Kuus kuud ja üks päev

Uus-Meremaal elamise ajalises mõttes haripunkt on möödas. Nüüd on mul siin jäänud vähem päevi, kui juba olen olnud. Ma kuidagi ei suuda end üldse viia sellele lainele, et mingi hetk nüüd siit lahkuma peaks. Mitte et ma plaaniksin siia jääda, aga ma lihtsalt ei mõtle. Ma kujutan ette, kuidas üks hetk avastan, et ups, ma peaksin kahe nädala pärast ülikoolipingis istuma, aga mul pole veel lennukipiletitki… Loodame siiski, et seda ei juhtu.

Kuue kuu täitumise tähistamine kulges rahulikult, kuigi egas ma ei ole kordagi järjekordse kuu täitumist peoga tähistanud, vaid pigem nentinud, et nüüd jälle üks kuu möödas. Lisaks siis veel see ka, et ma olen/olin haige, nii et igasugune tähistamistuju oli läinud. Pidutseda sai piisavalt nii oma sünnipäeval (yey, ma olen ju 25 nüüd!) kui ka teisipäevasel surnute päeva teemapeol (mis tõenäoliselt on ka põhjuseks, miks ma nüüd tõbine olen). Väga lahe oli aga see, et mul olid sel ajal veel ka vanemad külas, nii et sellisel märgilisel „Kuus kuud Uus-Meremaal“ hetkel olid nad siin. Kindlasti kirjutan postituse ka nende reisimuljetest, sest nad valisid väga ebahariliku tee ja oma reisi jooksul Lõunasaarele näiteks ei jõudnudki. Nende muljed ja nii palju kui ma ise kaasas käies nägin, kinnitasid aga veelgi seda arvamust, et Põhjasaar on üks fantastiline koht.

Ja sama fantastiline on tegelikult ka praegune elu-ja töökoht. Kohe kohe saab siin kuu oldud ja kuradima kurb on mõelda, et ainult kaks kuud on veel siis jäänud. Inimesed saavad järjest tuttavamaks ja omamaks, naljad ja jutuajamised, peod ja reisisutsakad. Tööga olen ka praegu rahul, kuigi sellest tuleb millalgi eraldi postitus, nagu ma lubasin.

Ehk võib-olla selline veidi tagasivaatav kirjutis ongi, et lihtsalt nentida, kuivõrd õige otsus oli see Uus-Meremaa Working Holiday Visat taotleda. Mäletan küll, et kuidas ma ikkagi põdesin ja mõtlesin, et kuidas ikkagi siin kulgeb ja kas leian inimesi, kellega on tore aega veeta ja ega ma siin üksinda kuskil niisama istuma ei jää. Aga ei jää. Muidugi leidsin ma neid juba varem nii Waihekelt kui ka Te Pukest, aga siin on lihtsalt nii palju korraga tulnud neid, kellega tahakski pikalt juttu ajada, siseringi nalju teha, suusatada, pidutseda – no mida iganes. Vahepeal arvasin isegi, et äkki koos vanemate siiatulekuga tuleb ka metsik koduigatsus peale, nii et ostaks vaat et järgmise lennupileti Eestisse, aga seda ka ei tulnud. Muidugi vanemaid oli ülimalt hea meel näha ja nendega koos aega veeta, kuid ma ootan samavõrra ka oma järelejäänud poolt aastat, et näha, mida Uus-Meremaal mulle veel pakkuda on.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s