Pildipostitus ehk siin, seal ja iga nurga peal

Ene, proovime nüüd lahti saada harjumusest, et blogipost peaks rääkima ühest kindlast kogemusest või momendist. Selliselt ei jõuagi pooled asjad mitte kunagi blogisse ja kui ma viie aasta pärast praeguseid postitusi uudistan, ongi metsikult pikad vahed, kus justkui midagi ei toimunud. Tegelikult on vastupidi. Oleme üksjagu ringi käinud, sest varsti ju enam ei saa (no vähemalt nii murevabalt). Ehk siis pildid ja pildiallkirjad, teie peate sobima.

Üllatavalt mitu korda olen Pärnusse sattunud. Mõnes mõttes loogiline, sest üks vanaema elabki seal, aga tavaliselt ma nii tihti ikka satu käima. Nüüd juba kolm korda koos Bryaniga ja kord enne, kui Bryan Eestisse jõudis. Samas, millal veel suvepealinna külastada, kui mitte suvel. Ahjaa, rannamõnusid me sinna väga otsima ei lähe. Ujumas on küll käidud, ent need olid sellised suts sisse ja välja, sest rannas päevitamine on minu ja Bryani “mida võiks soojal suvepäeval ette võtta” nimekirjas ikka väga kaugel.

Jaanipäev läks eriti huvitavalt. Jaanideks oli kutsutud küll ühte ja teise kohta aga pikk sõit ja mujal kui oma voodis ööbimine ei kõlanud sugugi ahvatlevalt. Plaanisime selle asemel väga rahulikku ja kodust päeva. Vedasime end isegi hommikul vara ujuma, sest mõtlesime, et istume ülejäänud päeva kodus ja peaks vähemalt ühe jalutuskäigu teha.

Selle asemel saime peale ujumist kodus puhata ning läksime emaga Rapla Võidupüha paraadile. No pole hullu, võib sutsuke rohkem ka liikuda. Ja siis kutsus isa Vabaõhumuuseumi jaanipäevale. Sellele vastasime algul kohe eitavalt, sest palav ja õhtu ja ei viitsi ja pole aega end valmis sättida ja nii edasi. Aga siis mõtlesin, et tegelikult pole ma kunagi Vabaõhumuuseumis käinud ja see oleks hea viis, kuidas Bryanile ka jaanipäeva tutvustada ja noh… kes tahab, leiab vabanduse ja kes tahab, leiab võimaluse.

Rongiga Tallinna sõites, kui mõlemad vaevu vaevu ärkvel suutsime püsida, kirusime küll, et no pidime siis kodust välja ronima! Oleks saanud ju lebotada ja mitte midagi teha! Tegelikult kujunes see aga üliägedaks õhtuks. Vabaõhumuuseumi jõudsime suuresti vaid nuusutada, nii et peab kindlasti tagasi minema, ei pea isegi jaanipäeva ootama. Igal juhul, viimase rongiga Raplasse tagasi tulles, olime häid emotsioone ja mälestusi ääreni täis!

Et nagu näha, siis oleme ikka pisut ringi liikunud ja toredaid asju teinud. Olgu siis Raplas või kaugemal. Lisaks tahaks veel minna ida-Virumaad avastama, Peipsi kallastele, rabamatkadele, Lätti loomaaeda ja Soome vanatädile külla. Sama hooga, mis ma neid plaane teen, tuletan endale meelde, et päris kõike ka enam ei saa. Kas siis on sõit ja pikk päev lihtsalt ebamõistlik või leiab reisikindlustus, et nii hilja nad küll enam ühegi raseda väljamaaleminekut kindlustada ei taha. Egas miskit, ootab siis edasi!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s