Möödunud nädalavahetusel sai lõpuks teoks see, millest ma olen tahtnud juba pikalt osa võtta – NaNoWriMo läbi öö kestev maraton! Tartlased on seda varem ka korraldanud, ent ma pole varem osaleda saanud. Ja nüüd oli võimalus. Muidugi, koos oma killavooruga. Mina olin Nanokatega hosteli ühes toas, killavoor koosseisus mees, ämm ja laps, teises toas. Aga…
Kolme päeva pärast algab taaskord NaNoWriMo. Minu jaoks on see kümnes! Ja et veel kreisim tunduks, siis varasemad 9 NaNot olen kõik edukalt lõpetanud ehk saanud novembrikuu viimaseks päevaks kirja vähemalt 50 000 sõna. NaNo statistika järgi on koguarv 455 608 sõna. Täitsa lõpp! Ilmselgelt tuleb nüüdne juubeliaasta, kümnes aasta, ka kenasti ära teha, kuigi…
Ei tea, kuidas teistel, aga mul oli alati selline tunne, et Tartu ongi nüüd kõige lõunapoolsem Eesti nurk. See, et sealt edasi on veel tubli tükk Eestimaad, see kippus alati kuidagi ununema. Ju on asi selles, et sinnakanti lihtsalt ei sattunud ja oligi lihtne sujuvalt üle libiseda. Aeg vead parandada. Kuna ma pidin nagunii ENÜ…
Ma olen elu aeg teadnud, et Põdral maja metsa sees on selline tore Eesti lastelaul. No on põder ja jänes ja jahimees. Kõik sellised, keda me ju endalgi metsas kohtame! Ja pole tegu mingi neti vahendusel siia jõudnud viisiga, sest minu ema laulis seda mulle unelauluks. Kopp-kopp käis seejuures vastu pead, mis mulle tohutult meeldinud…
Kuus aastat tagasi olin ma Uus-Meremaal ning sõitsime limusiiniga Burger Fuel burksi sööma. Tegelikult isegi mitte burksi sööma, vaid burksi ostma, sest seejärel sõitsime limusiiniga Mount Maunganui jalamile parklasse, et ronida mäe tippu ning seal pisut jahtunud burski süüa. Ja samal ajal päikeseloojangut imetleda. See oli huvitav moment. Eriti äge on lugeda blogipostitust, kust ma…
Esimene ülikoolikuu on nüüd möödas. Kuidas läks? Lühike vastus on, et hästi. Ma ei ole akadeemilisele puhkusele põgenenud ega pabereid välja võtnud. Teist (mini)sünnipäeva tähistanud Ülo on täitsa juba inimese nägu, mitte enam „krimpsus gojimari“ (tsitaat pärineb sõbralt, peab sellega nõustuma. Bryan tuleb oma eesti keele loengutest alati mõne uue teadmisega ja pole keele omandamise…
“Me ju kirjutame, sest me teeme seda paremini kui teised. Kui me teeme oma tööd hästi, siis peaksime ka saama vastavalt tasu, ehk siis lugeja määrab oma eelistused laenutuste kaudu. Kirjaoskus ning haridus on riiklikud eesmärgid, mitte individuaalsed,” ütles kirjanik Lille Roomets ning väga õigesti ütles. Seepärast ma selle siia kopeerisingi. Ja mis ta veel…
Ma harjusin ikka väga ruttu ära sellega, et graafik on vaba – tee mida tahad ja millal tahad. Septembrikuus enam nii ei saa, et teen hommikul silmad lahti ja mõtlen siis välja, et mida teha võiks. Tuleb jälle luua rutiin ja mahutada nädalaplaani ära kaks päeva ülikooli (mina), kaks päeva keeltekooli (Bryan), põnni kasvatamine (meie…
Kirjutamise juures on üks ägedamaid tundeid see, kui idee ukse pauguga lahti lööb ja tunned, kuidas potentsiaalse raamatu ideega kaasnev energia lausa sõrme- ja varbaotstest välja purskab. Ole vaid tubli ja püüa kinni! Tõeliselt fantastiline moment! Ideaalis juhtuks see muidugi paremal ajal, kui keset ööd, sest sellise energiatulvaga on täiesti võimatu magama jääda. Ehk kui…
Koos augustiga algas Bryani eesti keele kursus. Kaks korda nädalas ja 2,5 h korraga. Siiani on ta sellega igati rahule jäänud. Tore õpetaja, huvitav ülesehitus ja edasiminek on olnud märkimisväärt! Loodetavasti jätkub samas vaimus. Keeleõpe ei piirdu muidugi ainult vaimutööga, vaid tuleb ka lihaseid kasutada. Ja eriti alguses, kui on vaja natuke rohkem rõhutada, ehk…
Tudengiraport - kirjanik, kirjutaja, talvefänn 