Plaani järgi elamine

Samal päeval kui ma tulin koju teadmisega, et järgmised kaheksa päeva istun tasustatud puhkusel, tegin ma oma märgipäevikusse väikese tabeli. Miks? Noh, mõnes mõttes oleks jube tore niisama lebotada, lugeda, mitte midagi teha, arvutimänge mängida jne. Samas… kui need kaheksa päeva mööda lähevad, siis kas ma oleksin õnnelik, et ma olen kogu aja lihtsalt vedelenud?…

5 aastat iga päev paar rida

Viis aastat on minuga igal pool kaasas käinud üks sinine märkmik. Iga õhtu (või olgem ausad, mõnikord ka paar-kolm päeva hiljem) kirjutan sinna, mis ma mingil päeval tegin. See märkmik on minuga reisinud üle terve Euroopa ning jõudnud ka USAsse ja Uus-Meremaale. 29. september 2013: Tänane tööleminek oli järgmine: Rapla-Hagudi-Rapla-Tallinn. Rahakott jäi Rapla. Aga pole…

Vabadus!

Mul on kaks sülearvutit. Dell ja HP. Dell on piisavalt võimas, et sellega saaks World of Warcrafti pelada, rohkelt mäluruumi ja üldse mugav kasutada. Aga kuna see on juba üksjagu kasutuses olnud (soetatud 2013 aasta septembrikuus), siis kasutamiseks on vaja juhe seina pista ning 2,1kg ikka annab kaasas vedada (+ laadija + jahutusalus). HP on…

Siis kui Perekooli Kägudest kasu on

Perekooli käod ning Delfi anonüümsed kommentaatorid on need, kelle hambu sa ei taha jääda. Ja kuigi mõlemas kohas on piisavalt aktiivsust, siis neid, kes tunnistavad, et nad käivad foorumit sirvimas või kommentaare lugemas, kohtab vähe. Ma julgen küll öelda, et teen mõlemat – kas ajaviiteks (ajatäiteks) või siis selleks, et mingi uus infokilluke oma ajju…

Siis kui Apollo märkmikud on lahedamad kui Rahva Raamatus olevad (uskumatu, ma tean!)

Kui teised blogijad avavad kreeme-šampoone-potsikuid-midaiganesveel, siis mina tutvustan märkmikku, mis täiesti ootamatult minu kätte sattus. Nimelt on minu jaoks alati Apollo olnud koht, kust tasub otsida mänge ning Rahva Raamat koht, kus tasub otsida raamatuid ja märkmikke. Seetõttu pidingi peaaegu istuli kukkuma, kui niisama Solarise Apollos uidates nägime Katiga Gryffindori vapiga märkmikku, Harry Potter suurelt…

Kirjaniku tööriistad: Arvuti? Pastakas ja vihik? Hmm…

Vanakooli kirjanikest rääkides tuleb silme ette pilt, kus vaene räbalates kirjanik istub agulimaja pööningukorruse uberikus ning läbi vaikuse kõlab kiire kirjutusmasina töö, kui kirjaniku näpud klahvidel lausa lendavad. Aga uuema aja kirjanikud klõbistavad samasuguse kiirusega arvutiklaviatuuril. Ma olen kunagi ammu kirjutusmasinat kasutanud. Küll mitte otseselt mingite juttude trükkimiseks, aga pigem niisama mängimiseks ja “ooo, kui vinge see on”…