Ei teagi kohe kuidas reageerida, kui mulle öeldakse, et üks elu olulisemaid intervjuusid toimub järgmise päeva asemel viie tunni pärast. Muidugi, mulle pakuti ka võimalust intervjuu ülejärgmisele päevale ehk reedele liigutada, ent eelistasin varianti see nüüd ja kohe ära teha, kui et veel üks lisapäev paanitseda. Nüüd takkajärgi öeldes on muidugi hea, et ma pigem kolmapäeval läksin kui reedel.
Viimased ettevalmistused
Esimene reaktsioon, pärast seda kui olin valinud kolmapäevase aja, oli muidugi paanika, sest paberimajanduse printimine, kokkupanek ja fotode tegemine oli planeeritud just eilsele. Kati oli muidugi see, kes mulle meelde tuletas, et viis ja pool tundi on enam kui piisav selleks, et juba printimisjärjekorras olevad failid välja trükkida, ära sorteerida ja siis intervjuule minna. Mul oli päris korralik nimekiri selle kohta mida vaja läheb, millisel dokumendil on vaja originaali, millisel piisab koopiast ja millisel juhul on vaja nii originaali kui koopiat.
Dokumente sorteerides ja ära jaotades avastasin ka seda, et üks oluline dokument oli puudu. Kuna Bryan magas sel ajal kui mina intervjuumuudatusest teada sain, siis mõtlesin et ei hakkagi teda üles ajama ja helistan siis, kui intervjuul käidud. See plaan muidugi ei toiminud, sest kui ma ta keset ööd üles ajasin, et dokumenti küsida, selgitasin asja olulisust sellega, et mu intervjuu on noh… kolme tunni pärast. Õnneks ei võtnud dokumendi ülesleidmine väga kaua aega ja siis oli vaja vaid nii nelja proovimist, et telefoniga normaalne foto ja PDF fail teha.
Saatkonda jõudsin muidugi varem, kui pidin, kuigi ma niigi tegin tiiru ümber ühe maja, et liiga vara ei jõuaks. Enne sisenemist lasti asjad turvakontrollist läbi ning kott ja väljalülitatud telefonid jäid mind pääslasse ootama. Võtsin ainult oma paberipatakad kaasa ning tänasin mineviku Enet, et olin ikkagi klambrid ja kaustad ostnud, mitte lihtsalt paberite hoidmisele lootnud.
Saatkonnas
Esmalt andsin ära osa paberimajandusest, sh arstilt saadud suletud ümbriku ning mulle anti lugemiseks lähisuhtevägivallast ja immigrandi õigustest rääkiv brošüür (see antakse kõikidele, kes immigreeruvad seda konkreetset tüüpi viisaga). Seejärel pidin natuke aega ringi vaatama (eks seetõttu, et ma nii palju varem jõudsin) ning järgmiseks oligi jutuajamine konsuliga. Sõrmejäljed, vandeandmine ja siis algas kõige põnevam osa ehk küsimustele vastamine. See ei olnud üldse nii hull, kui ma arvasin. Viimased paar tundi enne saatkonda jõudmist olid muidugi tõsiselt jubedad, sest siis oli närv nii püsti, et helistasin ja ajasin Bryanit ikka väga tihti üles (muuhulgas küsimusega, et mis tema onude ja tädide nimed on, sest ma tundsin, et ma ei saa intervjuule ilma selle teadmiseta minna ja ma unustasin lihtsalt ära, mis need nimed on) aga kohe kui saatkonda jõudsin ja vestlust alustasin, kadus närv ära, sest suhtlus oli ääretult meeldiv ning sõbralik.
Mida aga uuriti?
- Kuidas sa nii heaks suusatajaks said ja suusapatrulliga tegelema hakkasid?
- Millal sa Saksamaal elasid?
- Millal abiellusid?
- Räägi natuke oma abikaasast
- Mida sa USAs tegema hakkaksid?
- Mida te suvel teeksite?
- Kust Bryani ema sissetulek pärineb (kuna ta oli meie lisasponsoriks)?
- Millal ma plaanin USAsse reisida?
