Suusatama!

Täna hommikul jõudsin suusatama ehk talvehooaja võib avatuks kuulutada. Kuurort, kus mina töötan, avatakse küll alles reedel aga meist nii pooletunnise sõidu kaugusel olev Keystone oli lahti ja just sinna sammud seadsimegi. Nüüd olen käinud kolmes Colorado suusakuurordis ja oli ka aeg, arvestades sellega, et järgmisel nädalal saab täis kaks aastat USAs elamist. Natuke häbi hakkas juba öelda, et olen suusatanud ainult Breckis ja Crested Butte’s, kui käeulatuses on ometigi nii palju kohti ning mitmetesse neist ka tasuta sissepääs. Ehk see aasta jõuab siis neid avastama. Muidugi, kuni koroonaviirus kõike jälle kinni ei pane.

Natuke küll pelgasin, mis mu suusatamisoskusest alles on jäänud. Viimasest suusatamisest on möödas ligi kaheksa kuud! Ühelt poolt ei tundu see hull , teisest küljest, tänu Uus-Meremaal käimisele on viimaste aastate jooksul see vahe vaid paari kuu pikkuseks veninud. Õnneks päris ära unustanud siiski polnud.

Mina ja Ruthann, Bryan tegi pilti. Taustal paistab Dilloni järv ning Breckenridge jääb pildil vasakule poole.

Üleüldine olemine oli lihtsalt imelik. Vahet pole, et ma viimased kuu aega tublisti trennis käinud ja tervet suve ka päris diivanil ei istunud, suusatamine on teine lugu. Pahkluud tundusid nii kohutavalt kanged ja sääremarjad aina röökisid, et mis pagana piinariistadesse ma nad surunud olen! Õnneks ei pea ma kohe täispikka päeva saabastes ja suuskadel veetma, vaid saan rahulikult võtta.

Tänane suusasuts oli kolm sõitu ehk pisut üle 13 kilomeetri. Rohkem ei tahtnudki. Peamiselt seetõttu, et asi läks veidi ohtlikuks. Hooaja algus tähendab reeglina seda, et avatud on väga väike osa kuurordist. Tihtipeale vaid üks rada, mis pälvib seetõttu ajutiselt hüüdnime white ribbon of death ehk valge surmalint. Väga täpne nimetus. Ühele rajale on kokku surutud nii algajad kui edasijõudnumad, õpilased ja hulljulged lambad. Võite ette kujutada, mida see endaga kaasa toob.

Enda meelerahuks läksime kohale täpselt tõstukite avamise ajaks ning see oli hea otsus. Esimene sõit oli suhteliselt tühjal mäel. Teiseks allalaskmiseks oli inimesi nats rohkem. Kolmandal korral olid tekkinud pudelikaelad ja hulga tihedam kombinatsioon neist, kes alles õpivad suusatamist ja neist, kes kihutavad pea sirgjoones. Tagasi tõstukiteni jõudes võtsime seega suusad alt ning tulime koju ära.

Teiseks on see kolm sõitu piisav ka seetõttu, et ma ei pea hambad ristis avamisest sulgemiseni mäel olema, vaid mul on võimalus suusatada tunni-paari kaupa. Koroonaviirus on suusakuurortide töökorralduses üksjagu muudatusi nõudnud ning üheks on mäele lubatavate inimeste arvu piiramine. See tähendab, et lisaks pileti ostmisele on vaja omale ka koht broneerida ja nagu võite arvata, siis need kohad lähevad nagu soojad saiad. Sellises olukorras peaks tõesti maksimumi võtma ja suusatama hommikust õhtuni. Töötajana on aga üks boonus see, et meile see süsteem ei loe. See tähendab, et võime mäele minna siis kui tahame ja nii kauaks kui tahame! Nii et võtan rahulikult, suusatan nii kaua kuni huvi ja ruumi on ja siis padavai, tagasi koju.

Vaade tagasi koju sõites. No see oli ikka nii ilus!

3 kommentaari “Suusatama!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s