Põhjast alla: Cape Reinga, Te Paki, Waipoua, Auckland

Pohutakawa nimeline puuliik suudab elus püsida ka kõige raskemates oludes – ka siis, kui nad kinnituvad üksnes kaljutükile ning soolane meretuul seda kogu aeg räsib. Aga see puu on eriline, sest maooride uskumuste järgi astuvad nad pärast surma just selle puu juurtest moodustunud treppidest alla, et jõuda oma müütilisele kodumaale.

Cape Reinga maoorikeelne nimi on Te Rerenga Wairua ning seal kohtuvad kaks ookeani: Tasmaania ookean (vasakul ehk läänes) ning Vaikne ookean (paremal ehk idas). Kohtumispunkti märgivad murdlained, mis kahjuks tol päeval olid päris tagasihoidlikud aga oli näha.

Mis kord põhja läheb, peab tagasi ka tulema, eks? Aga alustame sealt kus ma eelmise postitusega pooleli jäin .- päikesetõus Uus-Meremaa kõige põhjapoolsemas punktis.

Cape Reingat külastades soovitan soojalt sinna minna nii vara kui võimalik. Kuna ilmselgelt on tegu Uus-Meremaa ühe „peab külastama“ kohaga, siis hommikul vara on vähemalt võimalik nautida üksildust ning seda, et igal pildil pole kümmet turisti. Meid õnnistati veel erakordselt ilusa ilmaga ka, nii et lisaks tuletorni juurde jalutamisele ning murulapil kõõlumisele otsustasime jalutada Te Werahi randa. Teel sinna ning tagasi (ca 2h) ei kohanud mitte ühtegi teist inimest. Jalutuskäigu enda kõige keerulisem osa oli tagasiteel kõigist nendest treppidest üles ronida… aga nagu juba mitme asja kohta öelnud olen, siis tee ja vaated ise oli seda väärt. Väga äge oli muidugi see, et kaljuääre pealt alla kiigates jäi mulje, et lained nii vaikselt ja aegluubis loksuvad rannale, kui tegelikult olid lained hiiglaslikud ning tulid lausa kohisedes. Randa kohale jõudes lihtsalt istusime, vaatasime, imestasime. Selliseid laineid ei ole mina veel siin näinud ning sain lausa inspiratsiooni ja jõudsin ühe loo merevahuratsudest valmis sirgeldatud. Antud rada oli ka esimene rajalõik 1400km matkarajal, mis viib Põhjasaare põhjatipust Lõunasaare lõunatipu. Meie aga seda rada ei alustanud, vaid läksime mööda neid eelnevalt mainitud treppe üles tagasi.

Näete seda kaljunukki? Pildi keskel? Sealt lähebki too matkarada, mida mööda me jalutasime.

Sinna alla, kus Ulrika käsi laiutab, ei julgenud mina küll minna.

Seda, kui järsud need kaljud päriselt olid, ei õnnestunud pildile püüda. Parempoolsel pildil on näha pisut üle ääre vaatamist ning ka seda pole pildil näha, kuivõrd kaugel all meri päriselt on. Oma jala (vasakul) äärele ligi nihutamine oli paras julgustükk, aga Ulrika (paremal) oli veel julgem ning suutis lausa jala maast lahti tõsta.

Seda keerist näete? See veekeeris lummas mind ning oleksin tükk aega võinud vaadata, kuidas laine tuli, kivi lõi ning siis keerles ja keerles ja keerles. Ei taha ette kujutadagi, kui sellisesse keerisesse lõksu peaks jääma…

Varase liikumaasumise tõttu lahkusime Cape Reingast täpselt siis, kui tuuribussid ja muidu autod olid parklaid täitmas ning tõenäoliselt tuletorniga pilti tegemas. Meie aga läksime hoopis liivaluiteid vaatama. Mäletan, et kunagi klassieksursiooniga sai Leeduski liivaluiteid imetlemas käitud, kuid siinsed variandid olid hoopis teine tera. Võimalik on laenutada ka surfilaud (või noh väiksem kui surfilaud), see endaga luite tippu tassida nind siis mööda luidet alla kihutada. Otsustasime selle osa vahele jätta ning vallutasime hoopis niisama liivamägesid. Ausalt öeldes tekkis mul tunne, et kui ka 15$ eest see laud „terveks päevaks“ laenutada, siis rohkem kui kolm-neli korda küll ei suuda/viitsi üles ronida, nii et see oleks üpris kallis lõbu.

