Kas kaks on alati parem kui üks? Mitte siis, kui juttu on paberimajandusest ehk USA ja Uus-Meremaa viisamajandus

Nagu ma olen varem öelnud, siis Schengeni tsoon on ikka üks tõeline õnnistus. Aga ilmselgelt meeldib mulle oma elu paberimajandusega keeruliseks ajada, sest ma hakkan tööloa (ja elamisloa) dokumente ajama kahe riigiga, kuhu neid saada pole just kõige kergem. Ja kuna eestlased vist väga palju ei taotle neid või vähemalt ei kajasta neid samme väga tihti blogimaailmas, siis mõtlesin, et panen oma kogemused ka kirja. Kui keegi tahab lugeda või ka oma kogemust jagada, siis tundke end kommentaariumis vabalt.

USA – taotlen Green Cardi ehk töö- ja elamisluba ning täpsemalt CR-1 Visa kaudu siis.

Uus-Meremaa – taotlen Partner of a Worker Work Visat.

USA

Green Cardi taotlemise protsess on küllaltki pikk ja mitte just väga odav. Keskmiselt võtab see umbes aasta ja maksab umbes 1056 eurot. Sellele hinnale lisandub siis arstlik kontroll ning kui sa otsustad kasutada advokaadi abi, siis tuleb muidugi ka advokaadile maksta. Meie otsustasime, et ajame ise seda paberimajandust. Üheks põhjuseks on see, et meil ei ole mingi keeruline juhtum ja kuna advokaadi abi kasutamine ei garanteeri midagi, siis pole mõtet maksta selle eest, et keegi loeb netist, kuidas mida teha. Lõplik vastutaja oled sina ise ning olen lugenud juhtumitest, kus advokaat on vale nime kirjutanud või unustanud öelda, et nüüd on vaja intervjuule minna ja taotlus on tühistatud ja vaja otsast peale alustada. Hetkel toetun kõige rohkem sellele foorumile: www.visajourney.com Siiani on see osutunud väga kasulikuks andmebaasiks, kust on hea lugeda teiste kogemusi ja oma küsimustele saab ka kiirelt vastused.

Rohelise kaardi taotlemise protsess on lihtsustatult järgmine:

  1. USA kodanik saadab Form I-130 avalduse
  2. I-130 aktsepteeritakse (loodetavasti) ning abikaasa saab endale hunniku vorme, mida täita. USA kodanik peab ka paar paberit täitma. See on siis NVC etapp. Täidetud paberid tuleb kas tagasi saata või siis alles hoida viimase etapi jaoks.
  3. Kui intervjuu paigas, siis enne seda tuleb käia ka arstlikus kontrollis. Kui mingid vaktsiinid on puudu, siis on vaja need süstid kätte saada.
  4. Viimane samm – intervjuu saatkonnas. Minu puhul toimub see siis Tallinnas USA saatkonnas. Intervjuu võib olla 2 minutit ja kolm küsimust, aga võib kesta ka tund aega ja olla väga põhjalik ristküsitlus, kus uuritakse kõike alates esimest kohtingust kuni selleni, kas sa lehma lellepoja nime ka ikka tead.
  5. Kui kõik läheb hästi ja sulle antakse roheline kaart, siis on 6 kuud aega, et USAsse siseneda. Muide, piiril oleval ametnikul on endiselt õigus keelduda ja sind piiri pealt minema saata, kuigi sul on elamis- ja tööluba olemas.

Niimoodi kirjapanduna tundub isegi küllaltki lihtne – täidad paar paberit ja korras. Reaalsuses on erinevate etappide vahel ka väga palju ootamist. Peamiseks põhjuseks lihtsalt avalduste maht, millega vastavad ametkonnad tegelema peavad. Loodetavasti järgmine nädal saab selle avalduse sisse anda ning siis pole muud teha, kui oodata.

