Kaks ja pool päeva Aucklandis – loomaaed ning teletorn

Korraks hüppan Eestist tagasi Uus-Meremaale, sest meie viimased paar päeva olid ikka täitsa mõnusad. Kuna lennukipileteid ostes polnud aimugi, millal minu USA elamisloaprotsess lõpuni jõuab, siis arvestasime endale paar päeva Aucklandis, et midagi koos ette võtta ja turiste mängida. Ohakunest jõudsime me terve hooaja jooksul ainult ühe korra ära sõita (Tauposse), nii et natuke tekkis selline umbne tunne küll.

20181017_122348

Ikka kaks suusakotti, kaks suurt kotti ja kaks seljakotti.

20181017_124136-01

Kauguses paistab Mt Ruapehu, minu töökoht

20181017_124712-01

Ja veel üks vaade Ruapehule. See on tegelikult üks mu lemmikvaateid kogu selle rongisõidu jooksul, kuigi reeglina satume minema hallil ja pilvisel päeval, nii et suurt midagi ei näe.

20181017_134136-01

Rohelise viiskümmend varjundit

20181017_144216

Rongis sõites tulevad ikka need parimad mõtted

Aucklandi jõudsime 17. oktoobri õhtul ja äralend oli 19. oktoobri pärastlõunal (ja Bryanil õhtul) ehk siis meile jäi üks õhtu, üks täispikk päev ja üks hommikupoolik. 18. oktoobriks olime juba varakult broneerinud õhtusöögi teletornis ja päevane tegevus sõltus ilmast. Kui on halb ilm, läheme Kelly Tarlton’i meremaailma ja kui on hea ilm, läheme Aucklandi loomaaeda. Mõnus kevadine ilm viis meid loomaaeda ning hea oli, et läksime, sest see oli üks ääretult lahe kogemus.

Aucklandi loomaaed ei ole just väga suur, 16 hektarit (võrdluseks siis Tallinna loomaaed – 87 hektarit), kuid ausalt öeldes seda tunnet ei jäänud. Avarust tundus olevat rohkem kui küll, kuid eks see ole tänu targale planeeringule. Väga paljud ekspositsioonid on ehitatud sellel põhimõttel, et loomi saab ühelt alalt teise liigutada. Pidi loomadele ka huvitavam olema.

Loomaaeda minnes unustasin ma muidugi kõik, mis võimalik, maha. Esiteks päikeseprillid (need pidingi uued ostma, sest ilma oleks päris paha olnud), teiseks kaamera (õnneks teeb telefon täitsa okei pilte) ning lõpetuseks ka veepudeli. Kuidagi lihtsalt läks nii, et mõtlesin kõigele alles siis, kui juba taksos istusime ja pool teed läbitud oli. Aga egas see siis meie elamust ei rikkunud.

20181018_101143-01

Kaelkirjakud jagasid oma ala sebradega. Nende kõrval olid ninasarvikud ja vist mingid antiloobid. Ekspositsioonid on ehitatud aga selliselt, et kaelkirjakud ja sebrad võivad olla ka ninasarvikute ja antiloopide alal ning vastupidi.

20181018_100136

20181018_100656-01

Kujutasin juba ette kuidas Eestis võiks samamoodi mõne Lada või Žiguli maa sisse kaevata

20181018_101030-01

Paljud infotahvlid olid tehtud väga omapärasel kujul. See on näiteks nagu tavaline tahvel. Aga veel oli metallist infotahvel, mis meenutas lahtivolditud kaarti ja muidugi avatud raamat. Omapärased detailid oligi üks asi, mis mulle Aucklandi loomaaia juures muljet avaldas.

20181018_132058-01

Raamaturiiul ja… ämblikud. Ämblikute kodu on seal raamatute vahel, kus võib näha kollast lambivalgust.

20181018_103302-01

Üleval vasakul näeb alpipapagoid kea’d. Tohutult uudishimulikud ja väga targad linnud ning nagu paljud teised Uus-Meremaal loomad – ohustatud ning väljasuremisohus

20181018_112151

Ühes kohas oli terve rodu selliseid infotahvleid, kus olid üles loetletud kõik Uus-Meremaa loomad, kes kunagi siin elasid aga nüüdseks välja on surnud. Kahjuks ei olnud see just väga lühike nimekiri.