Teine antud piirkonna populaarne külastuskoht on 90 Mile Beach ehk 90 miili rand. Ei ole see tegelikult sugugi 90 miili pikk, aga kuna rannale nimeandjad läbisid seda hobustega 3 päeva ja nad teadsid, et hobused suudavad päevas 30 miili läbida, siis oli loogiline järeldus, et rand peab olema 90 miili pikk. Tegelikult jätsid nad arvestamata selle, et liiva sees on hobustel liikumine aeglasem… Praegusel ajal on eelistatum valik sõita auto või bussiga mööda randa, kuid ka see jäi meil tegemata. Miks? Noh põhimõtteliselt seetõttu, et mina olen argpüks. Soovituslik on nelivedu aga mina (olles lugenud hirmulugusid autodest, mille vesiliiv neelab) ei tahtnud kohe üldse oma kullakest rannale viia, Ulrikal pole aga nelivedu ning üldse vaadates seda, kuidas tuuribussid mööda vurasid ja mööda oja (3km on vaja ojas sõita, et rannale jõuda) niimoodi sõitsid, et vett kahte lehte lendas, jäi mulje, et see on õige otsus.

Vot selliselt käib liivadüünilt allakihutamine. Kaks inimkuju, liivasabad järel, näitavad seda väga hästi ette.

Rahulikult mööda maanteed sõites jõudsime käia poes ja osta hulganiselt konserve, mina jõudsin korra valesse suunavööndisse pöörata ning ka auto tagumisel rehvil rõhku kontrollida – see oli „suurepärased“ 19, samas kui teised rehvid olid 30+ Oeh… väga masendav…

Ööbimiskoht oli õnneks kõike muud kui masendav. Nagu ikka sõitsime lõpuks pimedas, sest päike loojub siin naeruväärselt vara, nii et kui me lõpuks õigele külavaheteele pöörasime, oli värav kinni ja me sõitsime õigest kohast mööda. Autohäälte peale (ma eeldan), tulid öömajapakkujad vaatama, et mis toimub ning õnneks leidsid, et nad ikka võtavad meid vastu. Seega sai end sisse seatud Travellers Hut’i (10$ inimene). Ühtegi teist matkalist polnud, saime kasutada normaalset välikööki ja sooja (!) dušši. Lausa luksus! Soovitan julgelt teistel ka kasutada, te ei kahetse!

Hommikune vaade

Ja kui öömaja oli leitud, siis otsustasin üle kontrollida, et mis rehvil viga võib olla, et rõhk niivõrd madal oli. Esmalt lõi pähe, et äkki on veljes pragu (nagu Subarutel pidavat tavaks olema ja millega mul kogu see velje jama algas) ja teise variandina, et ehk mingi nael vm. Mõlema kontrollimiseks tuli aga ratas alt võtta… Muidugi võinuks jätta selle tegemata ja loota et ehk ei lähe enam õhk välja aga ma ei tahtnud riskida, et nt paduvihmas ja kottpimedas on kumm töss ja pean siis selle vahetamisega tegelema… Nii et nagu tugev Eesti naine ikka, ladusin asjad pagassist murule, tööriistad kõik välja, varuratas ka sobivasse kohta ja läks! Või noh… mitte päris… Kõigepealt guugeldasime (väga kehva netiga), et kuhu üldse võib tungrauda panna, sest ma tean, et selleks on oma kohad, ma lihtsalt ei teadnud, mis kohad täpsemalt. Aga võin öelda, et kui olin auto all ringi roomanud ja Ulrika autoga ka võrrelnud, siis leidsin õige koha põhimõtteliselt probleemideta üles ning muu töö läks juba hoogsamalt. Tugev Eesti naine küll kõike ise ei jõudnud aga õnneks oli tugevam Šveitsi mees kambas ja sai viimased poldid (?) ka lahti. Suure töö ja vaeva tulemus? Mitte midagi! Vaatasime mahavõetud ratta üksipulgi üle, ent ühtegi pragu ei paistnud, naela ka mitte ja üleüldse tundus velg ning rehv jumala tipp-topp korras olevat, kui tolmukihti mitte arvestada. Kuna mina rohkemat „diagnoosida“ ei suuda, läks sama ratas alla tagasi ning järgmise päeva sõiduks sain mina konvois esimeseks, et Kaspar ja Ulrika saaksid märku anda, kui auto ratas nt alt ära otsustab veereda halvasti kinnitatud poltide tõttu. Ehk kuskil mehaanikul on mingit aimu, milles asi võib olla. Nagunii pean korra läbi hüppama, sest parema ratta juures aukudest üle sõites midagi kolksub-kägiseb-vigiseb-loksub. Suure tõenäosusega on süüdlaseks amort. Üks mehaanik küll ütles mulle, et ma võin seda loksu südamerahus ignoreerida aga üks sõber ütles, et kui on see asi, mida tema arvab, siis võib ühel hetkel see mul pinge alt vabanuna nelja tuule teele poole lennata…

