne hooaeg läbi. Täna oli viimane tööpäev, nüüd olen kodus ja pesin kaks korda oma töövormi, et see neetud sinine värv välja pesta. Mitte täielikult, see pole võimalik. Aga no nii palju kui võimalik. Samas, tõenäoliselt saan ma sama komplekti järgmine aasta tagasi, sest no mu nimi on juba sees ja kes…
Järgmine nädal lendame juba Uus-Meremaalt minema, nii et oli viimane aeg teisele poole vulkaani vaadata ehk Whakapapat külastada. Tõsi, me ei läinud suusatama. Kohvikus istudes mõtlesin küll, et oleks pidanud ikkagi suusatamist ka planeerima aga… ma olen liiga laisk. Esmalt peaksin kogu varustuse Turoalt alla tooma (saapad, kiiver, suusad, suusakepid, kindad jne), Whakapapale sõitma, parklast…
Selle postituse mustand sai kirja pandud esimese emotsiooni pealt umbes nädal pärast Uus-Meremaale jõudmist. Nüüd on meil hooaja lõpuni jäänud vaid paar nädalat, emotsioonid on lahtunud ja kirjutan postituse ümber. Teemaks ikka Bryani jalg ehk kuidas olla suusainstruktor, kui jalas on metallplaat ja 14 kruvi. Hoolimata sellest, et USA ortopeed andis loa suusatada ja õpetada, ei ole…
Mina olen siin neljandat aastat, Bryan üheksandat ja ometigi ei ole me kumbki jõudnud Tongariro rahvuspargi kõige kõrgema kose juurde. Ei saa öelda, et see meist väga kaugel oleks… Waitonga koseni viiv rada algab samalt teelt, mida mööda me iga jumala päev tööle sõidame. Aga võta siis see aeg, viitsimine ja auto, et vabal päeval…
Mõned päevad tagasi nägin põnevat uudist: “Eesti noored saavad peagi Jaapanisse töötamisõigusega turistiviisat taotleda“. Tegu on sama tüüpi viisaga, millega ma Uus-Meremaale tulin ja mida kasutades on Eesti noored ka Austraaliasse ning Kanadasse jõudnud. Ja nüüd veel üks riik juures ning ning sugugi mitte vähem eksootilisem! Kati küsis, et kui minu Uus-Meremaa planeerimise ajal oleks…
Viimaks ometi sai see kolme nädala pikkune tormiperiood läbi ja oli näha nii sinist taevast kui ka päikest. Selge ilm tähendas ka laviinikontrolli tegemist. Positiivne uudis on esmalt muidugi see, et sel korral ei jäänud me tõstukist ilma. Negatiivset otseselt polegi. Muidugi võttis laviinikontroll üksjagu aega ja meil ei olnud muud teha, kui kohvikus istuda,…
Nii mõnus on hommikuti kella üheteistkümneni, kella kaheteistkümneni või isegi kella üheni põõnata. Iga poole tunni tagant saab mõeldud, et peaks end voodist välja ajama aga no ei viitsi… Sellise pika mõnulemise varjuküljeks on aga see, et päev jääb jube lühikeseks ning on hetkega õhtus. Seega peab vahepeal teisiti lähenema, tubli olema ja end voodist…
