Ene, proovime nüüd lahti saada harjumusest, et blogipost peaks rääkima ühest kindlast kogemusest või momendist. Selliselt ei jõuagi pooled asjad mitte kunagi blogisse ja kui ma viie aasta pärast praeguseid postitusi uudistan, ongi metsikult pikad vahed, kus justkui midagi ei toimunud. Tegelikult on vastupidi. Oleme üksjagu ringi käinud, sest varsti ju enam ei saa (no vähemalt nii murevabalt). Ehk siis pildid ja pildiallkirjad, teie peate sobima.
See koht on Raplas üks mu lemmikuid. Imeline, jõe kohale kalduv puu (kus on väga hea raamatut lugeda), kaunis promenaad ja renoveeritud sild. 
Ning Rapla uus kohvik. Ma kutsun seda Prantsuse kohvikuks ja no seda ta ongi, sest kohvikupidajaks on prantslanna. Tallinna mnt 40, soovitan 110% 
Hommikune ujumine Vesiroosi kooli juures. Ikka nii hea, et lõpuks on ka Raplas korralik ujumiskoht. Kuumadel päevadel ning õhtutel on see inimesi täitsa täis, ent kui end kella viie või seitsme paiku voodist välja ajada, on ainsateks seltsilisteks pardid. 
Koduse meeleolu pilt ka. Järjekordse kapi kokkupanek. Õhtul sai kätte ja mina ei läinud enne magama, kui kapp koos ja kõikidele asjadele uus koht leitud! 
Ja ühel teisel ööl, kui und ei olnud, tegin kohupiimapannkooke. Sest noh, miks ka mitte! Selles osas on need ülipalavad päevad ja palavad ööd huvitavalt mõjunud. Ühe korraliku ööune asemel on lühike ööuni ning mitu päevast uinakut. Aga tundub toimivat.
Üllatavalt mitu korda olen Pärnusse sattunud. Mõnes mõttes loogiline, sest üks vanaema elabki seal, aga tavaliselt ma nii tihti ikka satu käima. Nüüd juba kolm korda koos Bryaniga ja kord enne, kui Bryan Eestisse jõudis. Samas, millal veel suvepealinna külastada, kui mitte suvel. Ahjaa, rannamõnusid me sinna väga otsima ei lähe. Ujumas on küll käidud, ent need olid sellised suts sisse ja välja, sest rannas päevitamine on minu ja Bryani “mida võiks soojal suvepäeval ette võtta” nimekirjas ikka väga kaugel.
Natuke imekspandav, et suure rongifännina läks nii kaua aega, et jõuda Pärnu külje all asuvat muuseumraudteed imetlema. 
Muidugi sai ka rongiga sõita. Mõnus pooletunnine tsuhh-tsuhh-rattataa-rattataa. Igati soovituslik. 
Suvine Pärnu. Veel täpsemalt jaanipäevane ja ma olin ikka üllatunud, et Pärnu nii tühi oli! 
Kaks elevanti
Jaanipäev läks eriti huvitavalt. Jaanideks oli kutsutud küll ühte ja teise kohta aga pikk sõit ja mujal kui oma voodis ööbimine ei kõlanud sugugi ahvatlevalt. Plaanisime selle asemel väga rahulikku ja kodust päeva. Vedasime end isegi hommikul vara ujuma, sest mõtlesime, et istume ülejäänud päeva kodus ja peaks vähemalt ühe jalutuskäigu teha.
Selle asemel saime peale ujumist kodus puhata ning läksime emaga Rapla Võidupüha paraadile. No pole hullu, võib sutsuke rohkem ka liikuda. Ja siis kutsus isa Vabaõhumuuseumi jaanipäevale. Sellele vastasime algul kohe eitavalt, sest palav ja õhtu ja ei viitsi ja pole aega end valmis sättida ja nii edasi. Aga siis mõtlesin, et tegelikult pole ma kunagi Vabaõhumuuseumis käinud ja see oleks hea viis, kuidas Bryanile ka jaanipäeva tutvustada ja noh… kes tahab, leiab vabanduse ja kes tahab, leiab võimaluse.
Rongiga Tallinna sõites, kui mõlemad vaevu vaevu ärkvel suutsime püsida, kirusime küll, et no pidime siis kodust välja ronima! Oleks saanud ju lebotada ja mitte midagi teha! Tegelikult kujunes see aga üliägedaks õhtuks. Vabaõhumuuseumi jõudsime suuresti vaid nuusutada, nii et peab kindlasti tagasi minema, ei pea isegi jaanipäeva ootama. Igal juhul, viimase rongiga Raplasse tagasi tulles, olime häid emotsioone ja mälestusi ääreni täis!
Osalesin pärjapunumise töötoas! Lõpptulemuse üle võib täitsa uhke olla. 
Ärge muretsege, kõik on vaid fotolavastus kolhoosimaja 1990. aastate korteri köögis. 
Sai ka kolhoosibussiga sõitu tehtud. 
Tegelikult oli meil plaan minna fotosessioonile, kõik juba broneeritud jne aga siis täpselt päev enne jäin korralikult haigeks ning läks tühistamisele. Ja kui haigus mööda sai, tuli laiskus kontidesse… Jääb siis selline ilus jaaniaegne pilt! 
Ja õhtusöök Toiduakadeemia toidualal.
Et nagu näha, siis oleme ikka pisut ringi liikunud ja toredaid asju teinud. Olgu siis Raplas või kaugemal. Lisaks tahaks veel minna ida-Virumaad avastama, Peipsi kallastele, rabamatkadele, Lätti loomaaeda ja Soome vanatädile külla. Sama hooga, mis ma neid plaane teen, tuletan endale meelde, et päris kõike ka enam ei saa. Kas siis on sõit ja pikk päev lihtsalt ebamõistlik või leiab reisikindlustus, et nii hilja nad küll enam ühegi raseda väljamaaleminekut kindlustada ei taha. Egas miskit, ootab siis edasi!
Tudengiraport - kirjanik, kirjutaja, talvefänn 
Pingback-viide: Minu 2022 | Tudengiraport - kirjanik, kirjutaja, talvefänn