Blogiaadress muutub jälle päevakohaseks

Oma uitmõtete jagamisega tuleb olla ettevaatlik. Võib juhtuda, et kui oled ideekillu või mõttelinnu lendu lasknud ning seejärel enda arvates kinni püüdnud ja kappi ära pannud, siis keegi teine suutis selle ikka ära napsata. Möödub natuke aega ja tuleb siis täiesti ootamatult, mõttelind peos ja uurib, et ou, kas see idee läks käiku või? Ja no kuigi selle hetkeni ei läinud, siis pisut tagant sudimist ja… saigi reaalsuseks.

Minu tudengielu on praeguseks juba päris mitme aasta taha jäänud, kuigi blogi aadress on säilinud. Nüüd pole mõtet seda ka muuta, sest istun taaskord koolipinki. Võite enne edasilugemist arvata, et kuhu ma kandideerisin. Vihjeks nii palju, et magistriõppesse. Sõbrad pakkusid sotsiaaltööd ja õendust ja turundust (kaks esimesed väga loogilised, kolmas natuke vähem loogilisem), ent õiget varianti keegi ära ei arvanud. Pole ime ka, sest kui ma just sellest kellegagi otse ei rääkinud, võiski see tulla kui pauk selgest taevast, kuigi järele mõeldes tundub minu jaoks vägagi loogiline otsus.

Trummipõrin ja pasunahüüded! 30. juunil kandideerisin Tallinna Ülikooli kirjandusteaduse magistriõppesse, 4. juuli oli vestlus, võeti vastu, kinnitasin kohe õppimaminemise ära ning kui nüüd vahepeal miskit kardinaalselt ei muutu, olengi septembris jälle koolipingis.

Arvestades sellega, et praeguseks olen ma kirjutamisega tegelenud kuusteist aastat (lugedes siis mu esimese raamatu “Medaljon” kirjutama hakkamisest) ja plaanin ka edasi tegeleda, siis vast ei olegi selline õppesuund väga üllatav. Lisaks sellele, et enda oskusi parandada, on endiselt südameteemaks Eesti noortekirjanduse käekäik. Ma võin teada, et midagi on vaja muuta ja arendada, aga kuidas seda teha või mida täpsemalt… loodetavasti saan magistriõpingute ajal selgust.

Tagasi algusesse minnes, aitäh Lillele, et ta avalduste esitamise viimasel päeval uuris, et kas ma siis kandideerisin. Minu vastus oli eitav ja täidetud vabandustega põhjustega. Pooleteise tunniga sai aga vastus muudetud, motivatsioonikiri tehtud ning avaldus esitatud. Ja kuigi mul on võimalus teda süüdistada, kui kõik peaks aia taha minema, siis tegelikult päris relva ähvardusel ta mind ei sundinud. Ma ise lihtsalt mõtlesin, et tuleval sügisel alustamine oleks lihtsam (kui meiega liituv maailmakodanik on vanem kui paar kuud). Targemad ja kogenumad ütlesid aga, et tegelikult on vastupidi. Eks ma siis usun nende kogemust. Kui ei tule välja, sai vähemalt proovitud, ent säilitame siin positiivsust, loodame tugivõrgustikule ning hakkame aga pihta.

2 kommentaari “Blogiaadress muutub jälle päevakohaseks

  1. Wau, nüüd üllatasid täiega. Palju õnne värskele magistrandile! Õppimine on äge tegevus ja saab omamoodi sõltuvuseks, vähemalt mulle sai 🙂 Nüüd ahmin teadmisi…ja ootan, millal enam ei mahu.

    • Aitäh! See ühelt poolt jah täielik üllatus, endale ka 😀 Aga teiselt poolt, kohe kui selgeks et kolime tagasi Eestisse siis hakkasin juba mõtlema, et mida küll õppima minna, sest tõesti – õppimine on täielik sõltuvus!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s