“Minevikuta mälestused” (2010)

Kirjaniku pilgu läbi:

Ühe suusareisi ajal alustasin, olles saanud enda mäletamist mööda inspiratsiooni kahest laulust: Black Velvet – Velveteen ning No Way – Tahan olla seal. 2009. aasta suve saabudes avastasin järsku, et sügisel on juba tähtaeg ja mõtteid oli nagu küll, mida kirja panna. Aga kirjapanemiseni ei olnud ma jõudnud. Otsustasin, et on viimane aeg asi kätte võtta.

Kirjutasin rongiga tööle ja töölt koju sõites, noormehe juures istudes, enda kodus istudes ja igalpool. Ei jõudnudki kõiki liine sisse tuua, mida tahtnuks aga pole hullu. Valmis ma ta sain. Ja hiljem lugedes saan ma aru ka, et tähtaeg hingas kuklasse. Kuidagi kiirelt läksid kõik sündmused ja tegevused aga no eks sellisesse konteksti see sobis ka minu meelest. Ega hääletamistrippi ei saa siis aeglaselt läbi viia. 

Mis ma nüüd aga teisiti teeksin, oleks kindlasti tagakaanetekst, mis praegu üle lugedes on küll selline, et tõukab terve hunniku lugejaid kahjuks eemale. Nüüd ma oskaks ja julgeks protestida!

Kirjastus:

Tänapäev (2010)

Kokkuvõte:

Kas sa oled 14-, 15- või 16-aastane tütarlaps? Või vähemalt oled olnud 14-, 15-või 16-aastane tütarlaps? Siis oled kindlasti unistanud sellest, et olla nagu käesoleva raamatu peategelane – tüdruk, kes läheb ei tea kuhu ja on ei tea kes, seikleb keset kaunist Eestimaa suve ja üritab igal hetkel uusi rolle luues iseennast tundma õppida, kohates teel kõikvõimalikke ebatavaliselt tavalisi „audibemmikutte” ja kidakeelseid lüürikuid, perverte ja kullatükke, Pärnu õllejõmme ja üht müstilist meest, kes rändaja lõpuks turvaliselt koju toob. Sest sügisel peab iga korralik tütarlaps koju jõudma.

Ah et sina küll millestki nii lapsikust ei unista?! Sa ei taha isegi mitte oma mõtetes tunda ohtu ja kannatada südamevalu?! Sel juhul ma kahtlen, kas sa ikka oled 14-, 15- või 16-aastane tütarlaps. Või kas sa kunagi üleüldse oled olnud 14-, 15- või 16-aastane tütarlaps … Parem, kui sa siis ka selle raamatu lugemisele aega ei raiskaks.  (Kerli Altmart, kirjanik)

Tunnustus:

Lingid: