Järvetuul (Juri Vella, Venemaa)

venemaaPealkiri: Järvetuul
Autor:  Juri Vella (Venemaa)
Lehekülgi: 200
Sisu: Kogumik sisaldab 49 novelli, miniatuuri ja muud proosateksti Lääne-Siberis elavalt metsaneenetsi kirjanikult Juri Vellalt. Tegu on tekstipõimikuga, kuhu koondatud tekstid haaravad Juri Vella kogu senist 40-aastast loomeaega. Arv 49 seostub metsaneenetsite uskumusega, mille kohaselt tohib üks inimene elu jooksul läbi viia 49 ohverdusrituaali.
Armastuse, argipäeva, poliitika, nafta ja valu teemasid käsitleb Juri Vella läbi Lääne-Siberi põliselanike maailmapildi prisma, millega põimub ka maailmakultuuri mitmekesisuse tunnetamise kogemus. Juri Vella paneb lugeja tundma metsaneenetsi armastustavade ja igapäevaste elumeeleolude eripära. Teisalt jälgib ta ka väikeste Siberi rahvaste tasapisi nõrkevat dialoogi naftatööstuse kaudu kohalesaabunud võõra ühiskonnaga, mille võimsusele ja hoolimatusele pole põliselanikel palju vastu panna.
Juri Vella varasemad jutud kajastavad nafta ja poliitika ilmumisest tingitud muutusi peaaegu dokumentaalselt. Nõukogude ajal kirjutas Juri Vella neid jutte ilma lootuseta avaldamisele. Tema eesmärgiks oli esimese (ja senini ainsa) metsaneenetsi kirjanikuna jätta oma rahvast kirjandusse jälg. Hilisemates juttudes annab Juri Vella lugejale katkendlikke, humoorikaid ja iroonilisi sissevaateid metsaneenetsite ellu.
Arvamus: Üllatav vist, et Venemaa raamatumaailma esindajaks sai valitud metsaneenetsite elust, maailmast ja maailma kaotusest rääkiv raamat. Ometigi on ju Vene kirjandus suur ja lai ja olen sealt häid elamusi leidnud, aga raamatukoguriiulilt jäi sedakorda näppude vahele just “Järvetuul”. Ma ei lehitsenud seda väga, juba sõna “metsaneenetsid” tagakaanel kutsus lugema. Seega oli kodus ka vast mõneti üllatus, kui avastasin, et see ei olegi traditsioonilises mõttes raamat, üks pikk jutt, mida tavaliselt loen, vaid ka mõned väga lühikesed aga seeläbi väga mõjuvad jutukesed elust, mis on kahe maailma vahele kinni jäänud. Noortel metsaneenetsitel on keeruline elada oma vanemate ja vanavanemate jälgedes, sest põhjapõdramaad on läinud, nafta ning naftatööstus on need alla neelanud ja surutakse järjest kõiki ühele maalapikesele kokku, et see ka piisavalt hea. Ja kui kurta, siis pakutakse, et “Me võime maja ehitada. Kivist või palgist!”. Ja samas on neil keeruline minna ja edukalt kohaneda ka tänapäeva Facebooki, WhatsAppi, nutitelefoni, kiirtoitude jne maailmas. Kui algul lugesingi seda teost ja neid jutte kergelt, siis mida jutt edasi seda rohkem hakkas mul lihtsalt… kahju ja häbi? Üks maailm kaob, üleskaevatud pealuuga mängitakse kolli, põhjapõder kukub läbi jää soojärve, mis polegi veega täidetud vaid naftaga, vanaisa üritab hoida lapselastes huvi põdrakasvatuse vastu aga laste ema paneb nad linnakooli ja keel, mis ununeb ning elu mis sellega kaob…
Hinne: 9/10

Advertisements