Ja väike võrdlus siia ka sellest, mis dokumendid ma ette valmistasin ja kaasa võtsin. Tumedamaga on tehtud need, mille ma reaalselt pidin oma kaustadest välja otsima ja ette näitama:
- NVC intervjuukiri (ja kiri, kus kirjutati intervjuuaja muutmisest)
- Kehtiv pass ja koopia (igaks juhuks võtsin ka vana, neiupõlvenimega passi ja selle koopia)
- Kaks fotot
- DS-260 kinnitus
- Originaalsünnitunnistus ja koopia
- Arstilt saadud ümbrik
- Bryani I-864, selle aasta tööpakkumine, W2 ja viimane tuludeklaratsioon
- Bryani ema I-864A, W2 ja viimane tuludeklaratsioon
- Koopia Bryani passist
- Suhte tõestusmaterjal (hunnik fotosid, väljavõtted vestlustest ning üksteise külastamiseks või koos tehtud lennud), mida oli paras hunnik
- Abielusertifikaat (mul oli apostillitud ja sertifitseeritud koopia) ja koopia
- Politseitõend Eestist
- Politseitõend Saksamaalt
- Politseitõend Uus-Meremaalt (see on omaette teema)
Protsess peaaegu lõpetatud aga… mitte päriselt
Igaljuhul Uus-Meremaa politseitõendiga on nüüd see lugu, et minu teada saadetakse see otse saatkonda ehk ma siis eriti ei vaevanud pead selle pärast, et mul ei ole seda enda paberimajanduse pakis. Ainult et saatkonnas tuli välja, et ka neil ei ole seda ja just seetõttu olin ma eriti õnnelik, et otsustasin kolmapäevase intervjuu, mitte reedese intervjuu kasuks. Nüüd oli vähemalt võimalus Uus-Meremaa tööpäeva algust oodata ning vastavatesse asutustesse helistada, et välja uurida, kuhu kohta see politseisertifikaat siis saadeti.
TÄIENDUS: Kontrollisin koju jõudes asjad üle ja oligi nii, nagu ma mäletasin. Uus-Meremaalt politseitõendi taotlemine pole päris nii nagu teistes riikides ja ma pole esimene (ega viimane) inimene, kellel on sellega probleeme olnud. Kui enamikes riikides saadetakse politseitõend otse taotlejale, siis Uus-Meremaal käib protsess järgmiselt:
- Taotleja (ehk mina) saadab avalduse ühele kindlale Uus-Meremaa politsei e-mailile
- Avaldus töödeldakse ja saadetakse USA Aucklandis asuvasse konsulaati.
- Taotlejale saadetakse info selle kohta, et politseitõend on edastatud Aucklandi konsulaati aga tõendit taotlejale ei saadeta.
- Aucklandi USA konsulaat vastutab selle eest, et politseitõend jõuaks õigesse saatkonda, konsulaati või NVCsse
Ehk siis jah, tõend oleks pidanud juba mind ees ootama aga nagu selgus, siis seda ei juhtunud. Aucklandi konsulaati helistamine oli võimatu, sest pärast poolt tundi proovimist automaatvastajast mööda saada, ei jõudnud ma kuskile. Mul ei jäänud muud üle, kui Aucklandi konsulaati e-mail saata ja uurida, et kuhu kohta mu politseitõend jäänud on. Pisaraid oli ikka küll ja küll, sest peaaegu jõudsin juba oma tee lõppu ja siis selgub täiesti ootamatu takistus ning väga keeruline on mul endal midagi teha.
Õnneks vastas Aucklandi konsulaat ootamatult kiiresti ja selgus, et nad edastasid mu tõendi NVCsse. Olgu, ma võin mõista miks nad selle NVCsse saatsid (kuna sel hetkel ei olnud mu taotlus veel saatkonda jõudnud) aga miks ei ole see enam kui kahe kuuga sinna jõudnud?! Ei saa ka öelda, et ma pidanuks tõendit varem taotlema, sest politseitõendi kehtivus on kolm kuud ning see tähtaeg pole ka enam kaugel… Ja kui see jõudis NVC’sse, siis miks ei saadetud seda saatkonda edasi? Kas ma oleks pidanud seda siis ise taga ajama? Kui jah, siis miks seda kuskil juhendites kirjas pole? Igal pool on just see, et Aucklandi konsulaat tegeleb ise selle õigesse kohta saatmisega ning koopiat ei anna taotlejale ei USA konsulaat ega Uus-Meremaa politsei. Aaargh!
Õnneks ütles Aucklandi konsulaat ka seda, et nad saatsid nüüd koopia Tallinna poole teele. Küsisin üle, kas nad saatsid koopia e-mailiga (palun, palun palun!) või tavapostiga (eiiiiii! Jumala eest ei!) ning ootan praegu seda vastust. Saadud infot jagasin ka Eesti saatkonnaga, nii et eks näeb, mis saab.
Ma tõesti kujutasin ette, kuidas intervjuu võib minna aga ma ei osanud oodata seda, et intervjuud päev varasemaks pakutakse. Samamoodi olin mõndade dokumentide pärast mures (peamiselt see viimane dokument, mille Bryan saatis, et ehk ei ole skännitud variant piisavalt hea) aga ma ei oodanud seda, et probleemi tekitab Uus-Meremaa hulkuma läinud politseitõend. Igal juhul on tänane päev imelik. Pingelangus ja motivatsioonipuudus. Oeh.
Esita I-130 avaldusNOA1NOA2Avaldus jõuab NVC’sseJuhtuminumber NVCstMaksa lõivudEsita vajalikud paberidNVC case completePaberimajandus jõuab saatkondaArstivisiitIntervjuu saatkonnas- Ootan Uus-Meremaa politseitõendit
- Viisa passis
- Äralend
Tudengiraport - kirjanik, kirjutaja, talvefänn 