Nii hea tunne, et üks väga pikaajaline projekt lõpusirgele jõuab. “Taeva tühjad tribüünid” on töös olnud alates mu bakaõppe esimesest aastast (vist isegi veidi varem). Vahepeal jäi teos tükiks ajaks tolmu koguma aga lõpuks võtsin ette ning pärast korraliku kärpimist, sai see uue hingamise. Egas see protsess lihtne ei olnud. Väga keeruline oli rohkem kui…
Laupäeval saab lõpuks ometi tööle! Viimane kord kui ma mäe peal käisin oli nädal tagasi, möödunud laupäeval. Siis tuli torm, mis otsustas terve nädala möllata ja on alles täna vaibumismärke näitamas. Ei jõua ära oodata, et uuesti mäele saaks ja oma silmaga näeks, palju seda lund siis juurde tuli. Tegelikult on see tõeliselt vinge üllatus siia…
Kui ma seda väljakutset alustasin, ei osanud ma arvata, et “50 asja, millest kirjanik võiks blogida” sedavõrd kaua aega võtab. Mõtlesin et kuu ajaga saab kindlasti valmis. Nüüd olen aga otsaga juba suvesse jõudnud. Mis seal ikka – tasa ja targu edasi. 28. Näita, kuidas su tegelased on aja jooksul arenenud (too välja mingid kindlad…
See on nüüd viimane Hay festivali postitus. Kuigi ma ei olnud varem sellest festivalist kuulnud, on see selgelt mu enda viga, sest esinejad olid tõesti maailmanimed. Esimesed kolm, kes meelde tulevad on Margaret Atwood (“Teenijanna lugu” on vist enamikele teada), Benedict Cumberbatch (taaskord – enamikele vist teada) ning Rose McGowan (näitlejanna, kes praegu on kõige…
Üks postitus tuleb veel esinejatest, keda ma kuulama jõudsin aga siin postituses on juttu sellest, kuidas oli ise see esineja olla. Ma ei ole osalenud teistel sellistel festivalidel, et Hay’d nendega võrrelda aga ma ei usu, et Hay millegi poolest häbenema peaks. Lühidalt võiksin öelda, et kõik läks õlitatult. Kes aga telgitagustest rohkem on huvitatud,…
Müncheni lennujaamas kogetu (magada ei saanud, pistikupesasid ei leidnud, turvakontroll avati hilinemisega jne) kahvatub selle kõrval, mis põhjusega terve rongitäis rahvast Oxfordi jõudes rongist välja kupatati. Nii totrat selgitustei ole kunagi kuulnud ei mina ega teised, kellega räägitud sai. Heathrow lennujaamast sai üsna probleemivabalt Paddingtoni ja sealt edasi rongi peale. Süüa ma ei ostnud, sest…
Ma olen varemgi kirjutanud sellest, kas ma saan ennast kirjanikuks nimetada ning kui raskelt selle aktsepteerimine on tulnud. Samm-sammult aga asi areneb ja järgmine teema, millesse ma olen tõsisemalt hakanud suhtuma, on iseenda reklaamimine. Muidugi võib küsida, et kas seda üldse on vaja? Kas raamatud mitte ei peaks minu eest rääkima ning ise ennast reklaamima?…
Islandil ühes teeäärses bensukas sõidupausi tehes kontrollisin muidugi ka meili, kus mind oli ootamas täiesti rabavate uudistega kiri Eesti Lastekirjanduse Keskusest – kutse Hay festivalile Suurbritanniasse! Ma ei mäleta, kas ma olen blogis maininud, aga minu viies raamat “Vabandust, aga mis asja?!” valiti juba jupp aega tagasi Eesti Lastekirjanduse Keskuse ingliskeelsesse messikataloogi. Tänu kataloogis figureerimisele ja…
Kirjutamisega seoses on igasuguseid põnevaid uudiseid! Selle nädala uudiseks on see, et saavutasin kirjastus Tänapäev kümnendal noorteromaani konkursil teise koha! Selle teise koha muudab veelgi magusamaks tõsiasi, et osalesin võistlusel käsikirjaga, mis on juba varaemalt ühel korral samale konkursile saadetud: “Taeva tühjad tribüünid”. Aga nagu ma ka kirjastusele ütlesin, siis jumal tänatud, et eelmine kord…
See nädal on olnud lausa naljakalt kirjutamisrohke. Oma osa on muidugi sellel, et ma olen nädal aega näinud vaeva, et CampNaNoWriMo jaoks oma kirjutamisega tagasi joone peale jõuda. See on siis tähendanud püsivalt vähemalt 3000 sõna päevas kirjutamist. Eesmärk sai saavutatud ja ma jõudsin järjele, kuid kuna mul tuleb nüüd viis arvutivaba päeva, olen kohe…
