Kahekõne
Kuidas on see võimalik,
elada niimoodi.
Kuidas sa suudad
kuulata valesid.
Kuidas sa jõuad
minna muudkui edasi.
Kuidas sa nutad
alati salamisi.
Ma sind kadestan
sinu jõu pärast.
Ma pidevalt imetlen
eilset ja tänast.
Miks sa imetled
minu suurt jõudu.
Miks sa imestad
iga minu võitu.
Miks sa arvad,
et pidevalt suudan.
Miks sa ütled,
et teisi muudan.
Ma vaid naeran
läbi pisaraloori.
Ja teised jäävad
uskuma huumorisooni.
Hingesugulus
Nii lähedal isegi kui kaugel
nii kallis isegi kui vihkan.
Ei hooli mida teed
meid ühendab rohkem kui sõprus.
Pole vaja ninapidi koos olla,
sest me vahel on eriline side.
Pole vaja sõprust vanduda
meid ühendab pigem üks elu.
Sulle!
Ma nutan vaikides,
pisarad põskedel voolavad.
Kivikuju meenutan niimoodi seistes,
käed jõuetult külgedel ripuvad.
Ja keegi tähele ei pane,
vaid üksinduses nutta julgen.
Inimest kelle ees nutaksin, pole.
Ta liikunud lühikese aja jooksul kaugele.
Rohkem asju enda sees hoian
kuulan teiste muresid ja vaikin ise.
Kui aga varju alla jõuan,
siis kurbusepisarad välja lasen.
Kuidas saab kaugeneeda nii?
Hetk tagasi olime parimad sõbrad,
nüüd mõni päev ei vaheta sõnagi.
Se ei tohiks nii lõppeda.
Miski me vahele tuli
või lihtsalt saatus selline.
Võib olla võtab mu igavene uni –
vabatahtlikult. Kas paneksid tähele??
Raudne Leedi
Sa oled nii uhke ja jäine.
Ükski sõna ei riiva su hinge.
Solvajale saadad pilgu pealiskaudse
ja tõstad õrna muige suule.
Kuid mina nägin su tõelist palet,
tol õhtul koolimaja taga.
Ja mul oli sust pisut hale
kuid ise oled peitnud end maski taha.
Mask mis ei nuta, naera.
Ülearust pilku ei raiska.
Mask mis sind eal ei tõsta taeva
ja kurbusenooti ei lase paista.
Ma olen üks, kes näinud tõelist sind
kui mask rebiti eest.
Sa põgenesid tantsusaalist
ja ei märganud nurga taga mind.
Sai mulle osaks sinu nutt,
mida keegi teine pole näinud.
Teistele aga sobis jutt,
et sul puru silma läinud.
Ja kui jälle raudset leedit mängid
siis mina seda ei usu.
Sest paljastasid mulle oma tõelise hine
ja suudan nüüd vaid seda näha.