Millega ma oma aega täidan?

Teeme nii, et ma luban, et kui uuesti piiri taha lähen, siis hakkan ka rohkem blogi kirjutama. Millegi pärast on selliselt, et Eesti elu ei ole hoopiski nii põnev blogis kajastada, kui välismaa elu. Lihtsalt järjepidavuse mõttes võiks ju midagigi kirja panna. Lumi on juba sulanud (aegajalt sulanud, vahepeal on minu suureks rõõmuks tagasi) ja äraminekuni…

Tänu jumalale, et meil on Schengeni viisaruum

Kui iga välismaale minek tähendaks viisataotlust, siis ma vist ei suudaks reisida, sest see protsess on niivõrd närvesööv. Võimalus mõelda “Ohh tahaks Viini kohvikusse minna”, “Võiks Pariisis shopata” või “Hmm… Hamburgis esineb mu lemmiklaulja. Peaks vaatama minema” ja võimalus selle mõtte järgi ka tegutseda, on ikka tohutu vabadus. Muidugi ma ei tee seda, sest rahakott ei pea vastu, kuid…

Tulge imelooma (st kirjanikku) kuulama ja vaatama

Kirjaniku ameti juurde käib ka lugejatega kohtumine, oma raamatute tutvustamine ja promomine. Lähitulevikus on mul mõned sellised sündmused tulemas ning kes saab, siis igati olete oodatud! Kuigi koolides on 15.märtsil jõuab ühel päeval koguni kahte linna. Hommikul olen Tallinnas Sõle raamatukogu kutsel ühes koolis jutustamas, ning õhtupoolikul kell 17:00 võib mind leida Tartus Tasku keskuse…

Külaline kahes kohas: raadiosaade “Järgmine peatus” ning rubriik “Seikleja”. Kuula & loe!

Uskumatu, aga see oli 10 aastat tagasi, kui ma astusin sisse Õhtulehe toimetusse ning hakkasin tööle suvereporterina. Ning eile astusin ma uuesti Õhtulehe toimetusse, sest Liina, kes minuga samal ajal suvereporterina alustas, veab Õhtulehes vinget reisimise teemalist podcasti, kus tutvustatakse erinevaid reisisihtkohti üle kogu maailma. Ning mina käisin seal rääkimas – muidugi Uus-Meremaast! Paras väljakutse oli mahutada ühte aastat poolde tundi, kuid…

New York, New York

Paljudele on New York üheks unelmate sihtkohaks, kuhu lihtsalt peab üks hetk minema. Minu jaoks on New York (ja tegelikult kogu USA) olnud selline koht, et kui ma satun, siis tore ja kui ei satu, siis pole hullu midagi. Noh ma nüüd siis sattusin sinna ja tahan veel New Yorki sattuda! Central Park’i tahaks näha…

Idarannikule suusatama? Jumala eest, miks ometi?!

Kui USAs öelda, et lähed idarannikule suusatama, siis kergitatakse pisut kulmu. Kui öelda, et sa lendad idarannikule Coloradost, siis tahetakse pikali kukkuda, et mis mõttes?! Colorados on kindel lumekate, kohev ja pehme puuderlumi, suured mäed. Ja idarannikul on jää ja vähene lumekate, vihm ja künkad. Noh, selline reageering. Aga mis ma Bryani järgi ütlema õppisin…

Lund ei ole mitte kunagi liiga palju ehk imeline talv Colorados

Jätkates eelmist postitust, siis esmamulje ei petnud – Breckenridge oli täielik talvevõlumaa!! Lund oli nii palju, et jagus suusatamiseks ja lumeinglite tegemiseks ja valutuks kukkumiseks ja lumehelveste keelega püüdmiseks. Korra oli -26 kraadi hommikul, aga kuna seal on nii palju kuivem, siis see esiteks ei tundunud nii hull ja teiseks olin ma nagunii selleks päevaks juba ette planeerinud…

Elu pikim 18. jaanuar

18. jaanuar kell 23:10 hakkasin lendama ning 18.jaanuar kell 23:40 jõudsin sihtpunkti. Selline mõnus pooletunnine lend, eks? Ei! Kõigepealt oli 12h lennata, seejärel 8h oodata ja siis veel pisut üle 2h lennata. Selline ajas reisimine on lihtsalt ajavööndite võlu (ja valu). Ehk siis aeg jõudis nii kaugele, et pühkisin Uus-Meremaa tolmu jalgadelt. Vähemalt mõneks ajaks.…

Leidsin paradiisisaare! Delfiinid, snorgeldamine ja liivarand – mida veel tahta?!

Üks mu mõtteid Uus-Meremaale tulles oli see, et koguksin raha ja läheksin mõnele paradiisisaarele nagu võib leiduda riikides Vanuatu, Tuvalu, Tonga, Fiji jne jne. Prioriteedid ja soovid muutusid ja sinna ma ei jõudnud. Küll aga tutvusin Ruapehul Toddiga (huvitav fakt, esimene asi, mida ma mäletan, et ma talle ütlesin(naljaga muidugi), oli see, et ta uttu tõmbaks, sest siis…