Aga ma tahan ka mäele suusatama minna…

Kuidas tegelda mäesuusatamisega siis, kui sa ei näe, ei kuule, ei saa kõndida, sa ei kontrolli oma keha või sa tajud maailma teisti, kui kõik teised sinu ümber? Ei saagi tegeleda? Vastupidi. Saab ja väga hästi.

Nüüd juba paar nädalat tagasi oli mul võimalus osaleda koolitusel, kus teemaks oli adaptive skiing. Ma olen ausalt öeldes natuke hädas lausa, et kuidas seda eesti keelde tõlkida. Kas õige terminoloogia oleks adaptiivne suusatamine? Kohanemisvõimeline suusatamine? Erivajadustega inimeste suusatamine? Kui keegi teab õiget kasutusel olevat fraasi, siis palun öelge mulle ka.

Koolitus oli mõeldud selleks, et Turoal olevad erivajadustega suusatajatega tegelevad instruktorid saaksid oma teadmisi värskendada ja et minusugused vabatahtlikud saaksid infot, mida ja kuidas teha. Mul oli raudkindel plaan neid vabatahtlikuks olemisega aidata, aga kiirelt saadud tööviisa, mis tõi mulle ka täisajaga töö, tähendab, et ma ei pruugi üldse jõuda oma teadmiseid rakendada, sest päevad, mis sobiksid klientidele ei pruugiks mulle sobida. Aga ka sellest hoolimata oli tegu kahe päevaga, mis avas mu silmad uutele võimalustele mäesuusamaailmas ja sain tohutult hea kogemuse ja energiasüsti.

Koolituse läbiviijaks oli Jane Stevens, kellel on valdkonnas ülimalt pikk kogemus. Ta tegeleb nii tavasuusatajate kui ka paraolümpia sportlaste treenimisega, instruktorite koolitamise ja kõige muuga, nii et see oli väga kõrgetasemeline koolitus.

Mida ma nende kahe päeva jooksul uut teada sain siis? Esmalt muidugi seda, et ükskõik milline erivajadus ei tähenda, et nüüd peaks suusatamisega lõpparve tegema. Mis on siis aga variandid, kui mingil põhjusel pole võimalik nn tavakombel suusatada?

Monoski – see tuleb kasutusele sel juhul, kui klient suudab iseseisvalt käsi ja kerelihaseid kasutada (ma kahjuks nii meditsiiniliselt ei oska seda edasi anda, kui meile selgitati, aga elab üle). Monoski kasutamise eelduseks ei ole muidugi halvatud olemine või jalgade amputeerimine. Võib olla ka nt artriit, mõni lihasehaigus, liialt viga saanud põlved või ükskõik mis muu põhjus, mis takistab pikalt tavalisel moel suusatamast. Monoski üks suur eelis on ka see, et sellega on võimalik iseseisvalt ringi liikuda. Natuke läheb küll abi vaja siis, kui pikali kukud, või kui lifti peale lähed, aga see ei ole midagi ületamatult rasket.

20839705_10214041953908266_481397313_o.jpg

Craig ja monoski. Lisaks hoitakse mõlemas käes suusaga suusakeppe, mis on abiks pööramisel, peatumisel, tasakaalu hoidmisel jne. Dan on laua peal ning ka lumelauataja saab monoski/by-ski/juhendamise ajal abiks olla, ei pea ise suuskadel olema.

monoski

Siin on Craig taas oma suuskadel ja monoski peal istub Dan.

Muidugi oli meil endal ka võimalus proovida ja ei läinud väga kaua aega, kui juba minagi algajate alal monoski peal istudes kenasti ringi sõitsin. Nagu vasakul oleval pildil näha, siis mõnikord võib teist inimest siiski vaja minna. Algajatel on see heaks turvatundeks ning mõnikord on järsematel nõlvadel mõistlik pigem lasta end kõige järsemast osast kontrollitult alla lükata, kui et ise üritada. Kui aga sa satud kunagi kedagi selliselt abistama, siis palun jäta meelde, et kui sa istud monoskil ja keegi sind lükkab, siis kiirus tundub palju kordi suurem, kui see reaalselt on (esiteks seetõttu, et monoskil on inimene maapinnale lähemal ja teiseks seetõttu, et kui keegi sind lükkab, siis hoiad sa suusakeppe süles ja sul ei ole nii palju kontrolli, kui ise liigeldes).

Mäe peal olengi kõige rohkem näinud just monoskiga suusatajaid. Kui osadel on enda isiklik monoski, siis vajadusel saab ka mäe pealt rentida. Kui sul on olemas oskused ja julgus, võid vabalt liikuda ka mustadel nõlvadel ning off-piste tingimustes, nii et mingeid piire tõesti väga ei ole. Tooltõstukile minnes oleks hea paluda lihtsalt lifti aeglustada, et kenasti peale saada, pulktõstuki, vaiptõstuki või nööptõstukiga ei ole mingeid probleeme.

byski

Siin on näha, kuidas pöörde ajal by-ski’d kallutada tuleb.

By-ski – see tuleb mängu siis, kui kliendil ei ole mingil põhjusel monoskid võimalik kasutada. Kas siis seetõttu, et kerelihased või käed ei pakuks piisavalt tuge, vaja oleks kaasas kanda hapnikuballooni, monoskil suusatamise õppimine on liiga keeruline jne. Lisaks sellele, et nüüd on istumise all ühe suusa asemel kaks suuska, on siin kindlasti vaja ka teist inimest, kes aitab suusatada. Kui monoskil suusatamise võib võrdsustada libiseva pööramisega (sliding turns), siis by-ski on rohkem nagu carving pööramine ehk suusk läheb kandi peal. Ja siin tulebki mängu see teine inimene, kes aitab suuskasid kallutada – kas siis otseselt by-ski taga seistes ja sellest kinni hoides, või siis teatud kauguselt nööridega, mis on by-ski külge kinnitatud.

