Kõik vajalik mahub taskutesse

Aeg lendab. Õige pea on veebruargi läbi! Ja enne võiks ometigi uue blogipostituse valmis meisterdada. Kuna ma veedan enamiku ajast mäe peal, mõtlesin jagada seda, mida läheb töö juures lisaks suuskadele ja saabastele veel vaja. Ehk siis ühe suusapatrulli varustus.

Muidugi, esimese asjana tuleb mainida, et see, milline suusapatrulli varustus õigupoolest on, sõltub suuresti sellest, kus töötada. Mängu tuleb nii kuurordi maastik, ilmastik kui ka muud faktorid. Uus-Meremaal Turoal oli näiteks vaja arvestada sellega, et tõstukid võidakse tugeva tuule tõttu ilma mingi ettehoiatuseta kinni panna. See tähendab, et seljakott pidi kogu aeg kaasas olema. Breckenridge’s saab suusatada ka ilma seljakotita. Teiseks erinevuseks on see, et Turoal pidi jäiste olude tõttu seljakotis alati olema ka kirka ning “kassid”. Siin… no ma ei kujuta ette, millal peaks nii jäine olema, et vaja “kassid” välja otsida.

Meenutused Uus-Meremaalt kui harjutasime kirkaga enda pidamasaamist.

Mõlema kuurordi sarnasus on see, et olemas on kindel nimekiri asjadest, mis sul peavad kaasas olema (märgin kõik vajalikud asjad tumedamaks). Muidugi, kui tunned, et midagi on veel tarvis, võid rohkemgi kaasas kanda. Vastavalt sellele, mida vajalikuks pead. Aga alustame siis näiteks… pükstest.

Pükste reiepealsed suured taskud on kenasti ära jagatud. Esimeseks siis vasakpoolne reietasku ehk “hingamise tasku”. Seal on eri suuruses OPA-d (S-toru ehk suuneeluavaja), NPA-d (ninaneeluavaja) ning mask, kui oleks vaja teha suust-suhu hingamist. Sama jala ülemises taskus on paar ühekordset maski (kui patsiendil endal ei ole) ning ühekordsed kummikindad. Üks paar igal juhul, eelistan isegi vähemalt kahte paari.

Teise jala reietasku on selline “rajahooldus ja muu vajalik”. Punane ohtlike jäätmete jaoks mõeldud prügikott, plastist kelgujalaste puhastaja, paar oranži riba nööri märkimiseks, nöör sõlmede harjutamiseks, kaks nööri kelguaasade kokku sidumiseks, eriti-vinged-traumakäärid ning tohutult kasulikuks osutunud kokkupandav tass.

Eriti vinged käärid vasakul, vähem vingemad paremal.

Järgmiseks jope. Parempoolne tasku on “verine tasku”. Sealt leiab 4×4 marlilapid, plaastrid, paar rullsidet ning puhastamiseks mõeldud alkoholilapikesed. Kõik eraldi plastkotikeses, et taskusse sattuv lumi neid märjaks ei teeks. Vasakus taskus on tühjus. Kuna ma kannan oma laviinipiiparit (mis on ka kohustuslik varustus) just vasaku külje peal, ei saa taskusse päris ükskõik mida lisada – see jääks lihtsalt ebamugavalt ette. Ja nii ongi see tühi.

Vasaku käe peal on “väga vajalik ja mittevajalik” tasku. Ehk seal on mäepilet (kuigi reaalselt seda väga vaja ei lähe, sest noh… tööriietus eks ole), hügieeniline huulepulk ja lõhkeainetega laviinikontrolli tegema minnes ka sütikud või siis sütikute äralõigatud otsad.

Võrreldes tavalise jopega on tööjopel selja peal üks lisatasku. Naljaga pooleks saab öelda, et see on “nihestatud õla” tasku. Nimelt mahuvad just sinna kõik need asjad, mida on vaja, kui keegi on endal õlaliigese paigast kukkunud: vähemalt kaks kolmnurksidet ja üks või kaks rullsidet. Lisaks ka painduv SAM splintlahas (peamiselt käsivarre ja randmevigastuste stabiliseerimiseks), Käesolev hooaeg tõi neile seltsiliseks N95 maskid, mida peame pidevalt kaasas kandma. Ausalt öeldes olen väga õnnelik, et mulle sobis lapikuks käiv N95 mask. Neid, mida ei saa kokku murda…. nende kuskile mahutamine on paras peavalu.

Ja viimaks vasakpoolne hõlmatasku: “telefonitasku”. Nimest vist piisab. Hea meelega leiaks sellele parema koha aga kuna paremat kohta ei ole siiani ette tulnud, las püsib siis seal. Jopel on sisetaskud ka olemas, ent kuna ligipääs on väga tüütu, on need tühjaks jäänud.Eelmine aasta oli mul mõnda aega ka vest. Oma rohkete taskutega pakkus see võrratult palju ladustamisvõimalusi aga ma pole just eriti suur vestifänn… Kohe kui Amazonist tellitud rinnarakmed kohale jõudsid, leidis vest endale turvalise koha kapi tagumises nurgas.

Vesti või rakmeid on vaja selleks, et ma küll ei suuda kõike vajalikku ainult jope ja pükste taskusse ära mahutada. Rakmete külge on kinnitatud nuga, vähem-vingemad-traumakäärid (ehk kui need kaotsi lähevad, pole nii väga kahju), teip, kell (kõik patrullid said selle meie esimesel aastal kingituseks) ja raadiol.

Näide vestist. Paremat pilti ei olegi, sest noh… sain sellest sedavõrd kiiresti lahti.
Rinnarakmed! Elu on kohe palju ilusam.

Rakmete suures taskus on kõik muu. Kolm märkmikku, mingi snäkk, väike vaseliinipotsik (sõrmed muutuvad niiiii kuivaks ja see väike potsik on täiesti ideaalse suurusega, olles alati käepärast), kaitseprillid, pastakad, must ja punane marker. Lisaks on seal ka kõik vajalikud dokumendid: üks kindel vorm patsiendiga suhtluse jäädvustamiseks (patsiendi info, kontaktandmed, mis juhtus, kus juhtus jm, mis oli meie tegevus jne), tunnistajate kontaktkaart, tunnistajate küsitlusankeet, kokkupõrgete paberimajandus, kollased “hoiatuskaardid” reeglite rikkujatele, kuurordi radade paberkaart, COVID-19 küsimustik ning üks plastkaartide patakas, kuhu on koondatud väga palju muud infot (mis juhtudel on vaja teha õnnetuse uurimine, mis tingimustele peab vastama helikopteri maandamiseks sobilik plats jm).

Ja see peakski olema kõik, mis mul pidevalt kaasas on. Hüttides on muidugi veel väga palju varustust. Sh seade, mis teeb ise südamemassaaži (ehk südamemassaaž ei katke, kui patsienti liigutatakse ega pole kehva kvaliteetiga, kui kelgus põlvitav patrull üritab transportimise ajal kelgust mitte välja kukkuda), AED, kotid hapnikuballoonidega, traumakott, hästi vinge Zoll monitor jne. Aga sellest varustusest kirjutamiseks oleks vaja veel täitsa omaette postitusi.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s