Minu piir – 26 päeva

Nüüd ma siis tean, kus mu piir on – 26 päeva jutti võib suusatada aga siis on puhkust vaja. See pole muidugi uudiseks, et ei saagi terve talv otsa iga jumala päev sõita. aga varem ei olnud mul kindlat numbrit. Tavaliselt üritan ma oma kahest vabast päevast vähemalt ühe igal juhul suusavabaks teha, et lasta kehal puhata aga nüüd läks natuke lappama. Bryani isa käis külas, seejärel käisime Crested Butte’s ja järsku oligi nii, et olen alates 25. jaanuarist iga päev suusatanud.

Töö jaoks suusatamine on ka natuke teine tera, kui omaette suusatamine. Ise suusatades saab ka ise valida kuhu minna, millal puhata ja kui pikalt puhata. Töö jaoks suusatades peab reeglina minema sinna, kuhu vaja ja siis, kui on vaja. Mõnikord saab küll minekuga viivitada aga tihtipeale tuleb ikkagi kiirelt uksest välja tormata, suuskadesse hüppata ja minema panna. Rääkimata siis igasuguste tarvilike asjade kandmisest.

Üleeile olin nii väsinud, et korraldasime mulle kiirkorras õhtuse massaaži ja no see oli nii mõnus, et lootsin oma nädalavahetuseni vastu pidada. Eile hommikul ei olnud ka paha. Ronisin suuskade ja kotiga üles mäe tippu (laviinikontrolli jaoks), suusatasin alla ja nautisin seda täiega. Aga pärast lõunat läks kõik allamäge. Isegi lihtsamatel sinistel ja mustadel radadel, mis muidu ei oleks probleemiks, ma lausa kuulsin, kuidas lihased kriiskavad. Ainult üks päev veel. Ainult üks päev veel ja siis on minu nädalavahetus, mis on… tegemisi täis topitud. Mitte suusatamisega seotud tegevusi, aga siiski…

20200218_101422-01

Dunes’i nimeline koht mäe peal. Laviinikontrolli käigus viskasime pomme (üleval servas on kraatrid näha) aga lumi oli mõnusalt stabiilne, laviine ei tekkinud ja suusatasime alla. Hooaja üks mõnusamaid puuderlume sõite! Minu rada on see kõige vasakpoolsem.

20200217_143645-01

Lumekahurile on vaja pehmendus ümber saada. Kahuri kõrval seistes ei ulata. Suuski jalast võtta ja siis end pikemaks venitada ka ei saa, kuna vajuksid kohe sügavale lumme. Ei jäänud muud üle, kui olemasolevale pehmendusele otsa ronida.

Ja läks siis hoopis nii, et võtsin töölt vaba päeva ja tekitasin pikendatud nädalavahetuse. Ajaliselt jooksis ka kenasti kokku – eile õhtul oli meil meeskonnapidu ning väga selgelt öeldi, et sellele järgnev päev on üks päev, kus kollanokad võivad tööle mitte ilmuda. Kuna iseenesest oleksin ma saanud edukalt tööle minna ja tööpäeva üle elatud (kuigi lihased kriiskaksid vist iga pöörde juures), siis olid süümekad ning tükk aega olin kahevahel, kas minna tööle või mitte. Lõpuks otsustasin ikkagi, et võtan selle ühe lisa vaba päeva ja no nii õige otsus! Sain mõnusalt peaaegu lõunani uneleda, mida ma oma tavalisel vaba päeval ei saaks teha, sest noh… nii palju muud on vaja ära teha! Jõudsin ühe artiklitööga alustada, pesu pesta, tuba koristada, veel natuke niisama tšillida, blogi kirjutada, bujo kaunistada ning pool päeva (ja homsed kaks päeva) on veel endiselt ees.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s