Täie hooga. Jalgrattaga Iirimaalt Indiasse (Dervla Murphy, Iirimaa)

Pealkiri: Täie hooga. Jalgrattaga Iirimaalt Indiasse.
Autor: Dervla Murphy
Lehekülgi: 240
Sisu: Kui Dervla Murphy oli kümneaastane, kingiti talle jalgratas ja atlas ning juba paari päeva pärast kavandas ta salamahti reisi Indiasse. 1963. aastal asus ta kolmekümne ühe aastasena viimaks teele, ja see raamat põhineb päevikul, mida ta igapäevaselt pidas rattamatkal läbi Pärsia, Afganistani ning üle Himaalaja mägede Pakistani ja Indiasse.
Üksik naisterahvas jalgrattal (revolver püksitaskus) oli pea ennekuulmatu sündmus kõikjal, kuhu ta läks, äratades tohutut huvi. Ta ei lasknud end heidutada ehmatavatel lumekogustel, peletas oma 25-kaliibrilisega Bulgaarias näljaseid hunte ja Pärsias kiimalisi kurde, suhtus märkimisväärse leidlikkuse ja täieliku kartmatusega hädaohtudesse ning äärmistesse ebamugavustesse.
Kuna seitsmekümnendateski eluaastates on ta reisinud üsna samas stiilis, imetletakse teda tänaseni, ja kohtumine noore Dervlaga tema rändurielu alguses pakub tõelist naudingut.
Arvamus: Sellise reisi tegemiseks peab olema ikka heas mõttes hullumeelne. Hull ei ole mitte rattaga rännata, vaid hull on see, et sa alustad rattasõitu keset paganama külma talve… Aga muidu – tehke järgi, kes tahab! Samas, ma kardan, et kuna tema tegi oma reisi 1963.aastal ja sellest ajast on aega rohkelt mööda läinud, siis samasugune marsruut üksikule naisele ei ole vast enam ohutu. Tema kogemused olid muidugi pigem ülivõrdes (eriti Afganistan ja Pakistan) aga konfliktid, mis on antud piirkondasid lõhestanud, on tõenäoliselt need suurepärased lahked inimesed, keda Dervla oma rännakul kohtas, veelgi kaugemale maanurkadesse pagendanud.

Muidu oli kerge unustada, et ta rattamatk (käikudeta ratas, muide) oli enam kui 50 aastat tagasi, aga kui ma lugesin seda, kuidas ta käis Afganistanis vaatamas liivakalju sisse raiutud Buddha kuju, mis Talibani poolt 2001. aastal õhku lasti, siis oli terav meeldetuletus, kuidas maailm muutunud on…

Üle pika aja märkisin mõned laused ka ära, et nende juurde tagasi tulla:

“Kuid mitte keegi ei paista teadvat, kas Bamianist edasi on maantee lumevaba või mitte.” – Ausalt öeldes on millegipärast jube keeruline harjuda mõttega, et Afanistan, Iraan ja Pakistan peavad ka tegelema olukorraga, kus neil on liiga palju lund. Muidugi on seal ka jube palav (ma EI lähe sinna kunagi sellel ajal, millal Dervla seal oli) aga tõenäoliselt tänu meediast kajastatavale pildile ja sellele, et mäed unustatakse sujuvalt ära, ei mõtlegi sellele, et seal ka lund on…

“/…/ent kahtlustan kangesti, et kommunisid on lahendusele lähemal, kui lääs; kommunistidel on hoopis avaram ettekujutus rahvuslikke temperamentide erinevusest, nagu väga selgelt ilmnes tänases vestluses kahe siinse venelasega. Nemad tahavad kommunistliku elulaadi kehtestades minimaalselt kahjustada rahvaste aluskombeid /…/ – See oli vist ainus koht terves raamatu mis pani mind kulme kergitama ja küsima, et oot, mida ta kommunismi alla tõmmatud riikidest teabki? Nõukogude Eestis vast see rahvaste aluskommete minimaalne kehtestamine läks küll kaarega mööda… Aga noh, raudne eesriie võis mõlemapoolne olla ja ega kõigeteadmist ei saagi oodata.

Nagu näha, on mul selle raamatu kohta palju mõtteid ja palju kirjutada. Üheltpoolt pani see igatsema maailma, kus tõesti on nii turvaline (ma ei ütle, et hetkel ei oleks, aga ma usun, et hetkel on seda turvalist teed keerulisem leida) ja teiseltpoolt mõtlema sellele, et olid tollal head-vead ja on ka nüüd… Vist on ka minu õnn, et mind ei tõmba antud piirkonna maadesse seljakotiga rändama. Ma süüdistan selles peamiselt seda, et seal on hoolimata lume ja liustike (on neid veel alles või on need ainult mälestused Dervla raamatust?) olemasolust ka põrgulikult palav. Ning mina ja palavus… Me oleme teretuttavad.

Hinne: 7/10