Nööre on võimalik kasutada siis, kui klient ise saab siiski kätega kaasa aidata. Erinevus monoski kasutamisest on samas ikkagi märgatav ja kui ma monoski pealt by-skile ümber istusin, siis esimesel pöördel oli mul kohe külg maas, sest ma kasutasin suusakeppe valesti. Aga pisut harjutamist ja sain kõik kenasti toimima.

Kui sa ei näe – nägemishäireid on mitmeid sorti. Ei ole ju nii, et inimene kas näeb kõike või ei näe mitte midagi. Sellel koolitusel me suusatama õpetamise külge ei puudutanud (kõik instruktorid teadsid juba seda, mul kui vabatahtlikul ei ole vaja kedagi nullist õpetada), vaid pigem katsetasime seda, kuidas juhendaja aitab suusatada inimesel, kes ise nõlva ei näe. Võib öelda, et see on küllaltki lakooniline. Lepite kokku, et kummale poole esimene pööre on ja siis läheb: “Jaaa, pööre. Jaaa, pööre. Jaaaa, pööre. Seisame!” Erinevused tulevad aga siiski mängu, sest inimesed on erinevad ja võibki olla nii, et kelle jaoks on see “jaaaaa” seal ees vajalik ja kelle jaoks mitte, kes tahab juhendajat enda ette suusatama ja kes taha. Mõlemal juhul peab juhendaja kahe inimese eest silmad lahti hoidma. Nii selleks, et vältida teisi suusatajaid ja lauatajaid kui ka selleks, et võimalikest ohtudest teada anda. Nt öeldi, et väga oluline on kokku leppida üks märgusõna, mille kuuldes on suusatajal vaja kohe seisma jääda ja nõlvale maha istuda. Jah – mitte seisma jääda, vaid tõesti istuda, et välistada igasugune edasiliikumise võimalus.

Nagu sai katsetada istesuuskadega sõitmist, siis sai katsetada ka seda, kuidas on juhendada inimest, kes ei näe ja kuidas on ise suusatada nii, et sa ei näe. Ma võin öelda, et see teine variant oli vähemalt alguses ikka parajalt hirmus. Me olime tõstuki peal, kui leppisime kokku, et nüüd ma jään pimedaks (loe: pane silmad kinni ja hoia kinni) ja kui tooltõstukilt maha saime, tuli see nii ootamatult, et ma kiljatasin ja Ellie’st (ta oli minu juhendajaks) kinni haarasin. Muidugi pidin ma temast lahti laskma, sest suusatan siiski iseseisvalt ja ei rapu kellelgi käe otsas. Ja seejärel oli Ellie’l vaja minuga ületada tiheda liiklusega suusarada, kasutada nööptõstukit, sellega üles sõita ja minuga turvaliselt alla suusatada. Kõige keerulisem oli see, et absoluutselt ei taju, kui kiiresti sa liigud.

Ellie: Ja jääme seisma. Seisma. Ene. Seisma.

Ene: Ma ju seisan. *libisen ülirahulikult Ellie’le otsa*

Lisaks sellele ka üldiselt raja tundmine. Kuigi ma tean meie radu juba küllaltki hästi, siis kinnisilmi ei olnud aimugi, et kui suur osa rajast läbitud on ja kui palju veel ees. Väga omapärane kogemus kindlasti!

Intellektipuudega suusatajad – ka siin on tegelikult tuhandeid eri variante, et kuidas täpselt on vaja suusatajale läheneda, kuidas õpetada ja mil moel tundi läbi viia. Väga paljudel juhtudel piisab sellest, kui lähedased on instruktoritega piisavalt ausad, öeldes juba enne tunni algust, mis võib liigselt ärritada, millised on harjumused ja kombed jne. Muidugi väga paljudel juhtudel (eriti kui tahetakse oma laps grupitundi panna) seda ei öelda, sest kardetakse, et siis keeldutakse. Tegelikult oleks siis hoopis võimalik määrata instruktor, kellel on rohkem kogemust või teha tunniplaanis muudatused, et kõik rahul oleksid.

Meile räägiti kliendist, kes keeldus minemast liftile siis, kui lifti juures oleva majakese uks lahti oli. Ta keeldus liikumas ja hakkas karjuma. Natuke läks ikka aega, enne kui instruktor aru sai, mis täpselt probleemi põhjustab. Lahendus oli väga lihtne. Järgmine kord liftile tulles hõikas instruktor juba eemalt “Meie tuleme!” ja kui uks oligi lahti, lükati see kinni. Kui aga seda oleks kohe tunni alguses teatud, oleks kõik sujuvamalt kulgenud.

Selline lühike ülevaade minu kahest päevast. Kahjuks see aasta vist ajaliselt ei jõua, kuid väga huvitav oleks lisada oma paberite sekka ka kvalifikatsioon, mis lubaks mul erivajadustega inimesi suusatama õpetada. Ma tahaks loota, et ka väikeses Eestis oleks huvilisi, kes tahaksid seda katsetada ja end uut moodi proovile panna.

 

Üks kommentaar “Aga ma tahan ka mäele suusatama minna…

  1. Pingback-viide: Minu 2017 | Tudengiraport - kirjanik, kirjutaja, talvefänn

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s