“Taeva tühjad tribüünid” (2018)

Kirjaniku pilgu läbi:

Selle raamatuga saavutasin kirjastus Tänapäev kümnendal noorteromaani konkursil teise koha!

Selle teise koha muudab veelgi magusamaks tõsiasi, et osalesin võistlusel käsikirjaga, mis on juba varaemalt ühel korral samale konkursile saadetud: “Taeva tühjad tribüünid”. Aga nagu ma ka kirjastusele ütlesin, siis jumal tänatud, et eelmine kord ma võistluselt midagi ei saanud. See esimene variant oli ikka tohutult toores ning kui see oleks ilmunud, peaksin end häbi tõttu ennast kuskile pimedasse nurka peitma!

Muidugi tundis žürii loo ära, ent samas öeldi ka, et tehtud muudatused olid ilmselged ning see ümberkirjutamine tegi tööd ainult paremaks. Egas muidu poleks teist kohta saanud ka!

Tegu on tõesti raamatuga, mille kirjutamine on mulle vist kõige rohkem õpetanud. Ja julgustanud, et isegi kui esimene kord välja ei tule, peab uuesti proovima. Isegi kui on tüütu ja valus ja nõme ja ei tahaks, siis töö on tulemust väärt!

Kopeerides vana postitust: Vaadates nüüd korra tagasi eelnevatele postitustele, kus olen jutu kirjutamist maininud, siis ega ilma sünnitusvaludeta see käsikiri ei sündinud. Juba 2016. aasta sügisel kirjutasin: „Taeva tühjad tribüünid“ on juba väga ammu kirjapandud lugu, mida ma olen mitu korda läbi lugenud ja läbi kirjutanud aga millega ma ikka rahul pole

2017. aasta sügisel sai “Taeva tühjad tribüünid” mu novembrikuu projektiks: Kunagi bakalaureuseaastatel see idee mulle pähe lõi ning panin selle ka kirja – kõik 50 842 sõna. Ainult et see lugu ei toimi… tegelaste käitumine ei ole loogiline, tegevustikus on augud sees ning kõik on kuidagi ligadi-logadi. Ma üritasin pikalt mõelda, kuidas seda parandada, küsisin ka proovilugejatelt nõu aga läbimurdeni jõudsin millalgi paar kuud tagasi Bryaniga ajurünnakut tehes. Nüüd ma tunnen, et sellel lool on jälle lootust. Jah, paari tegelasega tuleb lõplikult hüvasti jätta, teine tegelane jõuab tunduvalt väiksemale arvule lehekülgedele ning pärast jutu uuesti ülelugemist ning selle kõige ärakustutamist, mis uue suure ideega kokku ei sobi, saan sellest 50 842 sõnast uues variandis kasutusele võtta ehk 15 000 sõna, kui sedagi. Praeguseks olen kustutanud juba ligi 25 000 sõna ja ma pole kärpimisega veel lõpuni jõudnud. Ausalt öeldes on juba kirjutatud teksti kustutamine päris masendav (muidugi lõplikult ma ei kustuta, see jääb arvutisse alles aga nn tööfaili roogin puhtaks) aga enda viga, sest tegelikult teadsin ma juba ammuilma, et see lugu sellisel kujul ei toimi.

Ma olen väga õnnelik ja tänulik, et mul oli novembris ja detsembris võimalik niivõrd palju kirjutamisele keskenduda. Ainult tänu sellele õnnestus mul see lugu uuesti arvutisse trükkida, ümber kirjutada ja paremaks teha. Lõpptulemusega olen ikkagi vägagi rahul. Tugevat maailmaehitust toodi välja ka siis, kui olin oma teise koha kätte saanud, nii et võin ennast natuke kiita küll.

Kirjastus:

Tänapäev (2018)

Kokkuvõte:

Vaatasin uuesti rongi poole. „Kuhu see rong viib?“

„Ma ei…“

„Kas see viib paradiisi?“ ei lasknud ma Vanamehel vastata.

„Ma ei…“

„Kas kõik peavad sinna peale minema?“ tekitas mõte rongile minekust mingil põhjusel rohkem hirmu kui ükskõik mis muu.

Ma olin surnud, täiesti surnud.

Noorteromaani „Taeva tühjad tribüünid“ peategelane, 14-aastane Merita saab harukordse võimaluse: minna tagasi minevikku ja seda muuta. Kui ta parandab tehtud vead, siis saab ta astuda rongile, mis viib edasi … aga võib-olla hoopis tagasi?

„Taeva tühjad tribüünid“ võitis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 10. noorteromaanide võistlusel 2. koha.

Ene Sepp on mitmete noorteromaanide autor. 2016. aasta noorteromaanide võistlusel saavutas ta samuti II koha romaaniga „Vabandust, aga mis asja?“. Veel on tema sulest ilmunud „Medaljon“ (2009), „Minevikuta mälestused (2010) ja täiskasvanutele suunatud „Väike roosa pilet paradiisi“ (2015).

Tunnustus:

  • Algupärase noorteromaani võistluse II koht
  • Hea Noorteraamat 2018
  • Valitud Eesti Lastekirjanduse Keskuse eesti lastekirjanduse ingliskeelsesse messikataloogi

Lingid: