Minu nimi on Maryte (Alvydas Šlepikas, Leedu)

UntitledPealkiri: Minu nimi on Maryte
Autor: Alvydas Šlepikas
Lehekülgi: 269
Sisu: See on lugu hundilastest – saksa orbudest, kes pärast teist maailmasõda otsisid näljasurma eest pääsu sõjajärgsel, samamoodi vaesel ja umbusaldaval Leedumaal. Endise Ida-Preisimaa, praeguse Kaliningradi oblasti elanike, kodudest välja aetud ja kõigest ilma jäetud perede saatus on nii valus, et sellest on seni vähe räägitud. Tihti ainult ime läbi võõral maal ellu jäänud laste mälestustele tuginedes muudab autor Alvydas Šlepikase napp stiil meid nendest ränkadest aegadest ja elusaatustest ühtäkki vägagi teadlikuks.
Alvydas Šlepikas (sünd 1966) on väga mitmekülgne ja tuntud Leedu avaliku elu tegelane – ta on lõpetanud muusikaakadeemia draamanäitleja ja režissööri erialal, aga töötanud lisaks omandatud kutsele muu hulgas kirjanduslehe peatoimetajana, ka on teda tunnustatud parima stsenaristi tiitliga.
Oma kirjanikudebüüdi tegi Šlepikas 1994. aastal, temalt on ilmunud kaks luule- ja üks novellikogu. Suurima tunnustuse tõi autorile aga romaan „Minu nimi on Marytė“ (Mano vardas – Marytė, 2012), mis on pälvinud mitmeid auhindu ja olnud ka lugejate seas ülimalt menukas.
Arvamus: Kui tavaliselt ma kirtsutan nina raamatu peale, kus dialoog puudub, siis siin raamatus oleks pidanud dialoogi peale nina kirtsutama. Selline kirjutusviis võimaldas kõike justkui kuskilt eemalt vaadata, piiluda üle tegelaste õlgade, vaadata kuidas nad jälle lähevad. Ja samas tõmbas see lähedale, tõmbas nii lähedale, et oli valus ja oli hirmus ja oli õudne, kui mõelda sellele, et see kõik juhtus päriselt… Ja raamatule suunatud kriitika ütleb, et päriselt oli see kõik olnud hullem. Veelgi hullem.

Ja see, et mõned tegelased lihtsalt kaovad… Tavaliselt tekib küsimus, et kuhu nad läksid ja miks autor ei kirjutanud? Siia jällegi sobivad, sest inimesed kadusidki, nad läksid ja sa ei teadnud mitte kunagi, mis neist sai või kuhu neid viidi. Emad, isad, lapsed, õed-vennad, sõbrad… kõik on läinud, kõik on kadunud. Surnud või elus, ei tea. Aga surm oli tihtipeale isegi parem valik.

Valus ja raske raamat, mille lugemine ei ole kindlasti igapäevalõbustus. Aga samas vajalik teema, et me ei unustaks ajalugu. Et ei unustaks koledusi, mida toob sõda ja neid inimesi, kes lihtsate pealtvaatajatena surid ja igavikku kadusid…

Omamoodi huvitav, et meie kaks vennasriiki, Leedu ja Läti, mis kunagi olid meile nii omad ja kellega sama jalga käisime ja kes nüüd on nii võõraks jäänud (no võrrelge mitut inimest te teate, kes räägivad läti/leedu keelt nendega, kes räägivad soome keelt), on minu selleaastasesse lugemisväljakutsesse sattunud raamatutega, mis räägivad ajast, mil kõik kolm riiki iseseisvuse kaotasid.
Hinne: 9/10

Advertisements

One thought on “Minu nimi on Maryte (Alvydas Šlepikas, Leedu)

  1. Pingback: Lugedes läbi Euroopa – kas ma kukkusin läbi? | Tudengiraport - õppides läbi elu

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s