Nagu iga teine blogija, hüppan pardale ja teen need kümme küsimust ära. Miks ka mitte, eks?!
Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?
35 mustandit. Kõige viimane on “Operatsioon number kolm”, mida alustasin kolm päeva tagasi. Lõpetan siis, kui Bryanil õmblused väljas ja saan kruvidest pilti teha. Mustandeid tekib mul üksjagu, sest nii mõnedki ideed peavad pikemalt settima või siis materjali koguma. Kõige vanem mustand on aastast 2011…
WordPress või Blogspot ja miks?
WordPress. Miks? Ma ei tea. Kuidagi sattusin WordPressi lainele ning siit ära pole kiskunud.
Kust sai alguse su kirjutamiskirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?
Mulle on alati meeldinud lugeda ja ju siis pidin üks hetk ka kirjutamiseni jõudma. Esimese “raamatu” panin kirja kolmandas klassis ja tegu oli põneva looga sellest, kuidas Marge ja Peeter Raplast Tallinna lähevad. Väga armas lugeda.
Kõige esimene blogi on ajast, kui ma läksin Euroopa Vabatahtliku Teenistuse raames aastaks ajaks Saksamaale. Kes tahab, selle aja esimesed positused, mai 2010, on leitavad siit. Eesmärgiks oli sõpru ja peret oma tegemistega kursis hoida. Praeguse blogiga tegin algust 2011. aasta detsembris ja alustasin kohe 30-päevase väljakutsega.
Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed?
Täiesti umbes pakun, et jälgin 15 blogijat. Ikka pea iga päev vaatan üle, et kes kus on midagi lisanud. Blogrullis on suur osa neid blogisid olemas, aga samas olen ma ka päris laisk ja pole uuemaid avastusi sinna lisanud. On lihtsalt meeles ja trükin blogiadre otse sisse.
Väga kahju on sellest, kui mõni põnev ja tore blogija otsustab internetielule joone alla tõmmata või vähemalt selle laiemale publikule sulgeda. Privaatseks muutunud blogides on minu jaoks väga veider ka ligipääsu küsida, kui ma just neid lähemalt ja isiklikumalt ei tea. Natuke selline stalkeri tunne: “Ou jou, ma tean et sa ei taha enam terve internetiga oma kirjutisi lugeda ja ma ei tea sind üldse, pole kommentaariumis ka sõna võtnud, aga kas ma võiksin ikka sisse pressida ja lugemist jätkata?”
Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?
Ma pole 100% kindel, aga pakuks et Mormelari Haldjapiigade blogi. Vähemalt oli tema esimene, kelle kirjutisi järjepidevalt jälgisin. Praeguseks on tema blogi küll juba aastaid suletud olnud, ent mäletan siiani, kui toredasti ta kirjutas.
Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud?
Oi, väga väga mitu blogi! No mis teha, kui ma satun blogi lugema siis, kui nemad on juba mitu aastat kirjutanud Ikka tahaks teada kus ja mis ja kuidas.
Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?
Ei. Pole üldse vahet, kas anonüümne või mitte.
Kas blog või vlog?
Blogi! Vlogide jälgimine ja vaatamine on nii tüütu. Kõigepealt otsi endale klapid, siis looda et netiühendus peab vastu ja siis istu ja vaata. Ja kui klappe pole, siis pead kas meelde jätma, et hiljem vaadata või teisi inimesi oma helivalikuga terroriseerima.
Blogimaailma skandaalid – turn on või turn off?
Maailm on suur ja lai ning kirjuid tegelasi täis. Päris kätt pulsil ei hoia, ent enamike skandaalidega olen ühel või teisel moel siiski kursis. Eriti ei häiriks, kui need aga ära kaoksid. Midagi puudu ei oleks.
Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?
Nende blogide juurde jõuan ma ainult siis, kui kõik teised ja toredad blogid on loetud, internetis uudised otsas ja mul on vaja internetis aega surnuks lüüa… Ehk siis selline täiesti mõistusevaba skrollimine. Kaua ma aga reeglina vastu ei pea ja kaon midagi targemat tegema. Täpselt sobiv võrdlus rämpstoiduga, mida teised on ka kasutanud. Et vahel justkui tahaks, aga siis on mõõt täis ja lähed midagi paremat tarbima.
