“Lumelinnu surm” (2020)

Kirjaniku pilgu läbi:

Idee kirjutada foorumi elust ning seal toimuvast on mul olnud juba väga kaua. Raamat eristub mu teistest teostest sellega, et sedakorda on lool olemas paar väga kindlat prototüüpi. See, kellel on kõige suurem roll, temalt küsisin ka eraldi luba. Ja õnneks ta oma loa ka andis.

Pealkiri tuli minuni paar aastat tagasi Uus-Meremaal tööle jalutades ning telefonist Eesti Ekspressi lugedes. Vot nii. Ja siis oli vaja oodata, et leiaks ka sobiva loo. Ühel hetkel viisin need kaks asja kokku ning leidsin, et “Lumelinnu surm” sobib mu foorumilooga lausa ideaalselt. 

Ja loo algus (või vähemalt see, mis ta oli mu esimeses variandis) jõudis minuni veel kolmandal moel. Pikemalt kirjutasin siin aga lühemalt öeldes leidsin aastate taguse CD ühe vana luuletusega ning luuletus ise on siin:

Kokkuvarisenud õhulosside
nukra omanikuna
käsin teil kõigil
unistustest loobuda.

Selle hoone
katkenud elulõng
jätab oma jälje ka neile
kes vaid näinud und.

Varastatud hetked
mida nautida sai
Jätke nüüd meelde
niimoodi teha ei või

Hingest rebiti välja tükk
kui varisesid hoone seinad
ja järele jäi vaid sügav auk
ning valusate mõtete hinnad

Kirjastus:

Eesti Raamat (2020)

Kokkuvõte:

Juba sõnumit ära saates teadsin, et ma ei ootagi enam Annalt kiiret vastust. Ma lihtsalt proovisin nendega ühendust hoida. Täpselt nagu foorumist soovitati. Ikka et kirjuta ja uuri, kuidas neil läheb. Ära räägi nii palju endast. Nemad kolisid. Neil on raskem. Tunne siirast huvi. Julgusta. Ole toeks. Ära unusta. Räägi. Kirjuta. Toeta. Uuri. Teooria oli mul väga selge. Ainus probleem oligi see, et teooriat oli päris raske praktikasse rakendada, sest nad ei tahtnud mulle sugugi vastata.

„Lumelinnu surm“ räägib sõpradest lahku kasvamise valusa loo. Pärast sõbrannade ärakolimist püüab 14-aastane Isabel sõprust igati alal hoida, kuid see ei tundu sõbrannadele eriti korda minevat. Nagu ka kiuslikele klassikaaslastele ja pealiskaudsetele õpetajatele. Asja ei tee sugugi paremaks see, et oma lastelt aina saavutusi ootavad vanemad Isabeli pidevalt tema õega võrdlevad.

Too on kõike seda, mida Isabel ei ole – Preili Perfektne. Isabel jääb oma mõtete ja tunnetega täiesti üksi. Kellelegi ei lähe see korda, keegi ei hooli … Või siiski? Oma muresid foorumi püsiasukatele usaldades hakkab tüdruk uue pilguga nägema seda, mida ta seni on iseenesestmõistetavaks pidanud. Selgub, et sõprusel on mitu nägu ja et toetust võib leida sealt, kust seda oodatagi ei oska.

Tunnustus:

  • Hea Noorteraamat 2020
  • Lastekaitse Liidu noortekogu lemmik

Lingid: