Mina

Ma olen

Ma olen harjunud olema tugev,

läbipaistmatu.

Ma kõigile ei näita oma tundeid,

kättesaamatu.

Ma ei näita välja solvumist,

purunematu.

Ma varjan haiget saamist,

südametu.

Ma peidan pisarad naeru taha,

teeskleja.

Ma salgan nutu maha,

olen nõrk…

 

Tagasi sinna lõppu

kust pääs nii raske

Tagasi halba minevikku

kus keegi ei anna andeks

Halb on tõusta üles

ja end vedada edasi

Halb on avada silmad

kui kõik jääbki sedasi

Taas kerkib esile

tugevast rauast leedi

Taas peitub varjudes

tüdruk kes tunnetest segi

Pisarad naeru taga

ja kurbus on siin

Ikka aru saada ei taha

miks just niimoodi valida…

 

Vabandust

No andke andeks minu nutt,

ja see et vahel murdun

Andestage ideaalsus

mis minu puhul olematu

Andke andeks geniaalsus

mis kusagil ei ilmu

Ja andestage ka välimus kurb

ja põske mööda voolav pisar

Andke andeks karje eest

mis tuleb kui enam ei suuda

Ja andke andeks kui voolab veri

ja käärid kukuvad eemale

Ja andke andeks kui tormine meri

mind kord haarab endale

Lihtsalt andestage mulle

ma enam ei suuda

Jätke mind siia

ehk kunagi end muudan

Andestage mulle

ja unustage mind

Las ma nutan

las see vihm kastab mind

Siis pole näha ju pisaraid

ja kaovad nähtud vaev

Ja teie jaoks mul alati

näol vaid ilmub naer

Kätele kirjutada on valus

ja õhku karjuda vale

Pliiatsit raisata on kahju

enda sees hoida on hale…

Ja kui sõber mõistab hukka

ning lõpuks naerab su üle

Kui temal on kõik perfektne

ja sinul muudkui vale

Siis lõpuks tekib tunne

et kusagil metsikus laanes

valjult ja hingest

täiesti karjuda tahaks

Ma ei saa minema seda tunnet

et midagi valesti teen.

Ei ole enam jõudu jätkata praegust

ja tahaks midagi muuta veel.

Anna üks vihje vaid

ja vaatan mida suudan teha.

Edasi aitaks ka väike pai

siis tean, et hoolid minust ka.

 

Ma ei ole alati mina

Mõnikord pole ma mina

vaid hoopis sina.

Mõnikord tahaks siit ära minna,

kaugele silmapiiri taha -sinna.

Mõnikord lausun karme sõnu,

kuid ei tunne neist mõnu.

Mõnikord kanda võtan põlu

ja nutan sinu õlul.

 

Elu

Raske on elu

Aru ei saa.

Pidevalt melu

Puhata tahaks ka.

Istud maha korra

Ja jäädki sinna.

Püsti tõusta jõuad

Aga sind tähele ei panda.

Nii jäädki maha

Elust, melust, sõpradest.

Jätavad su selja taha

Seda keegi ei kahetse.

 

Ma teeks, aga…

Ma nutaks, kuid pisaraid pole.

Ma naeraks kuid rõõm kadunud.

Ma tapaks, kuid relva ei ole.

Ma karjuks kuid hääl on haihtunud.

 

Ma teeksin paljut

kuid seda ei saa.

Miski meenutab kaljut,

miski mis seisab mu tee peal.

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s