Kas blogid surevad välja?
Eks nad muutumises on aga välja surevad vast siis, kui internet välja sureb.
Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne?
Ühelt poolt kirjutan selleks, et pere ja tuttavaid oma tegemistega kursis hoida. Teiselt poolt selleks, et endal ka huvitav 10 aasta pärast lugeda. Ja kolmandalt poolt… no siin tsiteerin Ritsikut, kelle vastus annab mõtte kõige paremini edasi:
Lihtsalt tahan mõnikord välja öelda just ühe kindla asja või küsida iseendalt/universumilt midagi, aga kedagi ei huvita – ma siis blogin. Ja oh üllatust – keegi loeb ja kirjutab midagi vastu, nii tore! No keda siis veel saaksin surnuks rääkida oma kutsikajuttudega kui mitte Eppu ja Elo :)? Kuhu veel laeksin maha oma õppimisega seotud hädaldamised ja pinged kui mitte blogisse? Kuhu jäädvustaksin oma “käisin loomaaias ja sõitsin praamiga” fotod – roosade kaantega kaustikusse joonistaksin pilte või? Tüütaksin töökaaslasi neile telefonist fotosid nina alla toppides? Kellele helistaksin kell üks öösel, et öelda: tead, kuulan Viktor Tsoid praegu ja täiskuu paistab taevas, mul on nii ilus ja kummaline tuju?
Teemasid ma vist ei planeeri. Või planeerin? Praegu on mustandites näiteks Bryani opi teemaline postitus, siis tervisekindlustuse postitus ja tahaksin kirjutada ka seiklustest siinse postiteenistusega. Ei tea kas seda saab nüüd planeerimiseks lugeda, et nad juba mingil moel olemas. Pigem need ideed ja mõtted istuvad ja ootavad, kuni mul on aega need korralikult läbi töödelda. Seda, mis päeval mingi postituse avaldan, mul ei ole. Kui aega leian, tahtmist on ja tekst tundub valmis, lasen ta laia avalikkuse ette lendu.
Küsimused pani kokku Marju.
Ja kuna ma juba siin trükin miskit, siis olgu pildid ka juures. Sellised igapäevased, mis muidu ehk blogisse ei jõuaks. Siin pildil on näha meie linnurestorani. No nii tore on neid jälgida! 
Eile koju sõites tundus, et kohe kohe tuleb vinge ja võimas torm! No tutkit… ma olin ikka päris pettunud. 
Aga nädal tagasi või nii oli võimas äikesetorm täitsa kohal. Pilved pole just nii võimsad aga mägedel on küll hästi ägedad varjundid ja varjud! Igal juhul, viis minutit peale pildi tegemist istusin ummikus ja kuulasin kõuemürinat ja vihmasabinat. Korra lõi äike nii lähedal, et sellele järgnev kõuemürakas pani auto pardakaamera tööle: “Appi! Appi! Liiga tugev vibratsioon! Sa sattusid avariisse!” 
Punane kärbseseen, onja? 
Ning kõige hiljutisem rattasõit. Kasutasin laisa inimese varianti ehk Bryan viis mind kuru tippu ja ma sõitsin sealt mööda rattateed alla. Iseenesest pole mul tõusude vastu ka midagi – kui ma saaksin rahulikult rattateel kulgeda. Aga seal tõusul peab ühel hetkel jagama teed autodega… Ei aitäh. Liiga õudne ja hirmus.
Tudengiraport - kirjanik, kirjutaja, talvefänn 
“Nende blogide juurde jõuan ma ainult siis, kui kõik teised ja toredad blogid on loetud, internetis uudised otsas ja mul on vaja internetis aega surnuks lüüa.” Haa! Mul on ka paar sellist. Veidi nagu Perekool, kus ma nüüd põhimõtteliselt enam ei käi ehk et “lähme loeme ja pööritame silmi”.
Jah, täpselt! 😅