Kaks kuud suusapatrullina

Tegelikult tahtsin kirjutada esimese kuu lõppedes, et kuidas kõik kulgenud on aga ei jõudnud. Ja nüüd ongi siuhti juba kaks kuud möödas. Aga üks kuu või kaks kuud, mis seal ikka vahet on.

Lühidalt öeldes olen väga rahul ja töö on see, mida ette kujutasin. Tänu Uus-Meremaa kogemusele ei olnud väga valelootusi/ootusi. Teadsin, et mõned päevad on ülikiired ja teised päevad jälle ülirahulikud. No nagu praegu, kui istun hütis ja kirjutan telefoni abil blogipostitust. See, kui kiire on, sõltub nii ajast (ikka on mingid päevad populaarsemad kui teised) kui ka sellest, kus mäe peal olla.  Meil on Peak 10, Peak 9, Peak 8, Peak 7 ja Peak 6 ning roteerume iga nädal – 9, 10, 8, 8 (2 nädalat kaheksandal, teised on üks nädal), 7, 6, 9, 10, 8, 8 jne. Mõnel tipul töötades on oodata rohkem vigastusi ja patsiente, teisel tipul vähem vigastusi aga see-eest on laviiniohtlik ala suurem ning on vaja seda kontrollida. Laias laastus on päris hea tasakaal töö erinevate osade vahel ja pärast kiiremaid tippe on hea rahulikumalt tšillida.

RMNP 2

Harjutan selajkotiga lumme matetud laviinipiipari päästmist. Signaal on leitud ja võimalikult täpselt paika pandud ning nüüd on aeg lund torkida ning seejärel seljakott ka välja kaevata.

RMNP 3

Muidugi, laviinipäästekoerad teevad töö kiiremini ära. Ja nunnud on nad ka. Pildil siis üks meie päästekoer – Ava – kes minu ja Anna edukalt lumest välja nuhkis.

Ma teadsin oodata krõbekülmi päevi, kus varbad on jäätükid. Tõsi, nende päevade arv on tänu soojendusega suusasaabastele oluliselt vähenenud. Probleem on reeglina vaid siis, kui olen unustanud saabaste akusid laadida ja need keset päeva tühjaks saavad. Aga vähemalt ma teadsin, et suudan päev otsa väljas töötada ning seda ka nautida. Uus-Meremaa oli mõnes mõttes isegi raskem. Siin vähemalt ei ligune läbi! Ja tõstukipostide pehmenduste tõstmine ja langetamine on ka oluliselt lihtsam. Pole jääd, nii et pole vaja ka kirkaga taguda, et pehmendus liikuma saada. Piisab labidast ning konksust.

20200124_091638-01

Üks hommikune hetk Peak 9 taganurgast. Tasapisi olen ma õppinud ka puuderlund armastama…

RMNP 4

Ja siis midagi täiesti erinevat ehk mäesuuskadega murdmaarajal. Tegu on alaga (metsatukk meie suusakuurordi ja murdmaasuusakeskuse vahel), kus paljud inimesed ära eksivad, nii et me käisime ja vaatasime selle piirkonna üle, et oskaks vajadusel neid välja juhatada.

Kõik see, mida ma novembrikuus õppisin on ka kasuks tulnud ja loomulikult olen töö käigus veelgi uusi teadmisi omandanud. Või siis teooriat praktikasse rakendanud, mis on ka alati omamoodi. Aga meeskond on lahe. Mentor on toetav. No ei ole selles vallas midagi kurta.

Muidugi on raskeid hetki. Või keerulisemaid momente. Aga üldplaanis olen ikkagi õnnelik, et õnnestus töökatsetest läbi pääseda ja patrullina tööle asuda, sest… suusainstruktorina töötamine polnud paha aga no suusapatrull on veel ägedam. Sest ega vanillijäätis ei ole siis ka ju halb, lihtsalt šokolaadijäätis šokolaaditükkidega on veel parem!

RMNP 1

Kui on mingeid konkreetsemaid küsimusi suusapatrulli ameti kohta, vastan hea meelega!

2 thoughts on “Kaks kuud suusapatrullina

    • Jap, mitu varianti kusjuures. Enamjaolt on soojenduselemendiga sisetald ning patareid/akud käivad saapa külge välisküljele. Mulle see eriti ei meeldi, sest akud võivad kuskile kinni jääda ja ära kaduda. Nii et mul on saapa voodrile juba soojenduselement sisse ehitatud ning aku on… kuskil voodri sees. Siiani ei ole seda üles leidnud 😀 Aga tähendab, et ei saa ka ära kaotada.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s