Jälle kuu aega möödas

Klassika. Mul oli plaanis kirjutada tihedamalt, aga no sellega läks nagu läks. Igal juhul, nüüd on tubli kuu Eestisse kolimisest möödas. Täiendame blogi paari pildi ja paari lõiguga, et päris välja surnud ei oleks. Viimase kuu aja oluline sündmus on muidugi ka see, et Bryan jõudis Eestisse! Ajaliselt läks kõik päris kenasti. Tulin juba päev…

Tagasi Eestis, väheke pikemalt siis

Pakkimine kestis tõesti pea viimase hetkeni. Viimasena läks ümberpakkimisele käsipagas. Väike muutus – seljakoti asemel läpaka kott – aga ikkagi oli vaja kõik ringi tõsta. Tõenäoliselt ka hea idee, sest San Francisco reisiga hakkas seljakoti kandes selg ikka üsna ruttu valutama. Läpakakoti sai panna ratastega kohvri peale ning olingi seljavalust vaba! Breckist lahkumine oli muidugi…

Mida rohkem, seda uhkem aga ehk mitte pakkimise ajal

Bryan ütleb, et minu pakkimine algab segadusest. Päris vale see ei ole, sest mulle meeldib kõik pakkimisele minev esmalt pinnalaotuseks muuta ja seejärel alustada. Loogiline ju! Esiteks tean täpselt, kui palju on vaja pakitud saada. Teiseks saan kohe haarata õige suuruse (või kokkusurutuvusega) eseme, et see koti vabasse nurka pressida. Muidu aja end pidevalt põrandalt…

Paberimajandus, aga seekord Bryani oma

Eestisse kolimiseks vajaliku paberimajanduse ajamist pelgasin tunduvalt vähem, kui USA oma. Oli juba ette teada, et ‘meerikamaaga võrreldes on see nii odavam, kui kiirem ehk ainult positiivne. Huvitav oli ka see, et ma ei põdenud ega muretsenud taotluse valesti täitmise pärast sugugi nii palju, kui USA paberimajandusega tegeledes. Mõtlesin, et noh… kui lähebki midagi untsu,…

Uus kodu USA kõrgeimas linnas

Võib öelda, et minu Greeley vastasus tasus seekord ära. Neljapäeval jõudsime USAsse, reede pakkisime ning laupäeval kolisime Greeleyst Almasse, USA kõrgeimasse linna(kesse) 3224 meetri kõrgusele. Pühapäeva hommikul kui ma silmad lahti tegin, oli õues juba mõnus 15cm paksune lumekiht. Muidugi me oleksime ka lumetormis kolitud saanud aga tuulisel teel kaubikuga sõitmine (pühapäeval oligi tuul ühe…

Mis tunne on iga mõne kuu järel kolida?

“Ma ei saa aru, kuidas sa suudad nii tihti kolida,” on lause, mida ma olen päris mitmete inimeste suust kuulnud. Aga eks inimene harjub kõigega. Mina olen harjunud sellega, et iga mõne kuu järel tuleb põhimõtteliselt kogu kilakola kottidesse pakkida ja järgmisesse kohta viia. Igavene seljakotirändur. Kui alustada 2017. aasta veebruarist, on elu kulgenud järgmiselt:…

Kuidas ma kogemata Lõunasaarele kolisin.

Kuidas mulle ikka meeldib, kui ma plaane teen ja need vussi lähevad. Ma olin 99.9% kindel, et pärast Ohakunet kolin Taurangasse. Miks ka mitte? Mulle meeldib Tauranga (või noh, pigem Tauranga Mt Maunganui osa), suvel oleks seal kindlasti oskajat baristat vaja, Todd elab seal, Põhjasaare idaosa (Napier, Gisborne), mis mul avastamata on, ei jää kaugele…

Elades hetkes

Veider on mõelda, et mul on Waihekel veel paar päeva rohkem kui kuu jäänud. Kuhu see aeg läks? Mul veel nii palju ju plaanitud, et kõike küll nelja nädala sisse ei mahuta. Ma tahan minna ratsutama, ma tahan minna golfi mängima, mul on veel kümme veiniistandust külastada, Te Ara Hura rada lõpuni kõndida… Mul on vaja tööl…

West Harbour – Auckland – Waiheke

Asjade pakkimine läks algul täitsa hästi. Ma vaatasin, et põhimõtteliselt kõik asjad pakitud ja kotis veel ruumi ülegi. Ja siis meenus järsku, et mitmed asjad ripuvad mul alles kapis ja kus mul see nahktagi ongi… Lõpptulemus oli ikkagi see, et kott sai täis ja sukk oli täis ja lõpuks oli kott ikka päris kõrge ja…

Kolimine

Kuskil juuni lõpus (vist! mu ajataju on sassis seoses suvega) sai selgeks, et parim elukohavariant oleks leida korter kas kahe peale või kolme peale. Veidi hindu vaadanud, sai selgeks et kolme peale on mõistlikum. Piirajaks panime juuli lõpu. Kui selleks hetkeks pole leidnud, siis otsime uuesti novembris, kui juuli lõpus tõusvad hinnad alla on läinud.…