Peaaegu kirjutamispuhkus

Üks asi, mis on Vailis töötamise juures keeruline, on see minimaalselt sõidule kuluv aeg. 2×45 minutit pole küll nii palju, aga praeguses olukorras tuleb see peamiselt kirjutamise arvelt. Oleks rong või buss, millega tööle saada, oleks elu ilus! Või oleks vähemalt isesõitvad autod lubatud ja mul raha neid soetada, oleks ka elu ilus. Auto sõidab, mina kirjutan. Aitäh! Töökirjutamist, blogi kallal nokitsemist ja üldist suhtlust võin teha ka testimise kõrvalt. Oma isikliku kirjutamise jaoks see aga ei sobi, kui iga kahe minuti tagant tuleb teisele lainele lülituda. Varasemad helged ajad, kui meil oli terve päeva peale 10-15 inimest, on praeguseks möödas. Hea, kui number jääb alla saja…

Ehk kuna töö kõrvalt ei saa oma raamatutega tegutseda, peab leidma muid võimalusi. Ma tean, et ma kirjutan jube hästi siis, kui ma pole kodus ja olen üksinda. Hotellid, jagatud kontorid, raamatukogud, kohvikud – no ma võiksingi ühest sellisest kohast teise jalutada! Seega oli vaja üks neist kasutusele võtta ja kuna Bryanil oli arstile vaja minna just sellel päeval, mida ma mingil moel vabaks ei saa, jäigi nii, et lähen üheks töönädalaks ehk neljaks ööks Vailis hotelli.

No milline luksus oli hommikul tööle kõndida – 15 minutit ja kohal! Sama lugu töölt lahkumisega. Mis liiklus? Hah, unustage ära! Ja tegelikult sai hoopis selliselt tehtud, et pärast tööd läksin kuskile sööma ja algas kirjutamise aeg. Kirjutasin enne toidu tellimist, söömise ajal ning siis tagasi hotelli jõudnud, võtsin jälle kirjutamise ette. Äärmiselt produktiivsed õhtud! Eesmärk ehk teksti proovilugejatele saatmine on jälle tubli tükk maad lähemal ning sellest viimasest künkast proovin kodus kirjutamisega üle ronida.

Ma olengi see, kes maksaks kuskil B&Bs ööbimise või mingise puhkelaagri eest, et seal siis rahulikult omaette nohistades kirjutada. Aga mis teha, kui see toimib! Muidugi, kedagi kirjutamisvälist ei saa ka kaasa võtta. Või vähemalt peavad nad kuskile õhku haihtuma, seni kuni ma kirjutan! Kui keegi on kõrval istumas, muutub raamatusse sukeldumine palju keerulisemaks.

Täitsa võimalik, et septembrikuus teen ühe sellise satsi veel, et tulen töönädalaks Vaili. Saab jälle nautida vähemalt hetkeks pendeldamise vaba elu ning suudan kirjutamisega edasi jõuda. Kas see rahaliselt tasub ära? Noh, sellega on nii ja naa. Kütuse pealt säästab üksjagu ning arvestades seda, kuidas kütusehinnad USA kohta kerkinud on ja tõenäoliselt veel kerkivad, muutub see sääst märgatavamaks. Hotellid pole Vailis küll odavate killast, ent ma proovin mõelda, et tegu on investeeringuga oma tulevikku: rohkem kirjutamist, tähendab rohkem raamatuid, tõenäoliselt kõrgemat kvaliteeti ja ehk ühel hetkel see siis tasub ka ära!

Ja kirjutamise kõrvalt nautisin ka seda, et sain muul moel Vailis ringi liikuda. Inimesi jagus, aga nii paksult täis, kui talvel, linn siiski ei olnud. Fordi aiad, kus oleme kunagi ammu vist ka käinud, oli sedakorda palju uhkem oma õitseva lillemerega. Kui Bryan mulle järgi tuli, käisime koos ka läbi.

Selline mu peaaegu kirjutamispuhkus oligi. Päris puhkuseks ei saa pidada, sest pidin ikka oma igapäevatööl ka käima aga no niisama olesklemiseks ka ei loe. Lihtsalt selline hea tasakaal. Võib teinekordki.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s