Me teadsime juba lennupileteid ostes, et 3 ööd Islandil ei ole kaugeltki piisav, ent 3 ööd tundus parem kui 0 ööd. Jaanuarikuus lõi mulle ette lennupakkumine: Stockholm-Reykjavik-Stockholm 45 eurot. Arvestades seda, et Island on nii või naa kallis riik, tundusid sedavõrd odavad lennupiletid lausa fantastilised. Väga impulsiivne otsus sai tehtud ning paika pandud plaan, et läheme…
Huvitav olukord: ma ei tea, mis riigis ma kuu aja pärast olen. Tegelikult ei tea ma isegi seda, mis maailmajaos ma olen. See tundub juba reegliks muutuvat, et kui plaan on paigas, läheb kõik metsa. Meie plaan oli minna Uus-Meremaale talvehooajaks tööle – Bryan suusainstruktorina ja mina rajaohutuses. Plaan on ilus, reaalsus aga teine ja…
Kolmandal ja viimasel päeval käisime me nii Disneylandis kui ka California Adventure Park’is, et sõita neil atraktsioonidel, millele me veel ei olnud jõudnud ning neil, mida juba katsetasime ja mis olid lahedad ning väärt veel ühte sõitu. Sattus ka selliselt, et meil õnnestus päris mitme tegelasega kohtuda!
Disneylandi teine päev ongi käes! Holly ja Dion liikusid edasi Universalisse, kus on nimetatud filmikompanii lõbustuspark, stuudiod ning ka Harry Potteri võlumaailm! Ah et miks mina, paadunud Potterifänn, siis hoopis sinna minemist välja ei pakkunud? Ma ei taha end piinata. Disneylandi tulek oli meil küllaltki viimase hetke otsus ja meil oli niivõrd palju ka muid…
Meie pulmareis algas vist küllaltki ebatraditsiooniliselt, sest kui 29. oktoober jõudsime Anaheimi kohale, siis 30. oktoobril liitusid meiega üheks päevaks Dion ja Holly, kellega me Uus-Meremaal koos mäe peal töötasime. Samas on need kaks nii lahedad inimesed, et polnud mingit muret jälle pisut koos tšillida. Mõtlesin ka sellele, kuidas oma reisimuljeid kõige mugavamalt kirja panna…
Hoiatus! Mõne aja vältel võib mu blogis näha mitmeid postitusi, kus teemaks on minu ja Bryani mesinädalad Disneylandis, sest ma isegi ei plaani kõiki elamusi ainult ühte postitusse kokku pressida. Räägin atraktsioonidest, jagan pilte ning viimane postitus tuleb nippidest, mis Disneylandi (ja ka Disneyworldi) külastamise mugavamaks muudavad. Aga mis on Disneyland? Tegu on 1955. aastal…
Ma võin 10 nädalat järjest iga päev viie tiibetlase harjutusi teha, kuu aega järjest mitte suhkrut süüa või siis kuu aega järjest iga päev vähemalt 1667 sõna kirja panna. Kui aga üks väike vahepaus sisse tuleb, siis tagasi järjele saamine on oi kui raske. Samamoodi on ka blogiga. Eelmine aasta Uus-Meremaal elades oli täitsa okei…
Jõuan vist oma blogiga tasapisi järjele. Olen juba mai keskel, mil jõudsin uuesti New Yorki, kus sedakorda oli eriti lühike vahepeatus – hilisõhtul tulime, kaks ööd, varahommikul läksime. Piiriületamine läks tunduvalt kiiremini kui jaanuaris. Korduva ESTA külastajana võisin kasutada automaate. Ja seejärel oligi lühike vestlus piiritöötajaga (ainus küsimus: „Kas olete puhkusel?“) ning tere tulemast USAsse.…
On aeg blogil tolm pealt puhuda ning see varjusurmast välja tuua. Kui Eestis ei leidnud algul aega, siis enam põhjust ja harjumus oli ka ära kadunud, siis nüüd proovin blogi uuesti oma igapäevaellu lülitada. Põhjus täiesti tavaline – lähen välismaale. Jälle. Seekord on plaan selline, et Eestist laevaga Stockholmi, siis lennukiga New Yorki, pisut USAs ja jaanidest kuni oktoobri…
Kui iga välismaale minek tähendaks viisataotlust, siis ma vist ei suudaks reisida, sest see protsess on niivõrd närvesööv. Võimalus mõelda “Ohh tahaks Viini kohvikusse minna”, “Võiks Pariisis shopata” või “Hmm… Hamburgis esineb mu lemmiklaulja. Peaks vaatama minema” ja võimalus selle mõtte järgi ka tegutseda, on ikka tohutu vabadus. Muidugi ma ei tee seda, sest rahakott ei pea vastu, kuid…