20181018_104301-01

20181018_105009-01

Kiivit nägime ka. Minu meelest on ta endiselt karvane jalgpall, millele on nokk juurde lisatud.

20181018_111147-01

20181018_115351

Kapibaarad ehk maailma suurimad närilised. Kui uskuda kõrval olnud vanaprouade juttu, siis need neli tuttuut kapibaarat (magavad kahe suurema kapibaara vahel) olid loomaaednikele suureks üllatuseks. Keegi neid oodata ei teadnud aga ühel hommikul olid nad kohal.

20181018_120535

Ahvid, kes on kapibaaradele ka looduses naabriteks, ilmusid välja alles siis, kui talitajad sööginõudega tulid.

20181018_121253-01

20181018_125337-01

Endisesse elevandimajja on rajatud sedavõrd uus kohvik, et seda polnud isegi loomaaia kaartidele märgitud. Avati vist nädal enne meie külastust ning toidud olid seal fantastilised!

20181018_125417-01

20181018_130723-01

Müts on aga inimest õnneks pole.

20181018_132455-01

Emu jalutas oma alal päris vabalt ringi, oleks saanud käega katsuda ka kui väga tahta aga kui mõistust on, siis seda tegema ei kipu.

20181018_134315

Natuke aega hiljem proovis ka teine tiiger ennast sinna platvormile vinnata. Platvormi kuninganna virutas aga käpaga ja ei mingit soovi oma uhket trooni jagada.

Õhtuks olime aga juba tükk aega varem broneerinud õhtusöögi Aucklandi teletornis. See on meil mõlemal soovinimekirjas olnud aga varasematel aastatel ei olnud lihtsalt võimalust. Enne õhtusööki sai ka teletorni peal ringi vaadata ja ma ei tea, kas vaid sel põhjusel hakkaks piletit ostma. Kui aga sööma minna, siis võib selle lisa 10 minutit sisse arvestada ja tiiru ära teha.

Igaks juhuks mainin ära, et teletorni restoranis Orbit 360° õhtustamist broneerides pole võimalik kindlat lauda broneerida. Meil aga vedas ja paigutati akna alla istuma. Kellaaja valisime selle järgi, et saaksime vaadet nautida nii õhtuvalguses kui ka pärast päikeseloojangut ja muidugi nägime kogu Aucklandi – restoran teeb tiiru ära ca tunniga. Arvestama peab küll aga ka sellega, et maksimaalne õhtustamisaeg on 2h ning see algab broneeringu kellaajast, mitte sellest, millal reaalselt kohale jõuad. Meie aga jõudsime isegi varem kohale ja väga palju üle tunni ei kulunudki. Toidud toodi kohale väga kiiresti, meie pistsime kõik veel kiiremini nahka ja jõudsime vaid ohata, kui maitsev kõik on.

Otsustasime kolmekäigulise menüü kasuks. Inimese kohta 80$ ja selle eest saime valida meeldiva eelroa, pearoa ja magustoidu. Kõrvale võtsime ka kaks lisandit (oleks võinud ühega piirduda) ning mina tellisin endale ka klaasi veini. Reeglina ma punast veini ei joo aga restoranides, kus osatakse toidu juurde õiget veini pakkuda, võib seda teha. Veiniks sai muide Man O’Wari toodang. See veiniistandus asub Waiheke saarel ja olen seal ka Ulrikaga käinud, nii et jälle omamoodi emotsioon. Iga päev sellises kohas õhtustamas ei käiks (kui keegi teine maksaks, siis võiks käia küll), ent mõnikord harva võib seda lubada, sest toit, vaade ja teenindus oli seda igati väärt.

Viimane päev, 19. oktoober kulges väga igavalt. Sõime hommikust, pakkisime asjad ja läksime lennujaama poole. Natuke tuli kotte ka ümber pakkida, sest Bryanil oli 3 äraantavat pagasit ja kõik pidid jääma 23kg piiridesse. Tõstsime seal siis asju ühest kotist teise ja lõpuks ikka suusakotte ei kaalutud. Minul muret ei olnud, sest 30kg piirmäära täissaamine oli ikka mägede kaugusel. See aga kuidas lend läks ning kuidas ma Eestisse jõudsin, on aga juba järgmise postituse teema.

meie

Advertisements

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s