Lugedes läbi Euroopa – kas ma kukkusin läbi?

lugemise kaart2015. aasta alguses taipasin järsku, et ma loen küll palju aga loen liiga
palju sarnastelt kirjanikelt. Ma võin žanreid muuta ning uusi kirjanikke avastada, ent lõviosa kuuluvad neist siiski ingliskeelsesse maailma – eriti kui on soov lugeda noortele suunatud raamatuid. Muidugi võib siin kivi visata tõlkijate kapsaaeda – mida nad siis tõlgivad ainult USA ja UK autoreid? Aga teine kivi lendab ka minu kapsaaeda – mida ma siis loen ainult USA ja UK autoreid?

Selleks aga, et kivide pildumine lõpetada, mõtlesin et loen siis läbi ühe raamatu igalt Euroopa kirjanikult. 2015. aasta lõpus saan öelda, et see mul kahjuks ei õnnestunud. Lugesin läbi küll lausa 21 erinevat riiki, kuid kogu Euroopast jäi siiski kamaluga puudu. Loetud raamatud on autori päritoluriigi järgi tähestiku järjekorras:

  1. Albaania – “Kuri aasta”, Ismail Kadare
  2. Austria – “Caretta, Caretta”, Paulus Hochgatterer
  3. Belgia – “Sinihabe”, Amélie Nothomb
  4. Bulgaaria – “Surra tohib vaid äärmisel juhul”, Bogomil Rajnov
  5. Hispaania – “Tuule vari”, Carlos Ruiz Zafón
  6. Holland – “Anne Franki päevik”, Otto Frank ja Mirjam Pressler
  7. Iirimaa – “Täie hooga. Jalgrattaga Iirimaalt Indiasse”, Dervla Murphy
  8. Kreeka – “Vahikord”, Nikos Kavvadias
  9. Leedu – “Minu nimi on Maryte”, Alvydas Šlepikas
  10. Läti – “Linn jõe ääres”, Gunars Janovskis
  11. Norra – “Kõige kallim”, Linn Ulmann
  12. Portugal – “Mees, kes tahtis olla Lindbergh”, João Lopes Marques
  13. Poola – “Lesio”, Joanna Chmielewska
  14. Rootsi – “Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga”, Jonas Jonasson
  15. Rumeenia – “Doktor Honigbergeri saladus”, Mircea Eliade
  16. Soome – “Kaks linna”, Harri Sirola
  17. Suurbritannia – “Enne kui ma suren”, Jenny Downham
  18. Šveits – “Tüdruk, kes väljus vaikusest”, Fiona Bollag
  19. Ungari – “Egeri tähed”, Géza Gárdonyi
  20. Valgevene – “Kuningas Stahhi ajujaht”, Vladzimir Karatkevitš
  21. Venemaa – “Järve tuul”, Juri Vella

Kellele need raamatute nimed midagi ütlevad, siis on selge, et ühetaolise žanriga tõesti ei hiilga. On lühijutte, on pakse romaane, on fantaasiat, on müüte, on lähiajalugu ja sajandite taha viimist… Mõned raamatud on mulle soovitatud, teised raamatud võtsin raamatukogust põhimõttel, et mis näppu jääb. Ning võib öelda, et midagi pettumust avaldavat tegelikult ei olnud. Teoorias võiks küll arvata, et selliselt valides satun hunniku jama otsa, ent praktika näitas, et suuremat osa raamatutest hindasin ma väga kõrgelt.

Kuus raamatut said koguni 9 punkti 10st (Läti, Hispaania, Leedu, Valgevene, Rootsi, Venemaa). Kõige vähem sai punkte Kreeka (5p) ja siis olid mõned 6-punktilised teosed veel.

Kõige rohkem hämmastas positiivsena mõnes mõttes Läti raamat. Seda ma hindasin algul madalamalt, aga reaalsus on see, et see jäi mul kõige rohkem mõtetesse kolama ja ka praegu, kui mõtlen sõnadele “lugedes läbi Euroopa”, tuleb meelde just Läti ja “Linn jõe ääres”. Aga olid ka mõned teised raamatud, mis kerkisid tugevalt esile:

  • “Tuule vari” oli teos, mis näitas et ka ilma müstikat kasutamata on võimalik kirjutada niimoodi, et ootad iga nurga tagant fantaasiat ilmumas.
  • “Täie hooga. Jalgrattaga Iirimaalt Indiasse” kirjutasin ma välja tsitaate, mis minu puhul on haruldane teguviis. Ja üldse pani see raamat taga igatsema aega, kus selliselt minek ja rattaga sõitmine ei tundunudki ilmvõimatu. Ning kõik need iidsed mälestused, mis nüüdseks on õhku lastud…
  • “Sinihabe” ja “Vahikord” olid mõlemad saatelaused puhkusele saatnud, aga kui esimesse sobis see ilusti, siis teine korjas minult miinuspunkte.
  • “Minu nimi on Maryte” oli sünge ja kurb ning raamat täis ebaõiglust. Valu lugemine… Ja sama valus oli tegelikult ka “Järve tuul”, mis räägib maailmas, mis kaob nüüd ja praegu meie enda käte vahelt. Ja kui see on läinud, on see igaveseks läinud.
  • “Lesio” on hiilgav näide sellest, et kaanepilt valitakse mõnikord vist umbropsu ja et see võib hoopis valesid ootuseid tekitada.

Ma ei jõudnud Euroopat läbi lugeda aga ma ei usu, et ma läbi kukkusin. Ma avastasin siiski teoseid, mida muidu ei oleks lugema hakanud ja mitmed neist on sellised, mille ostaks endalegi raamaturiiulisse. Ja kui nüüd ülejäänud Euroopa millalgi loetud saab, siis oleks aeg liikuda näiteks lõuna-Ameerika riikide juurde. Küll see saab huvitav olema. Eriti huvitav saab näiteks olema vast Columbia autori leidmine, kelle teos on Eesti keelde tõlgitud…

Advertisements

4 thoughts on “Lugedes läbi Euroopa – kas ma kukkusin läbi?

  1. Pingback: 2015. aasta ning 92 raamatut- parimad ja halvimad | Tudengiraport - õppides läbi elu

  2. Korralik nimekiri Euroopa autoritelt. Egeri tähti olen vist isegi millalgi ammu lugenud, teistega pole veel kokku puutunud. Tuleb nimekiri meelde jätta, kui jälle järgmise riigi autori teost otsin 🙂 Näiteks Anne Franki päevik oli hea meeldetuletus – olen ammu kavatsenud lugeda, aga pole mahti saanud.

    Kuigi olen alles oma Euroopa-väljakutse alguses, nõustun koheselt sellega, et avastamisrõõmu on palju. Päris mitmed riigid on siiani olnud nn. valged lehed, millest tean ehk ainult pealinna nime või lipuvärve, aga lugedes silmaring laieneb. Samuti tõuseb ka reisipalavik, viimati lugesin näiteks just Bulgaaria mäestike ilust 🙂

    • Reisipalavik on täpselt see õige sõna! Minus tekitas just Albaania raamat millegipärast eriti suurt soovi selle riigi kohta rohkem uurida, kuigi raamat iseenesest polnud just niiiii hea, siis Wikipedia Albaania ajalooga läks kohe lahti.

  3. Pingback: Minu 2015 | Tudengiraport - õppides läbi elu

Jaga oma mõtteid

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s