Teekond põhja – Waipu, Whangarei, Ngawha, Cape Reinga

Teate kuidas käib autosõit Uus-Meremaa moodi? Sõidad 100km/h, siis tuleb 65km/h kurv, siis kiirendad 100km/h, siis tulevad teetööd ja sõidad 200m 50km/h, siis hakkad uuesti kiirendama ja jõudes 90km/h, näed uut teetööd, pärast seda jälle kiirendad 100km/h ning siis tuleb 85km/h kurv ja nii sõidad kuni kohale jõuad…

Aga minnes tagasi algusesse, siis ühest hoiule jäetavast autost, ühest sõidetavast autost ning kahest reisilisest sai kaks sõidetavat autot ning kolm reisilist, kui meiega liitus Šveitsist pärit Kaspar. Ühelt poolt tundub kolmekesi tore reisida, tšill jne. Teiselt poolt aga ei tule siis enam ühe autoga välja – Ulrika autol on sõitmiseks ainult kaks kohta ning isegi kui minu auto võtta, kuhu kolmekesi sõidu ajal ära mahume, siis magama küll kolm ei mahu. Aga no mis seal ikka.

Nemad hakkasid Aucklandist liikuma ja mina Waipust ning tulenevalt kohtumise kellaajast, suunasime kohe autoninad esimese ööbimiskoha poole ja valituks osutus DOCi (põhimõtteliselt siinne RMK) võrgustikku kuuluv Uretiti telkimiskoht. Hiigelsuur, maantee ja mere vahel. Ma kujutan ette, et suvel võib see kohutavalt täis olla aga praegu oli vabu kohti rohkelt. Öö maksis ühele inimesele 12$, nii et see pole ei kõige odavam ega kõige kallim. Hetkel on küll mõte, et suurema osa öödest tahaks tasuta kohtades veeta, mida on vähe. Ning siis kui muud üle ei jää, siis läheme tasulisse.

Kui lõpuks Uretitis kohtusime, ei tahtnud aga kohe magama keerata ning otsustasime esmalt supermarketisse toidu järgi sõita ja siis Waipu koopad üle vaadata. Kuigi oli pime, siis pidi see just parim aeg olema, sest sõitsime sinna glowormse ehk maakeeli jaaniusse otsima. Eesti suguvendadest erinevalt ei peitu nad rohus, vaid ripuvad laest alla. No siis läksime. Tee sinna oli muidugi jubedus kuubis ning hea on, et õhtul läksime, sest siis sain ma oma tempos venida ning ei pidanud muretsema vastutulevate sõidukite pärast.

Waipu koopad aga… Sinna jõudes oli kottpime, nii et ilma valguseta suurt midagi ei näinud aga valgusallikate abil hakkasime kõndima. Polnud õrna aimugi, kui pikk maa ees ootab. Mina olin reas esimene, vaatasin hoolega jalge ette, et millegi otsa ei koperdaks, mõtlesin just valjusti, et huvitav kaugel koobas olla võib, tõstsin siis pilgu ja vau, me olime kohal! Põhimõtteliselt oleksin ma võinud koopasse sisse kõndida ja alles siis aru saada, et olemegi kohal! Hästi peidetud.

Jaaniussid olid ka algul peidetud ja sisenedes ei näinud neid üldse. Aga kui lambid kustu panime ja pea kuklasse ajasime, siis muutus koopalagi järsku kõrgeks tähistaevaks, ning lihtsalt ohhetasime ja ahhetasime. Väga võimas elamus oli! Koobas ise oli ka parajalt suur ning me olime ühel nõul, et see kohutav tee koobaste juurde oli igati läbimist väärt. Praegu ma mõtlen, et päeval ei tahakski sinna minna. Siis on seal tõenäoliselt rohkelt inimesi oma rohkete valgusallikatega, üksi koopas uitamine tegi asja hoopis teistsugusemaks ning oli tõeline privaattuur.

1 uretiti2 uretiti3 uretiti

4 uretiti

Uretiti ööbimiskoha rannavallist üle minnes avanes selline vaade. Meres nähtavate saarte kohta räägivad kohalikud vanemad oma lastele, et seal ujub draakon (või krokodill).

5 uretiti

On ju ilus kollaste õitega taimeke? Nope. See on nuhtlus, millest eelmine postitus juttu oli ja mille maaletoojaga tahaks paar teravamat sõna vahetada.