Osades riikides on protsessi võimalik veidi kiirendada, sest seal saab asja ajada läbi kohaliku saatkonna (direct consular filing ehk DCF). Kahjuks Eestis seda võimalust pole. Kui oleks, siis täitsa võimalik, et koliksime esmalt Eestisse ja ajaks siis rohelise kaardi korda, sest DCF võtab kuskilt paar-kolm kuud, mis on ikka korralik vahe võrreldes aasta ajaga, mis hetkel ees ootab.

Ahjaa, I-130 ei saa teha elektrooniliselt, nii et kogu avalduseks vajalik materjal tuleb välja printida ja postiga saata. Mis me siis teele paneme:

  1. Tšekk – USCIS lõiv on 535 dollarit.
  2. Form G-1145 – avaldus selleks, et saaksid SMS-i või e-maili, kui kogu see paberipatakas kohale jõuab
  3. Kaaskiri – 1A4, kus kirjutasime, mis viisataotluse jaoks kogu see paberimajandus on ning kus on ka nimekiri dokumentidest, mis avaldusele on lisatud
  4. Form I-130 – USA kodaniku täidetud avaldus
  5. 2 passipilti 
  6. USA kodaniku passi koopia – kasutatakse kodakondsuse tõestamiseks ehk et kas sul on üldse õigus kedagi USAsse tuua.
  7. Form I-130A – välismaalasest abikaasa (ehk siis minu) täidetud avaldus. Muuhulgas tuleb kirja panna ka viimase 5 aasta elukohad ja töökohad. Nii tore, et ma tegin just Uus-Meremaal Working Holidayd, kus ma vahetasin mõlemat iga paari kuu tagant.
  8. 2 passipilti
  9. Abielutunnistus – me lisasime nii abielutunnistuse kui ka abiellumise loa koopia.
  10. Tõendusmaterjal, et abielu on bonafide ehk reaalne ning ei ole abiellutud lihtsalt selleks, et USAsse elama ja tööle saada
    1. Üldine ülevaade meie suhtest – kus tutvusime, kus ja kaua koos elasime, millal ja palju oleme üksteist külastanud, millal kohtusime üksteise pere ja sõpradega ning mis on plaanid tulevikuks.
    2. Pildid meist kahest, teineteise pere ja sõpradega. Kokku 20A4 ja 30 pilti. Igal pildil on juures kus, millal ja kes on pildil. Nii tavalised pildid kui ka Facebooki postitused ja check-inid erinevates kohtades.
    3. Omavaheline suhtlus – 12A4 ja 28 pilti, mis näitavad siis meievahelist sõnumite saatmist, Facebooki Messengeris kirjutamist ning tehtud (video)kõnesid.
    4. Ühine pangakonto – kuigi tavaliselt on USA pangakonto avamiseks vaja SSNi (põhimõtteliselt USA vaste isikukoodile), siis meil õnnestus siiski mind Bryani USA pangakontole lisada ilma selleta. Lisaks on meil ka ühine pangakonto Uus-Meremaal. Lisasime ka USA pangakaartide koopia, kus minu pangakaart on juba mu uue nimega.
    5. Koopia meie mõlema nimega tšekkidest – kui tšekiraamatu kätte saime, siis käisin sellega korra poes maksmas ka, sest nii põnev ju!
    6. Uus-Meremaa elukoha rendilepingu koopia
    7. Koopiad kirjadest, mis on saadetud meie mõlema nimele ning kirjadest, mis näitavad, et meile kummalegi on saadetud kirju samale aadressile.
    8. Uus-Meremaa telefonilepingu koopia – meil oli väga tore teenindaja! Ta ei saanud minu nime muuta, sest selleks oleks vaja originaal abielutunnistust, mida me kaasas ei kanna. Küll aga mängis ta natuke sellega, kuidas meie nimesid kirja panna, nii et sellel väljatrükil, mis ta meile andis, on olemas meie mõlema nimed ja mina olen uue nimega.
    9. Koopia hotelli reserveeringutest, kus oleme koos peatunud ja kus annab tõestada, et olime koos
    10. Reisiajalugu – ühiste lennureiside piletite koopiad, tõestus et Bryan käis Eestis ning tõestus, et mina lendasin kahel korral USAsse.

