Ma võin 10 nädalat järjest iga päev viie tiibetlase harjutusi teha, kuu aega järjest mitte suhkrut süüa või siis kuu aega järjest iga päev vähemalt 1667 sõna kirja panna. Kui aga üks väike vahepaus sisse tuleb, siis tagasi järjele saamine on oi kui raske. Samamoodi on ka blogiga. Eelmine aasta Uus-Meremaal elades oli täitsa okei…
Jõuan vist oma blogiga tasapisi järjele. Olen juba mai keskel, mil jõudsin uuesti New Yorki, kus sedakorda oli eriti lühike vahepeatus – hilisõhtul tulime, kaks ööd, varahommikul läksime. Piiriületamine läks tunduvalt kiiremini kui jaanuaris. Korduva ESTA külastajana võisin kasutada automaate. Ja seejärel oligi lühike vestlus piiritöötajaga (ainus küsimus: „Kas olete puhkusel?“) ning tere tulemast USAsse.…
On aeg blogil tolm pealt puhuda ning see varjusurmast välja tuua. Kui Eestis ei leidnud algul aega, siis enam põhjust ja harjumus oli ka ära kadunud, siis nüüd proovin blogi uuesti oma igapäevaellu lülitada. Põhjus täiesti tavaline – lähen välismaale. Jälle. Seekord on plaan selline, et Eestist laevaga Stockholmi, siis lennukiga New Yorki, pisut USAs ja jaanidest kuni oktoobri…
Kui iga välismaale minek tähendaks viisataotlust, siis ma vist ei suudaks reisida, sest see protsess on niivõrd närvesööv. Võimalus mõelda “Ohh tahaks Viini kohvikusse minna”, “Võiks Pariisis shopata” või “Hmm… Hamburgis esineb mu lemmiklaulja. Peaks vaatama minema” ja võimalus selle mõtte järgi ka tegutseda, on ikka tohutu vabadus. Muidugi ma ei tee seda, sest rahakott ei pea vastu, kuid…
Uskumatu, aga see oli 10 aastat tagasi, kui ma astusin sisse Õhtulehe toimetusse ning hakkasin tööle suvereporterina. Ning eile astusin ma uuesti Õhtulehe toimetusse, sest Liina, kes minuga samal ajal suvereporterina alustas, veab Õhtulehes vinget reisimise teemalist podcasti, kus tutvustatakse erinevaid reisisihtkohti üle kogu maailma. Ning mina käisin seal rääkimas – muidugi Uus-Meremaast! Paras väljakutse oli mahutada ühte aastat poolde tundi, kuid…
Paljudele on New York üheks unelmate sihtkohaks, kuhu lihtsalt peab üks hetk minema. Minu jaoks on New York (ja tegelikult kogu USA) olnud selline koht, et kui ma satun, siis tore ja kui ei satu, siis pole hullu midagi. Noh ma nüüd siis sattusin sinna ja tahan veel New Yorki sattuda! Central Park’i tahaks näha…
Kui USAs öelda, et lähed idarannikule suusatama, siis kergitatakse pisut kulmu. Kui öelda, et sa lendad idarannikule Coloradost, siis tahetakse pikali kukkuda, et mis mõttes?! Colorados on kindel lumekate, kohev ja pehme puuderlumi, suured mäed. Ja idarannikul on jää ja vähene lumekate, vihm ja künkad. Noh, selline reageering. Aga mis ma Bryani järgi ütlema õppisin…
Jätkates eelmist postitust, siis esmamulje ei petnud – Breckenridge oli täielik talvevõlumaa!! Lund oli nii palju, et jagus suusatamiseks ja lumeinglite tegemiseks ja valutuks kukkumiseks ja lumehelveste keelega püüdmiseks. Korra oli -26 kraadi hommikul, aga kuna seal on nii palju kuivem, siis see esiteks ei tundunud nii hull ja teiseks olin ma nagunii selleks päevaks juba ette planeerinud…
18. jaanuar kell 23:10 hakkasin lendama ning 18.jaanuar kell 23:40 jõudsin sihtpunkti. Selline mõnus pooletunnine lend, eks? Ei! Kõigepealt oli 12h lennata, seejärel 8h oodata ja siis veel pisut üle 2h lennata. Selline ajas reisimine on lihtsalt ajavööndite võlu (ja valu). Ehk siis aeg jõudis nii kaugele, et pühkisin Uus-Meremaa tolmu jalgadelt. Vähemalt mõneks ajaks.…
Teise osaga oma postitusest alustan ma nüüd juba Hong-Kongi poole lennatest. Õhtusöök on söödud (riis, sealiha, oad, jäätis), tuled lasti just hämaramaks vihjates sellele, et võiks magama minna. Baltimaadest oleme üle lennanud ja jätkame teekonda Hiina poole. Ma pean mainima, et meediaprogramm on tõesti mõnus. Kui hakkasin valima, et milliseid filme vaadata tahaks, siis sain…
