10 viimast pilti

Näppasin Aililt idee, et teha blogipostitus viimasest 10 pildist, mis mul telefonis leiduvad. Kaamerast polegi pilte võtta, sest viimati kasutasin seda vist just Uus-Meremaale tulles. Ma tahaksin väga mäe peal pilte teha, aga ma ei taha kaamerat kaasa võtta siis, kui on tihe päev, kus mul poleks naguninii aega kaamerat kotist välja kraamida või halva ilmaga…

Täiesti tavaline tööpäev Uus-Meremaa suusakuurordis

Üks tavaline tööpäev rajaohutuse meeskonnas tähendab iga päev 20-25 kilomeetri suusatamist, vajadusel kandes silte ja trelli, märke ja värvikanistrit. Iga päev on ka väga palju klientidega suhtlust, kas neid aidates või nendega tõreledes ja mäereegleid õpetades. 5.50 – esimene äratuskell. Ma tean, et on inimesi, kelle jaoks üks äratuskell on kõik, mida vaja, aga mulle…

Aga ma tahan ka mäele suusatama minna…

Kuidas tegelda mäesuusatamisega siis, kui sa ei näe, ei kuule, ei saa kõndida, sa ei kontrolli oma keha või sa tajud maailma teisti, kui kõik teised sinu ümber? Ei saagi tegeleda? Vastupidi. Saab ja väga hästi. Nüüd juba paar nädalat tagasi oli mul võimalus osaleda koolitusel, kus teemaks oli adaptive skiing. Ma olen ausalt öeldes natuke…

Killuke Eestit (pagaritooteid) kõrvalkülas

Pisikesest Ohakunest umbes 15 km kaugusel asub veelgi pisem Raetihi. Raetihist peaaegu läbi sõites, siis paremale pöörates ja veel veidi edasi sõites võib silma jääda maja, mille aknal ripub Eesti lipp ning Tallinna sümboolikaga vimplid. Tahaks imestada, et kuidas ma küll eelmine aasta seda majakest üles ei leidnud, kuid samas mida seal imestada, sest neli…

Uus-Meremaa tööviisa on käes!

Augustikuu esimesel õhtul tuli Bryan tuppa, näpus Janelle käest saadud ümbrik – kiri Uus-Meremaa immigratsioonilt. Mu esmane reaktsioon oli, et ma ei julge seda avada. Bryan pakkus muidugi, et ta võib siis ise avada. Ei saanud seda lõbu talle lubada, nii et rebisin siiski ümbriku lahti. Pass ning hunnik pabereid kukkus välja. Passi jätsin kus…

Käisin vulkaani teist külge ka uudistamas

Juuli alguses, kui suur lumetorm polnud veel oma nägu näidanud, ei saanud Turoa lumega väga uhkustada ning avatud oli ainult Alpine Meadow. Kuna osad instruktorid saadeti Whakapapa poole peale appi, siis kõndisin ka oma varustusega linna (pooletunnine jalutuskäik suusad õlal, saapad ja muu mant kotis või koti küljes – tunnen, kuidas muskel kasvab), istusin bussi…

26 – arstilkäik ja koogisöömine

Uue aasta täitumiseks oli plaan olemas. Kui sain 25aastaseks, käisin suusatamas (juulikuus!) ning tahtsin sama teha ka nüüd, kui sain 26aastaseks, ent lumetorm rikkus plaanid ära. Ilm oli küll esmaspäeval täitsa okei ja oleks saanud suustada küll aga nagu eelmises postituses mainisin, pidin neljapäeval tööviisa taotluse tõttu arsti juurde tervisekontrolli minema. Lumetormi tõttu istusime aga…

“Juulikuu lumi” Uus-Meremaa stiilis

Sellist lumetormi ei ole siin alates 2001. aastast nähtud. Muidugi üleval mäe peal sajab lund – muidu ei saaks seal suusakuurort ollagi – aga see, et all Ohakunes on nii palju lund, et auto taga suuskadega ringi saab sõita, see on juba midagi harukordset. Ja lund jagus igale poole. Kohe nii palju, et oksad raksatades…

Kas kaks on alati parem kui üks? Mitte siis, kui juttu on paberimajandusest ehk USA ja Uus-Meremaa viisamajandus

Nagu ma olen varem öelnud, siis Schengeni tsoon on ikka üks tõeline õnnistus. Aga ilmselgelt meeldib mulle oma elu paberimajandusega keeruliseks ajada, sest ma hakkan tööloa (ja elamisloa) dokumente ajama kahe riigiga, kuhu neid saada pole just kõige kergem. Ja kuna eestlased vist väga palju ei taotle neid või vähemalt ei kajasta neid samme väga…