Idarannikule suusatama? Jumala eest, miks ometi?!

harry-potter

Enne kui suusatama jõudsime, sain Baltimore lennujaamas raamatu kingiks. Selleks ajaks, kui Albanys maandusime, olin selle läbi lugenud. Mõnus raamat!

Kui USAs öelda, et lähed idarannikule suusatama, siis kergitatakse pisut kulmu. Kui öelda, et sa lendad idarannikule Coloradost, siis tahetakse pikali kukkuda, et mis mõttes?! Colorados on kindel lumekate, kohev ja pehme puuderlumi, suured mäed. Ja idarannikul on jää ja vähene lumekate, vihm ja künkad. Noh, selline reageering. Aga mis ma Bryani järgi ütlema õppisin oli see, et ma olen suusatanud Uus-Meremaal vulkaani otsas nii et ükskõik, mida idarannik ei paku, ma olen hullemat näinud ja hullemas suusatanud. Ja see pole valetamine, vaid täiesti reaalsus – kui idarannikul paistavad lume alt puuoksad ja muru, siis Ruapehul olid kivid. Kui idarannikul on „jää“ ehk väga korralikult kokku pressitud lumi, kust tuul veel väiksegi lumekihi pealt ära pühkinud ning jätab jää mulje, siis Ruapehul oligi reaalne imeilus sinine jää.

Aga ei, tegelikult ei olnud idarannikul suusatamine midagi nii hullu, nagu hirmutati. Lihtsalt paljudel oli keeruline mõista, et miks jumala pärast peaks vahetama Colorado puuderlume idaranniku vastu. Miks, miks, miks? Sellepärast, et see on erinev ning huvitav.

Gore – New Yorki osariik

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Gore Mountain oli üks väga väga laineline mägi! Kui Breckenridges Peak 7 rajad olid ka natuke lainetavad ehk et nõlv ei lähe sirgelt alla, vaid vahepeal on pisut tõusu ja pisut tasast maad. Gore oli hoopis teine teema, sest tõesti jäi mulje nagu mägi oleks meresarnaselt lainetanud ja siis järsku tardunud. Kui oleks olnud pikemalt aega, et õppida radu tundma, siis oleks kindlasti ülivinge nendel lainelistel nõlvadel „surfata“. Aga hetkel ei olnud aimugi mis mingise tõusu taga peituda võib – kas on järsem langus või kas on rajamasin rada tehes mingise augu jälle jätnud jne.

Suusatada oli muidugi seal ülimalt maaliline, sest puud olid kaetud korraliku lumekihiga ning kõik nägi välja nagu kuskilt muinasjutust. Puuokste peal nägime oravaid tšillimas ja kuna oli külm ilm ja me läksime sinna keset nädalat, oli mägi tühi – suusata palju jaksad!

gore

Täiesti muinasjutuline pilt minu meelest.

gore

Kui hoolega vaadata, siis paremal pool saab aimu küll, et kuidas see nõlv pisut lainetab.

Kilington – Vermonti osariik

Ma mainisin Breckenridge postituses, et õppisin küngastel suusatamist. No siin tuli oskused praktikasse panna, kuid ega see lihtne ei olnud. Üks nõlv oli kohe eriti jube: ülimalt järsk nõlv, mogulid ebavõrdsete vahedega ning väga kõvad ja justkui jäised. Peale oli aga sadanud värske lumi. Ja siis suusatadki, ning suusk paneb sul jala alt minema. Kui oleks teada, et on tervenisti puuder ja pehme, siis ei põeks nii palju aga ma nii kartsin seda, et sõidan suusa lihtsalt otsapidi kinni (olen seda 2x teinud kauges minevikus. Valus oli, eriti põlvedele nii et ei soovita) ja siis ma seal nõlva peal ukerdasin aga alla sain. Vähemalt oligi see lohutuseks, et asi polnud minu jubedates oskustes, vaid selles, et oligi väga raske nõlv – ei läinud teistel see allatulek ka kui lepase reega. Ning jah, kui ma juba seal põen ja pabistan, siis läheb tehnika kehvemaks, teed rohkem vigu, pabistad rohkem, tehnika läheb kehvemaks jne jne.

Teised topeltmustad, kus me käisime, seal oli mogulite suusatamine uuesti selline mõnus ja lõbus ja oh mis üllatus – tehnika oli ka kohe parem, kui ma peas üle ei mõelnud.

Kilingtoni miinuseks olid pisut kehvemad lumeolud, sest murulapikesi või lumest väljaturritavat võsa võis näha nii puude vahel suusatades kui topeltmustadel hooldamata radadel. Need rajad, mida rajamasinaga üle sõidetakse, olid muidugi paremas korras.