Kogu selle kokkupanemine oli ikka paras ettevõtmine, sest see nõudis kõikide piltide ja omavaheliste sõnumite läbivaatamist/läbilugemist ning eriti just I-130 ja I-130A täitmine oli paras peavalu. Peamine asi, mis peavalu põhjustas oli see, et mitte ühtegi lahtrit ei tohi tühjaks jätta, vaid pead kirjutama kas none või N/A. Aga millisesse lahtrisse kumba kirjutada? Uhh. Kui mul on mõni hall juuksekarv tekkinud, siis seda just nonde kahe sõna pärast.

Alati on võimalus, et mingis etapis küsitakse lisatõendeid ning see venitab kogu protsessi veel paari kuu võrra pikemaks. Eks ma hoian kursis, et kuidas kulgeb.

Uus-Meremaa

Uus-Meremaale taotlen ma siis Partner of a Worker Work Visa ehk siis töötaja partneri tööviisat. Sõna tööviisa on vaja välja tuua just seetõttu, et olemas on ka Partner of a Worker Visitor Visa ehk siis viisa oma partneri külastamiseks. See, kumba sa saad taotleda, sõltub sellest, kui pikk on partneri tööviisa. Kui on vähem kui 6 kuud, siis sa tööviisat taotleda ei saa. Meie õnneks on Bryani tööviisa 6 kuud ja 10 päeva, nii et lubatakse tööviisat taotleda.

Selleks aga et igav ei oleks, siis Uus-Meremaa immigratsiooniga telefonitsi suheldes hoiatati mind, et viisataotluse protsess võib võtta 4 kuud (kuigi kodukal lubab 25 päeva). Millal me lahkume Uus-Meremaalt? Vähem kui 4 kuu pärast… Meie lootus on see, et protsess läheb kiirelt ja ma saan selle vähem kui nelja kuuga kätte. Viisa maksumus on 200 eurot, millele lisandub veel arsti juures käik, mis on umbes 400 dollarit (või veidi rohkem).

Uus-Meremaa viisataotluse esitasin ma tegelikult juba juuni lõpus ära. Paar päeva päeva hiljem oli kogu patakas mul postkastis (jah, ka seda pidin paberi teel taolema) ja juures kiri, et nad tahavad minult General Medical Certification. Nad põhjendasid, et ma kavatsen Uus-Meremaal olla kauem kui 12 kuud. Pärast Uus-Meremaa immigratsiooniga telefoni teel konsulteerimist saatsin kogu pataka uuesti, lisades juurde täpsustava kirja, et ma ei kavatse Uus-Meremaal olla kauem kui 12 kuud, sest a) Bryani viisa lõpeb 15 november 2017 ja minu viisa ei saa kesta kauem, kui tema viisa ning b) talv saab läbi, meil pole Uus-Meremaal midagi  teha. Jah, ma olin 2016a Uus-Meremaal aasta aega aga nii palju kui ma olen Uus-Meremaa immi töötajatega rääkinud, siis praegune külastus on eelnevast eraldiseisev. Kahjuks peale pataka uuesti saatmist tuli e-mail, et nad siiski tahavad minult tervisetõendit, sest ma olin Uus-Meremaal juba aasta aega. Ega ma vinguda ei saa, sest neil on õigus seda küsida ka siis, kui sa kavatsed Uus-Meremaal vähem kui aasta olla. Kuna järgmine aasta plaanime taotleda sama viisat, siis peaks vähemalt praegu tehtav arstitõend järgmine aasta ka kehtima.

Omaette teema on muidugi selle arstitõendi tegemine. Muidugi võivad seda tõendit sulle anda ainult kindlad sertifitseeritud arstid. Minule lähimad asuvad Taupos ja Whanganuis. Ja siin tuleb jälle mängu Uus-Meremaa olematu ühistransport. Kes tahab, võib huvi pärast panna Google Mapsi ühistranspordi peale ja vaadata, mis variante see pakub Ohakune-Taupo ja Ohakune-Whanganui suunal. Hetkel kaldun ma Whanganui kasuks ning ühistranspordiga minnes oleks see vähemalt 2-päevane reis. Tõenäolisemalt üritan ma siiski kelleltki auto laenata, autoomanikku endale reisikaaslaseks rääkida või siis lihtsalt hääletan sinna ja tagasi. Eks sellest, mida see arstil käik endast kujutab räägin siis, kui käidud ja tehtud.