6 kiwi north

Kiivit pildile ei püüdnud aga Kiwi Northis sai ka sellist armsat loomakest näha.

Esimene päev saime oma matkapaigalt küllaltki hilja minema. Eks oli hea autos uneleda ning ka alguses võtab kogu pakkimine rohkem aega aga kui lõpuks läksime, siis esimesse sihtkohta kohale jõudsime. Whangarei külje all asuvas Kiwi Northis on nimelt vägagi tõenäoline päris kiivit imetleda ning seda ka saime teha. Nagu karvane nokaga jalgpall, kui aus olla… Selleks, et meie teda näha saaksime, oli tema aedikus kunstlik öö ning seal ta siis kõndis ja toiduotsingul nokaga maapinda surkis. Väga naljakas, et ma olen alati kujutanud kiivisid ette pisikeste lindudena, aga tegelikult on täiskasvanud lind kanasuurune (või isegi suurem!) ning vastkoorunud kiivitibuke täismehe rusikastki kogukam. Ehk siis parajad jurakad! Kiwi North juurde kuulus ka vabaõhumuuseum, kus natuke ringi jalutasime, aga kuna vihma tibutas, siis pikalt see ei kutsunud ja asusime uuesti teele.

Kauri Reed park oli hea variant, et teha korra peatus ning väga lühikesel matkal jalga sirutada ja kauripuid ning Pukenui koske imetleda. Teel Tutukakasse tegin ka peatuse Whangarei koskede juures, aga nii muljetavaldav ei olnud, kui võinuks olla.

8 kauri reed

Vasakul on 23.8m kõrgune Pukenui kosk aga rohkem elevust tekitas ikkagi metsa all silmatud kärbseseen.

8 kauri reed 3

Ulrika püüdis mu pildile.

Algul oli plaan Tutukaka nimelises kohas ka peatuda ja seal hilist lõunat süüa aga see Tutukaka oli nii pisike koht, et ma sõitsin kogemata mööda… Aga pole hullu. Üsna varsti tuli silt, mis lubas tuletorni ja ilusat vaadet, nii et pöörasingi sinna. Ja tuleb välja, et see oli pagana hea otsus! Kuigi tee oli taaskord lihtsalt jube, siis lõpptulemus oli seda väärt. Kahjuks küll tuletornini me ei jõudnud, sest kartsime et maakilluke, mis mõõna ajal oli läbitav, tõusu ajal seda pole ning tõus oli tulemas. Muidugi oleks võinud riskida ja tormata aga väga jama oleks olnud lihtlabasel moel lõksu jääda… Selle asemel läksime läbi kaljulõhe täitsa oma eraranda ning sõime hoopis seal lõunat.

10 uretiti tuletorn 1

11 uretiti tuletorn 2

Tuletornini jõudmiseks pidanuks selle maariba ületama ja metsa kaudu üles ronima aga kõik märgid näitasid, et maariba kipub tõusu ajal veel alla jääma.

12 uretiti 3

Sissepääs meie “privaatranda” ja ideaalne piknik.

13 uretiti tuletorn

Kivil istus… ei… kivi sees istus väike konn… No teate küll seda laulu.

Kaspar ja Ulrika olid teinud ka väikese tripi Warehouse’i ja ostnud sealt patareisid, nii et saime uues (tasuta) ööbimiskohas oma „laualambi“ tööle panna ja uue presentkatte kahe auto pagasiluukide kohale pingule tõmmata ja oligi katusealune ka olemas!

Ja järgmine päev läks tee edasi! Kergema vastupanu (maantee 1) asemel otsustasime minna mööda teed, mis loodetavasti on pisut huvitavam. Meie lootustele tuldi vastu. Kruusatee tihedate kurvidega. Vahepeal nii, et ühel pool on kaljusein ja teisel pool sügav langus. Hulgaliselt auke ning treppisõidetud teed, nii et liikumiskiirus oli peamiselt 20km/h. Aga see-eest saime näha maaelu, samblaga kaetud puid, laamasid (või on need alpakad?) ning kirss tordil oli imeline vaade merele. Ja nagu teetööline meile selgitas, siis võisime näha ka Vene rikkurile kuuluvat maalappi, mis on väetise kasutamise tõttu rohelisem kui teised ning kuhu ta ehitab endale villat.

17 teine päev18 teine päev

19 laamad

Laamad? Alpakad? Armsad igal juhul.