Ühel tõesti omapärasel rajal oli hoolega lund tehtud aga rajamasin polnud lumehunnikuid laiali ajanud, nii et need olid väga järsud ja lamedad, hüpekad ja tasased, ootamatud langused ja tõusud – noh et väga omapärane suusatamine! Hea meeldetuletus selleks, et pead kõigeks valmis olema (ootamatult järsk langus) ning silmad lahti hoidma (ahhaa, kollakas laik, seal on jäine, ma sinna ei lähe).

kilington-n-1

Kilingtoni gondlid olid ära kaunistatud, nii et üles oli palju huvitavam sõita ning vaadata, et milline gondel vastu tuleb.

kilington-n-2

kilington

Algul oli pisut rohkem nähtavust…

kilington-n-3

…ja siis kadus nähtavus ära.

kilington-n-4

Aga hotellis oli bassein! Väga mõnus oli õhtul seal kuumas vees liguneda, lumehelbed vette langemas.

The Hermitage Club – Vermonti osariik

Seal me tegelikult ei plaaninudki suusatada, vaid tahtsime lihtsalt minna tere ütlema. Nimelt kaks suusainstruktorit, keda me Uus-Meremaalt teame, töötavad põhjapoolkera talvehooajal seal. No läksime siis, ütlesime tere. Ja siis küsiti, et kas me tahame paar tiiru ka teha.

Arvestades seda, et The Hermitage Club on ainus idarannikul asuv privaatne suusakuurort, kus kõige algelisem liikmetasu on 85 000 dollarit, siis vist väga ei satu sinna suusatama, nii et muidugi ütlesime, et tahame paar tiiru teha. Suusariided selga, suusad alla ja davai – lähme!

Nagu nad oma kodukal reklaamivad, siis liftijärjekordi ei ole, lumi on suurepärane ning jagus piisavalt sellekski, et puude vahel suusatada.

Tund aega suusatasime ja siis pidime kahjuks lõpetama, sest meil oli ikkagi vaja Bryaniga edasi sõita, kuid see kõrvalepõige kõige otsesemalt teelt oli seda täiega väärt. Nii seetõttu, et õnnestus Uus-Meremaa sõpradega kohtuda kui ka seetõttu, et õnnestus ühes omapärases kuurordis suusatada.

the-hermitage

Bryan, Ben ja Elisa. Mina olen kaamera taga. Ei hakanud seal mulli siis jamama selfie tegemisega.

the-hermitage-2

Advertisements

7 thoughts on “Idarannikule suusatama? Jumala eest, miks ometi?!

  1. Kui peaksid Märtsi algul ikka veel Ameerikas olema, siis toimub 9-12 Märts Esto Ski-Tremblant 2017 Quebeckis, üle 100 eestlasest osavõtja. Tõotab põnev üritus tulema. Korraldab Eesti Spordiliit USA’s. Mont-Tremblant väidetavalt ägedaim idaranniku suusakuurort – Ski Magazine 2017.

    • AItäh infot jagamast, tean tulevastel aastatel silma peal hoida, kas ehk midagi sarnast toimub, sest sel aastal kahjuks ei ole sel ajal USAs. Mont-Tremblant näib tõesti huvitav koht olevat. Mingi aeg ehk jõuab sinna ehk ka suusatama!

    • Eks seda näeb. Mingeid mõtteid ja plaane on, aga vaatab mis reaalsuseks saab. Blogi on mul selle võrra natuke ajast maha jäänud (ehk ma olen laisk olnud), et üleeile just jõudsin Eestisse tagasi.

  2. Ma siin just mõtlesin, et kas te olete Bryaniga suhtes. Olen blogi nagu lugenud küll, aga seda välja pole lugenud, võib-olla on midagi vahele jäänud. Igatahes huviga ootan seda teemat puudutavaid infokilde ja seda, et mis saama hakkab. Kaugsuhted on…noh seda ilu ja valu ei saa ühte lausesse panna 🙂

    • Ma blogisse seda nii otseselt ei olegi kirja pannud. Aga jah, hetkel on kaugsuhe ja eks näeb, mis saama hakkab. Üks plaan on, et tuleb Eestisse külla ja siis lõunapoolkera talvehooaja oleme koos kas Austraalias või Uus-Meremaal samas kuurordis. Mis pärast seda saab kui hooaeg seal pool maakera lõpeb, veel ei tea.

      Kaugsuhte ilu ja valu… see on tõesti üks pikk ja lai teema ja kui sealt edasi minna siis üldse ka kultuuridevahelised erinevused jne jne. Nagu ma siin vahepeal end lohutan: vähemalt pole elu igav!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s