Nüüd aga dokumendipatakas, mis oli vaja Uus-Meremaa tööviisa jaoks teele saata:

  1. Kaaskiri – taas selgitasin, et milleks need dokumendid on ja nimekiri sellest, mis dokumendid avaldusele lisatud on
  2. Pass
  3. inz1198 – vorm, mille täitsin mina. Sellele oli vaja lisada juurde 2 passipilti ning lisalehed, mis näitaksid mu töötamise ajalugu. Ja mitte viimase 5 aasta, vaid kõiki kohti, kus ma terve elu jooksul olen töötanud. Õnneks olin ma selle juba Uus-Meremaa turistiviisa jaoks kokku pannud, nii et oli vaid paari muudatuse tegemise ja printimise vaev. Ma küll ei tea, mida nad teevad selle infoga, et ma 13a Rapla maakonna ajalehe noortelisa jaoks artikleid kirjutasin, aga kui neil on seda infot vaja, siis ega ma ei pelga seda anda
  4. inz1146 – vorm, mille Bryan pidi täitma
  5. Tõendusmaterjal, et meie suhe on bonafide ehk reaalne. Printisin lihtsalt kogu USA jaoks kokku pandud materjali uuesti välja ja saatsin selle.

Kui patakas tagasi saadeti, siis lisasin veel:

  1. Teine kaaskiri – tõin seal eraldi välja, miks ma ei saa ja ei kavatse jääda Uus-Meremaale 12 kuuks
  2. Bryani tööviisa – rumal mina. Eeldasin et nad kontrollivad andmebaasist, kus on selgelt näha Bryani tööviisa kestvus
  3. Meie lennupiletid Uus-Meremaalt lahkumiseks – kuigi need olid lisatud juba eelmises avalduses, siis nüüd lisasin eraldi.

Aga jah, kahjuks tuli ikkagi kiri, et on vaja arsti juurde minna. Ei saa endiselt aru miks, sest loogika “ma eelmine aasta olin Uus-Meremaal 12 kuud” põhjal oleksin ma pidanud selle arstitõendi juba turistiviisat taotledes esitama. See selleks.

Kui aga nüüd tekib küsimus, et miks Uus-Meremaa viisat varem ei taotlenud ja turistiviisa kasuks otsustasin, siis peamiseks põhjuseks on see, et Uus-Meremaal on abielust suhteliselt suva ning nende jaoks on tähtsam see, et reaalselt koos elatakse. Enne turistiviisa taotlemist konsulteerisin immiga ja sealt öeldi ka, et sel ajahetkel olnud küllaltki vähetõenäoline, et partnerlusel põhinev viisa heaks kiidetakse, sest põhimõtteliselt ainus, mis ette oleks näidata oleks olnud: “Eeee… me kohtusime eelmine aasta Uus-Meremaal ja ma käisin tal korra külas ja päriselt ka, ta tuleb Eestisse ja me kavatseme abielluda!”. Nüüd juuni lõpus seda avaldust saates oli aga juurde lisada tõestus, et ta päriselt käis ka külas, me oleme abielus, me elame koos, meil on ühine pangakonto, sama aadress jne. Ehk siis nüüd on šansid paremad.

Selline pikk postitus siis kahe riigi paberimajandusest. Annan teada, kui on mingeid edasiminekuid! Palun pöidlad (ja varbad) pihku, et kõik kulgeks sujuvalt.

Advertisements

2 thoughts on “Kas kaks on alati parem kui üks? Mitte siis, kui juttu on paberimajandusest ehk USA ja Uus-Meremaa viisamajandus

Jaga oma mõtteid

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s