Sellist lumetormi ei ole siin alates 2001. aastast nähtud. Muidugi üleval mäe peal sajab lund – muidu ei saaks seal suusakuurort ollagi – aga see, et all Ohakunes on nii palju lund, et auto taga suuskadega ringi saab sõita, see on juba midagi harukordset. Ja lund jagus igale poole. Kohe nii palju, et oksad raksatades murdusid ning kõik teed kinni pandi.
Saatsin isale ja õele pildi teeoludest. Ohakune on keskel vasakpoolse keelumärgi all. Päeva jooksul muudeti ka see punane tee mustaks ja noh – niimoodi me siin lõksus olemegi, aga ei kurda. Kui poleks olnud vaja arsti juurde minna, siis poleks mingit probleemi.
Neljapäeval pidime tegelikult Bryaniga Wanganuisse sõitma, et ma saaksin viisa jaoks arstitõendi kätte. Aga hommikul üles ärgates sai päris kiiresti selgeks, et vist jääb see arstilkäik ära. Üks asi oli see, et siin ei kasutata talverehve ja selle auto omanik, kes oleks olnud meile nõus oma autot laenama, ei olnud selles enam niivõrd kindel, sest ta ei uskunud, et ta auto suudab end mägedest üle vedada. Kella kaheksa paiku hommikul otsustasime aga et ei hakka ka 4WD autot otsima, sest kõik märgid näitasid, et hetkel veel avatud Raetihi-Wanganui tee pannakse päeva jooksul kinni. Kuna aga kõik muud Ohakunesse toovad teed juba olid kinni, siis oleksime pidanud seniks Wanganuisse jääma, kuni teed avatakse. Seega helistasin arstile ja ütlesin, et olen lumevangis ja kirjutasin sama ka immigratsioonile. Sain ajapikendust ja tuleval nädalal proovib siis uuesti Ohakunest end välja murda. Võib öelda, et praeguseks (laupäeva lõuna) ei ole veel Raetihi-Wanganui teed lahti tehtud, nii et me istuksime ikka veel seal lumevangis.
Miks aga sellise “pisikese” lume peale teed kohe kinni pannakse? Nagu mainitud, siis siinkandis (ma muu Uus-Meremaa osas kaasa rääkida ei oska) ei ole kasutusel talverehve ning mitte kõik autod ei ole nelirattaveoga. See aga tähendab , et igasugune lumes sõitmine on kohe keerulisem. Kui autojuht oskab lumes sõita, on asi vähemohtlikum. Kuna aga selline lumetorm tuleb kord kümne aasta jooksul, on autojuhid püsti hädas. Lisada juurde veel võimalikud avariid, maalihked ja üleujutused (sest see lumi hakkab üsna kiirelt sulama) ning tegelikult on teede sulgemine väga loogiline samm.
Avarii Desert Road nimelisel maanteel (vt üles kaardile, see on parempoolne teelõik nr 3 ja 2 vahel). Seal maanteel ei ole väga võimalust niisama mööda sõita nii et tee on seni suletud, kuni kraana kohale pääseb ja veoauto tee pealt eest ära korjab. Pildi võtsin NZ Heraldi lehelt.
Muidugi ma olin algul pisut pahane ja mossitasin, sest igasugune viivitus lükkab kogu viisataotlusprotsessi ainult edasi. Aga ei tahtnud sellist imelist päeva mossitamisele raisata ja otsustasime poodi minna ja natuke vajalikke asju osta. Õigel ajal läksime, sest poes olles kuulsime, et New World läheb lõunast kinni ja nii ka juhtus. Lisaks kadus ka mujalt Ohakunest elekter ära ning kõige popimaks kohaks sai isikliku generaatoriga Powderkeg, mis oma kööki käigus sai hoida.
Vaade Mt Ruapehule
Poodiminek oli korralikus talveriietes, kuigi tagasi tulles oli temperatuur juba nii palju langenud, et hakkas päris palav ja lumi oli märgatavalt raskemaks muutunud.
Poodi minnes kõndisime tee keskel. Miks? Siinsed puud ei ole ka sellise lumekihiga harjunud, nii et kogu aeg oli kuulda raksatusi ja suured puuoksad lihtsalt murdusid. Tarisime neid ise ka tee pealt kõrvale, et autodega neile otsa ei sõidetaks.
Meie kesklinn!
See on teine kord, kui nad kinni jäid. Esimene kord aitasime nad Lodge juurest liikuma.
Autosse sisenemine käis hoo pealt…
…aga see ei aidanud, sest mõnekümne meetri pärast olid nad kraavis.
Aitasime välja lükata ja siis jäi autosse ainult kaassõitja ja juht ning Lucy, Conor, Stuart ja Dion tulid meiega jala tagasi.
Lumesõdaaaaaaaaa!
Basecampgroup’i näide Instagramist, kuidas saab suusatada ja lauatada siis kui mäkke ei pääse.
Lund sadas siin ikka kaua ja pikalt. Isegi Eestis oleksime detsembrikuus sellise ilma, suurte ja rahulikult langevate lumehelveste ja mõnusa lumekatte üle väga õnnelikud.
Muidugi on kahju, et linnas olev lumi üsna pea ära sulab, sest Ohakune asub liiga madalal, kuid mäkke tõi see küllaga lund, mis loodetavasti annab kogu hooajale hea stardi. Whakapapa poole peal 40cm ja Turoa poole peale lausa 1m!!!! Ei jõua ära oodata, millal mäkke saab, et seda imet oma silmaga kaeda ja suusaga katsuda. Mäkke viiva tee puhastamiseks toodi nõlvadelt lausa rajamasinad appi. Whakapapa meeskond on aga kohalikule omavalitsusele abiks, et viia toitu sinna, kuhu muidu väga ligi ei saa lume tõttu.
Reedel kell kaks päeval on endiselt kõik Ohakunesse viivad teed suletuks märgitud. Eks näeb, kas homseks on need lahti või pääsevad värsket lund nautima ainult need, kes juba siin on.
Pingback: Minu 2017 | Tudengiraport - kirjanik, kirjutaja, talvefänn