Ja nii ruttu see suusahooaeg läbi saigi. Laupäeval oli veel tore tööpäev (kui välja arvata see, et üks idikast lumelaudur mu suusakepi pooleks otsustas sõita. Ta veel vabandas, et ta ei sõitnud ju üldse kiiresti) aga pühapäeval sain just koduuksest välja astudes sõnumi, et pole vaja üles tulla. Kuna aga varustus oli vaja ikkagi kätte…
Perekooli käod ning Delfi anonüümsed kommentaatorid on need, kelle hambu sa ei taha jääda. Ja kuigi mõlemas kohas on piisavalt aktiivsust, siis neid, kes tunnistavad, et nad käivad foorumit sirvimas või kommentaare lugemas, kohtab vähe. Ma julgen küll öelda, et teen mõlemat – kas ajaviiteks (ajatäiteks) või siis selleks, et mingi uus infokilluke oma ajju…
Kui võrrelda kahte hooaega, siis esimene tõsiasi, mis pähe lööb, on klassikaline: „Oi kuidas aeg küll lendab!“ Ma saan muidugi aru miks see aasta on mulje, et suusahooaeg on palju kiiremini möödunud. Peamiseks süüdlaseks see, et sel aastal on üldplaanis vähem uudsust ning seetõttu on ka keerulisem päevi üksteisest eraldada ja jääbki mulje, et aeg…
Mis mõttes mägi on suletud? See on suur moodustis keset loodust. Kuidas saab seda nagu mingit kaubanduskeskust kinni panna? Kui aus olla, siis Ruapehu on osa rahvuspargist, nii et sul on alati õigus sinna minna aga kui on otsustatud, et suusakuurort on suletud, siis ma ei näe mingit mõtet, miks keegi peaks mäkke minema. Ma…
„Parim puuderlumi, mis sellel mäel üldse olla saab. Kuradi kahju, et ma EI NÄE MITTE MIDAGI!!!“ – seda kuulsin ma täna väga paljude töökaaslaste käest ning ma usun, et selliselt mõtlesid kõik, kes täna mäele otsustasid tulla. Ehk siis meil on palju lund ja suurepärast lund aga nähtavust, et seda kõike maksimaalselt nautida? Vot seda…
Näppasin Aililt idee, et teha blogipostitus viimasest 10 pildist, mis mul telefonis leiduvad. Kaamerast polegi pilte võtta, sest viimati kasutasin seda vist just Uus-Meremaale tulles. Ma tahaksin väga mäe peal pilte teha, aga ma ei taha kaamerat kaasa võtta siis, kui on tihe päev, kus mul poleks naguninii aega kaamerat kotist välja kraamida või halva ilmaga…
Üks tavaline tööpäev rajaohutuse meeskonnas tähendab iga päev 20-25 kilomeetri suusatamist, vajadusel kandes silte ja trelli, märke ja värvikanistrit. Iga päev on ka väga palju klientidega suhtlust, kas neid aidates või nendega tõreledes ja mäereegleid õpetades. 5.50 – esimene äratuskell. Ma tean, et on inimesi, kelle jaoks üks äratuskell on kõik, mida vaja, aga mulle…
Kuidas tegelda mäesuusatamisega siis, kui sa ei näe, ei kuule, ei saa kõndida, sa ei kontrolli oma keha või sa tajud maailma teisti, kui kõik teised sinu ümber? Ei saagi tegeleda? Vastupidi. Saab ja väga hästi. Nüüd juba paar nädalat tagasi oli mul võimalus osaleda koolitusel, kus teemaks oli adaptive skiing. Ma olen ausalt öeldes natuke…
Pisikesest Ohakunest umbes 15 km kaugusel asub veelgi pisem Raetihi. Raetihist peaaegu läbi sõites, siis paremale pöörates ja veel veidi edasi sõites võib silma jääda maja, mille aknal ripub Eesti lipp ning Tallinna sümboolikaga vimplid. Tahaks imestada, et kuidas ma küll eelmine aasta seda majakest üles ei leidnud, kuid samas mida seal imestada, sest neli…
Augustikuu esimesel õhtul tuli Bryan tuppa, näpus Janelle käest saadud ümbrik – kiri Uus-Meremaa immigratsioonilt. Mu esmane reaktsioon oli, et ma ei julge seda avada. Bryan pakkus muidugi, et ta võib siis ise avada. Ei saanud seda lõbu talle lubada, nii et rebisin siiski ümbriku lahti. Pass ning hunnik pabereid kukkus välja. Passi jätsin kus…
