Viimased paar kuud

Ma pole vist elu jooksul kokku nii palju töölt koju jäänud, kui viimased paar kuud. Pigem ikka olen see, kes on alati end tööpostile vedanud. Isegi korraliku päikesepõletusega, mis ei lubanud rinnahoidjat kanda ning kurgupõletikuga mis röövis mult hääle (olgu, sellega kupatati mind poole päeva pealt koju). Ja nüüd siis järsku olen olukorras, kus viis päeva jutti tööl käimist on juba tähistamist vääriv asjaolu!

Ütleme nii, et vaimselt on väga keeruline koju jääda, sest “ma ju vean tiimi alt”, kuigi ma pean töö iseloomu tõttu ikkagi realistlik olema ning on päevi, kus on targem kodus olla, selmet proovida end kuskile hüti nurka peita. Häiriv on ka see, et haigusleht on siin piiratud koguses. See tuleb esmalt välja teenida ja siis saad kasutada neid tunde (jah tunde, mitte päevi), mis oled kõrvale pannud. Ma kasutan neid samasusuguse hooga nagu korjan… praegu on alles kahe tunni jagu haiguslehte. Ja kui tunnid otsas, võid koju küll jääda, ent tulevane palgapäev on tunduvalt nukram.

Päev, mil oli rohkem energiat ja käisin lumeskulptuure imetlemas

Samamoodi ei ole ma elu jooksul kokku nii palju iiveldanud ja oksendanud, kui viimased paar kuud. Praeguseks olen jõudnud sinnamaani, kus ma tean, mis toitu on mugavam (apelsinimahl!) ja mis toitu jubedam (kuivikud, öök!) oksendada. Kahjuks see nipp, et söö hommikuti seda, teist ja kolmandat ning iiveldus/oksendamine kaob kui võluväel, ei ole siiani aidanud. Reaalselt ei ole vahet, mida ning millal ma söön. Kui kõht annab märku, et tahab end tühjendada, siis on vaja jalutada wc potti kallistama ning asjaga ühele poole saada. Kas siis kodus või töö juures… Õnneks ei ole siiani suusatõstukiga sõites oksendanud, kuigi nii mõnigi kord on see hirmutavalt lähedal olnud.

Ja füsioterapeudi juures olen ka käinud üksjagu! Vist veel ei ole ületanud “kogu ülejäänud elu jooksul” numbrit, aga kaugel see pole. Esmalt hakkas liiga tegema vasakpoolne SI-liiges. Seejuures suusatamine sellele liigesele meeldib, aga kõndimine – unusta ära! SI-liigese saime füsioga korda ja siis ärkas puusaliiges! Ainult et puusaliigesele sobib kõndimine aga vot suusatamine – unusta ära! Nokk kinni, saba lahti, eks ole. Ühel hetkel valutas vasak ranne ka, aga põhjuseks oli see, et tegin füsio juures hüpermobiilsuse testi ja proovisin pöidlaid vastu rannet painutada. Ei tulnud välja. Aga see oli ka ainus, mis puudu jäi. Kõik ülejäänud testid sain edukalt tehtud ja skoorisin 7 punkti 9 maksimaalsest. Jess? Nii ja naa. Tore on küll paindlik olla, ent liigestele see rohke liikumine ei meeldi. Lisame nüüd juurde hormooni relaksiin ning nagu füsio ütles, et siis mul on suur tõenäosus jätkuvateks seljavaludeks. Või nagu teine füsio ütles: “Egas kui midagi ette ei võta, siis läheb ainult hullemaks!”

Ehk nagu ma kuulnud, rasedus olevat naise elus imeline ja õnnis aeg! Teooria on tõesti armas, ent wc potti kallistades, sunnitult töölt koju jäädes ning valudes ringi liikudes on seda ilusat aega pisut keerulisem näha. Aga ehk on veel ees ootamas!

10 kommentaari “Viimased paar kuud

  1. Teoorias ongi kõik palju ilusam ja vahel ka keerulisem. Kui tulemus käes, ununeb kõik eelnev. Inimese mälu on imeline, paremini jäävad meelde ilusad hetked, valu kaob või kattub hämara looriga.
    Iga uus algus on raske ja teekond igaühel erinev. Saadan soojad soovid teisele poole ookeani ja lohutuseks ütlen, et kõik läheb mööda, varem või hiljem 🙂

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s