20 vaade

Miljonivaade. Me lihtsalt pidime autod seisma jätma, välja hüppama ja ahhetama, ohhetama ning pilte tegema.

21 varivalge 3

Sõrmuste isandast Varivalget teate? Nagu näete, siis ta on praegu Uus-Meremaa aasadel pensionil.

22 külavahetee

23 kohvik

Kohvik lubas imelisi vaateid. Saime ka, juhul kui valget pilvesuppi tohib imeliseks vaateks nimetada.

24 springs 2

Natuke udune pilt on aga peale seda andis mu veekindel kaamera otsad (st aku sai tühjaks) nii et pidime leppima sellega.

Lõpuks Ngwaha Springs kuumaveeallikade juurde jõudes oli esmamulje küll väheke kaheldav. Hais käis üle pea, parkimisplatsil olevad porilombid mullitasid ning hoone tundus olevat suvalistest asjadest kokku klopsitud. Taaskord sai tõestust vana tõde, et esmamuljet ei tasu uskuda. Natuke kulunud välimusega ta oli, aga mis sellest. Basseinid ja atmosföör olid ülimõnusad ning teisi inimesi peale meie võis kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Erinevad basseinid olid nii mõnusad ning lõõgastumine oli ainuvõimalik asi, mida seal teha! Muidugi esmalt tahtsime sisse ronida basseini, mille nimeks oli Doctor. Ega me ei teadnud, et see on 44kraadine vesi… Uhh… Ei jõudnudki sinna. Kokku oli kolm basseini, kuhu jala sisse panime ning siis pead raputades jala uuesti välja võtsime. Nii tuline oli! Ei kujuta ette, kuidas mõned inimesed seal üldse mõnuleda said. Aga õnneks oli piisavalt teisigi basseine ning minu lemmikuteks said „Favorite“ ning „Waikato“. Nurga taha olid ära peidetud ka külmaveebasseinid. Algul kuumast veest tulnuna tundusid need lausa jäised aga kui sai järkjärgult proovitud, siis oli pigem nagu Eesti suve merevesi… Ja see oli ainus koht reisi jooksul, kus me palusime, et vihma sajaks. Kui päike paistis, siis küttis vesi alt ja päike ülevalt, vihm aga andis eriliselt mõnsa maigu sellele kogemusele. Hea meelega oleks seal veel ka pikemalt mõnulenud, aga tõenäoliselt jõuan sinna tagasi, sest kogemus oli vinge ja maksumus (4$) ei teinud ka rahakotile liiga.

26 sprimgs24 springs

24 springs 3

Ja mina oma lemmikus – Waikato

Paihiast käisime ka läbi, aga nüüd tagasi vaadates ütleksin, et see oli pigem tühisõit, sest snorgeldamise/kajaki jaoks jõudsime sinna liiga hilja ja ei olnud ka väga suurt vaimustust seal tervet ööd veeta, et siis järgmisel päeval head ilma loota. Nii et märkimisväärt asjad, mida me seal nägime oli vikerkaar ning päikeseloojang ja siis algas kolme tunni pikkune sõit üles Uus-Meremaa kõige põhjapoolsema matkaplatsi poole. Viimased kilomeetrid läksid mul küll selle tundega, et mitte iial enam. Üle 300km päeva jooksul ning sellest 200 kottpimedas… Väga väsitav oli ikkagi. Aga kui sõit juba ette võetud, siis põhja me ka jõudsime ning põhjapoolseim matkaplats Tapotupotu autasutas meid tähistaeva ning sääskega.

Mind ootas ees ka varajane äratus, sest tahtsin tulla majaka juurde päikesetõusu vaatama. Täpset päikesetõusu kellaaega ei teanud ja levipuudumise tõttu ei saanud ka kontrollida, nii et igaks juhuks tulin varem. Päikesetõus polnud nii ilus, kui Waihekel nähtud aga sellegipoolest oli mõnus kogemus istuda tõesti Uus-Meremaa põhjatipus pingil, kedagi teist ümber ei ole ning kuulata ja vaadata, kuidas päev tuleb. Ja kuna tõesti kedagi teist ei näinud, siis saan öelda, et vähemalt sellel päeval ja sellel kellaajal olin ma Uus-Meremaa kõige põhjapoolsemas kohas asuv inimene.

27 paihia

Päikeseloojang Paihias…

29 päikesetõus

…ning päikesetõus Cape Reingas.

31 päikesetõus32 päikesetõus34 päikesetõus

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s