Peaaegu unustasin – kirjutamiskuu on käes!

Novembrist on juba peaaegu poolteist nädalat läinud ja ma ei olegi veel oma selleaastasest kirjutamisprojektist rääkinud. Kui siiani on mul tundunud, et iga aastaga on olnud edasiminek, siis see aasta tundus vastupidi. Pean silmas just planeerimist ja NaNoWriMo kirjutamismaratoniks valmistamist. Eelmisel aastal oli idee pikalt paigas, stseenikaardid ette valmistatud jne ja ma tahtsin seda ka sel aastal teha. Teooria on üks asi, praktika teine. Veel oktoobrikuu lõpupäevadel polnud mul selge, et millest ma siis kirjutan, rääkimata põhjalikust ettevalmistamisest. Peamine probleem oli see, et mul oli viis ideed, mis kõik tundusid olevat sama vinged ja arendatud ühele maale (ehk siis mõnelauseline ideejupp) ehk et ükski ei paistnud teiste hulgast silma.

Lõpuks, pärast rohket pirisemist, porisemist ja asjatundjatega (st peamiselt Katiga) arutamist valisin välja loo, mille pealkirjaks sai “Lumelinnu surm”. Muidugi, kuna lugu sai valitud sedavõrd viimasel minutil, alustasin ikka päris nullist. Hea on see, et ma pole praeguseks ühtegi kirjutamispäeva vahele jätnud ja pole ka täisjama kirja pannud, aga mu enda elu oleks lihtsam, kui oleks varem tegelema hakanud. Esimesed 600 sõna läksid täiesti puusse ja pärast järgmist kõne Katile, alustasin lihtsalt uuesti. Nüüd siis on vaja iga päev see maagiline 1667 sõna täis saada, samal ajal järgmiseid stseene planeerida ning kõike ka Scriveneri ümber tõsta, sest no jumala eest, see Word’is üles-alla kerimine on ikka tõeline õudusunenägu.

Pärnu

Hommikupäike teel Pärnusse NaNokatega kohtuma. Mul on ikka väga kahju, et Tallinn-Pärnu rong ära kaotatakse, sest ei usu ma, et see “8 aasta pärast saab Tallinnast Pärnu juba 45 minutiga” reaalsuseks saab. Rääkimata siis sellest, et 8 aastat on nii või naa jube pikk aeg.

rr

Teine variant kooskirjutamiseks on näiteks ka Eesti Rahvusraamatukogu, kuid oleme kohtunud ka Tallinna Keskraamatukogus.

Viimaseks aga see, kuidas ma leidsin oma jutu alguse. Koduse koristamise käest tulid kuskilt imekohast välja kaks CD-d. Ühe CD peal olid pildid ja mingid suvad tekstifailid. Teise CD peal aga põhikoolis kirjutatud jutt “Hooveri maja”, mille ülesleidmisest olen ma terve igaviku unistanud. Muidugi oli teine CD see, mida arvuti ei lugenud. Läksin isegi kuskile arvutiparandusse, kus kutt CD enda arvutisse pani ja siis tagasi andis, et see on liialt kahjustada saanud. No jumalale tänu, et ma plaati ära ei visanud, vaid hoopis Donka poole pöördusin. Üks-kaks-kolm (olgu, veits kauem) ja õige programmiga olid kõik failid näha ning sain need ilma mingite probleemideta kätte. “Hooveri maja” ka aga sellest räägin hiljem. Mis ma aga veel leidsin, olid mingid vanad blogijutud ja tekstikatked ning nende seast leidsin ka ühe imelise luuletuse.

Ma olen sellest luuletusest nii vaimustuses, et ei suuda uskudagi, et mina olen selle kirjutanud aga kuna netist seda ei leia ja see oli muu omaloomingu vahel, siis ju oli mingi moment inspiratsioonihetk. Kui keegi peaks teadma, et luuletusel on keegi teine autor, palun andke mulle teada! Aga igaljuhul sai just see mu NaNo loo alguseks:

luuletusKokkuvarisenud õhulosside
nukra omanikuna

käsin teil kõigil
unistustest loobuda.

Selle hoone
katkenud elulõng
jätab oma jälje ka neile
kes vaid näinud und.

Varastatud hetked
mida nautida sai

Jätke nüüd meelde
niimoodi teha ei või

Hingest rebiti välja tükk
kui varisesid hoone seinad

ja järele jäi vaid sügav auk
ning valusate mõtete hinnad

 

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s