Enamjaolt on lihtsalt kiirusepiirangu silt aga mõnikord näeb teetöölisi ka ametis.

Aga minnes edasi põnevamate asjade juurde, kui Nimbuse terviseprobleemid, siis pärast lühikest praamisõitu ning ameerika mägesid (no nendes kurvides saab igaüks end ralliässana tunda) jõudsime võimsate ja tuhandeid aastaid vanade kauripuude juurde. Kõigepealt käisime vaatamas kauripuud, mis oli soost aastaid tagasi välja tõmmatud (tükkide kaupa küll, sest trossid ja masinad aina purunesid, kui puud ühes tükis kätte üritati saada), kus see oli lausa 45 000-50 000 aastat rahus lamada saanud. Enne kui ta soosse maandus, jõudis puu ligikaudu 1000 aastat vanaks kasvada. Aga kui langenud kauri vaadatud sai, oli aeg vaadata elusaid näiteid. Uus-Meremaa võib kiidelda maailma suurima kauripuuga, millele on antud ka vastav nimi Tane Mahuta ehk Metsa Jumal. Lisaks on olemas veel ka Neli Õde ning maailma suuruselt teine kauripuu Te Matua Ngahere ehk Metsa Isa. Minu lemmikul aga polnudki nime… kahjuks. See oli nii ilus!

Ning siis polnudki midagi rohkemat teha, kui ühe auruga Aucklandi poole sõita. Kahjuks see nii lihtne pole, kui kõlab. Lisaks eelpool mainitud ameerika mägede laadsetele kurvidele tasub nüüd juurde lisada vihm, pimedus ja vastutulevate autode tuled. Ühel hetkel olin rooli taga nii pinges, et lõuad lausa valutasid – mingi hetk lihtsalt surusin nii tugevalt hambaid kogu aeg kokku. Seetõttu laulan ka esimest korda elus lauludele kaasa, mis mul autos mängivad – aitab pisut rohkem rooli taga lõõgastuda. Nii hea oli, kui ühes bensukas veidi vahetust tegime ning Kaspar minu auto rooli tuli. Sain vähemalt silmi puhata ning juua ja süüa. Milline nauding!

1183km pikkune Auckland-Cape Reinga-Auckland autotripp lõppes kohaliku eestlase diivanil magamisega ning see oli lihtsalt nii mega hea pärast seda, kui olin terve aja autos maganud. Naljakas on tõesti see, et kuigi sõitmist oli väga palju, siis on see täiesti osa reisist. Ma ei oodanud, et Põhjasaare ülaosas sellised mäed võiksid olla – vahepeal oli tunne, nagu sõidaks hoopis Austrias. Ning peaaegu kogu aeg oli midagi näha – ka siis kui vihma sadas või udutas. Isegi pimedas oli millegi nägemiseks vaja vaid peatuda, tuled välja lülitada ja taevasse vaadata. Super! Aga nüüd on aeg lõuna poole minna…

Kes soovib osta, siis hind on 2 500 000 NZD. Pakkumised on oodatud. Käibemaks tuleb ka juurde.

Vasakul on siis Metsa Jumal ning paremal Metsa Isa. Suurus jääb taaskord pildilt välja.

Neli väga lähedast õde. Ulrika on puudest vasakul, et aimu saaks kauride suurusest.

Minu lemmikpuu! Ning taaskord on Ulrika abiks, et puu suurusest aimu saaks.

Viimane peatus ja viimane pilt enne Aucklandi. Kui valge pilvesupp puudu oleks, oleks vaade fantastiline.