Uue aasta täitumiseks oli plaan olemas. Kui sain 25aastaseks, käisin suusatamas (juulikuus!) ning tahtsin sama teha ka nüüd, kui sain 26aastaseks, ent lumetorm rikkus plaanid ära. Ilm oli küll esmaspäeval täitsa okei ja oleks saanud suustada küll aga nagu eelmises postituses mainisin, pidin neljapäeval tööviisa taotluse tõttu arsti juurde tervisekontrolli minema. Lumetormi tõttu istusime aga…
Sellist lumetormi ei ole siin alates 2001. aastast nähtud. Muidugi üleval mäe peal sajab lund – muidu ei saaks seal suusakuurort ollagi – aga see, et all Ohakunes on nii palju lund, et auto taga suuskadega ringi saab sõita, see on juba midagi harukordset. Ja lund jagus igale poole. Kohe nii palju, et oksad raksatades…
Nagu ma olen varem öelnud, siis Schengeni tsoon on ikka üks tõeline õnnistus. Aga ilmselgelt meeldib mulle oma elu paberimajandusega keeruliseks ajada, sest ma hakkan tööloa (ja elamisloa) dokumente ajama kahe riigiga, kuhu neid saada pole just kõige kergem. Ja kuna eestlased vist väga palju ei taotle neid või vähemalt ei kajasta neid samme väga…
Ma võin 10 nädalat järjest iga päev viie tiibetlase harjutusi teha, kuu aega järjest mitte suhkrut süüa või siis kuu aega järjest iga päev vähemalt 1667 sõna kirja panna. Kui aga üks väike vahepaus sisse tuleb, siis tagasi järjele saamine on oi kui raske. Samamoodi on ka blogiga. Eelmine aasta Uus-Meremaal elades oli täitsa okei…
On aeg blogil tolm pealt puhuda ning see varjusurmast välja tuua. Kui Eestis ei leidnud algul aega, siis enam põhjust ja harjumus oli ka ära kadunud, siis nüüd proovin blogi uuesti oma igapäevaellu lülitada. Põhjus täiesti tavaline – lähen välismaale. Jälle. Seekord on plaan selline, et Eestist laevaga Stockholmi, siis lennukiga New Yorki, pisut USAs ja jaanidest kuni oktoobri…
Kui iga välismaale minek tähendaks viisataotlust, siis ma vist ei suudaks reisida, sest see protsess on niivõrd närvesööv. Võimalus mõelda “Ohh tahaks Viini kohvikusse minna”, “Võiks Pariisis shopata” või “Hmm… Hamburgis esineb mu lemmiklaulja. Peaks vaatama minema” ja võimalus selle mõtte järgi ka tegutseda, on ikka tohutu vabadus. Muidugi ma ei tee seda, sest rahakott ei pea vastu, kuid…
Ma lahkusin Uus-Meremaalt rohkem kui 50 päeva tagasi. Pisut üle kuu aja olen Eestis olnud. Suurem osa sellest nagu orav rattas, saamata aega hingegi tõmmata. Aga nüüd võtan aega, et vaadata korra tagasi, kuidas Uus-Meremaa mu ellu tuli ja kõik pea peale pööras. Olenevalt inimesest arvatakse, et ma olen lõplikult aru kaotanud või et mind…
Uskumatu, aga see oli 10 aastat tagasi, kui ma astusin sisse Õhtulehe toimetusse ning hakkasin tööle suvereporterina. Ning eile astusin ma uuesti Õhtulehe toimetusse, sest Liina, kes minuga samal ajal suvereporterina alustas, veab Õhtulehes vinget reisimise teemalist podcasti, kus tutvustatakse erinevaid reisisihtkohti üle kogu maailma. Ning mina käisin seal rääkimas – muidugi Uus-Meremaast! Paras väljakutse oli mahutada ühte aastat poolde tundi, kuid…
18. jaanuar kell 23:10 hakkasin lendama ning 18.jaanuar kell 23:40 jõudsin sihtpunkti. Selline mõnus pooletunnine lend, eks? Ei! Kõigepealt oli 12h lennata, seejärel 8h oodata ja siis veel pisut üle 2h lennata. Selline ajas reisimine on lihtsalt ajavööndite võlu (ja valu). Ehk siis aeg jõudis nii kaugele, et pühkisin Uus-Meremaa tolmu jalgadelt. Vähemalt mõneks ajaks.…
Üks mu mõtteid Uus-Meremaale tulles oli see, et koguksin raha ja läheksin mõnele paradiisisaarele nagu võib leiduda riikides Vanuatu, Tuvalu, Tonga, Fiji jne jne. Prioriteedid ja soovid muutusid ja sinna ma ei jõudnud. Küll aga tutvusin Ruapehul Toddiga (huvitav fakt, esimene asi, mida ma mäletan, et ma talle ütlesin(naljaga muidugi), oli see, et ta uttu tõmbaks, sest siis…
