Üheksa sügist ja üks kevadine november

Natuke naljakas on see, et esimene NaNoWriMo katsetus oli mul siis, kui polnud Ülo, ei teadnud Bryanit, ei osanud unistadagi suusapatrullitööst ja polnud isegi veel oma bakat ära lõpetanud. Aga NaNoWriMo on minuga vapralt kõik need sügisesed (ja ühe kevadise) novembrikuud kaasas käinud. Iga aasta olen 50 000 sõna kätte saanud. Kümme. Aastat. Järjest. Jeerum! Huvitav mõelda, mis kõik selle ühe konstantse faktori ümber samal ajal toimub.

2013. aastal kirjutasin oma lotovõidust ja lähisuhtevägivallast rääkivat raamatut (“30 000 000 eurot väärt õnnetus” ja hiljem “Väike roosa pilet paradiisi”). Samal ajal kandideerisin Erasmuse programmi, Austriasse, Vorarlbergi ülikooli. Ja enne novembri lõppu tuli ka vastuvõtmiseotsus. Ehk esimese NaNo ajal tegin esimese suure sammu Austria suunas, ehk mägedes elamise ja Susaniga tutvumise ja Carmeniga tutvumise suunas. Ja appi, esimese NaNo ajal olin ma ka praktikal Kadrioru Saksa Gümnaasiumis, Jelena juures. Ja Jelena on ka mu elus ikka veel alles ja olemas, kui äge! Ning internetimaailmas eksisteeris veel täitsa aktiivselt Pereklubi (mitte Perekool, kaks väga erinevat kohta) foorum.

2014. aastal tegelesin oma kõrgfantaasialooga, mis siiani ainsa NaNo loona ei ole raamatuks vormunud! Kahtlane, kas kunagi üldse jõuab selleni, ent hea kogemus igal juhul. NaNo tolle aasta disain on siiani üks mu lemmikumaid! Kasutasin muusikakuulamise statistika saamiseks Last.fm’i veebilehte, töötasin RuaCrews, kirjutasin bakatööd. Väga oluline on ka see, et vanaema joonistatud talveööst sai postkaart ja plaanisin nende müügiga jõudsamalt tegeleda. Aga siis (spoiler!) tuli elu vahele, kadusin Eestist kaugemale ja nii need jäid. Vähemalt on mul ilusad postkaardid nüüd alati käepärast!

2015 aastal olin ma jälle ülikoolis. Aga sedakorda Tartu Ülikoolis, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika magistriprogrammis. NaNo ise oli pigem toimetamisrohke. Mul pole väga täpselt meeles, mis tekstidega tegu oli, ent kuna 2016. tuli välja “Vabandust, aga mis asja?!” siis ehk vähemalt osaliselt ka sellega (hiljem edasi lugedes, selgus et ka “Taeva tühjad tribüünid” oli juba töös). Ning muidugi, üks olulisemaid asju – valmistusin Uus-Meremaale kolimiseks! Katsetasin ka esimest korda Elisa Raamatu kaudu lugemist, mis kujuneski aastateks mu peamiseks viisiks, et end värskema eestikeelse kirjandusega kursis hoida.

2016 oli aasta, kus ma olin kõige lähemal sellele, et NaNo vahele jätta. Selleks ajaks olin kolinud Lõunasaarele, Omaramasse. Muutus oli korralik. Suusapatrulliga töötamise asemel töö hotellis põhimõtteliselt koristajana. Sarahi, Toddi ja Bryani asemel küll toredad sõbrad, aga mitte päris see. Metsikult ägedate kolleegide asemel tunne, et ma ei sobi kuskile. Aga õnneks võtsin ette. Lisaks sai ka üle mitme kuu Ulrikaga kohtutud, USAsse lennupiletid ostetud, Bryaniga otsustatud, et võiks proovida seda kaugsuhet, väga võimas maavärin sõna otseses mõttes maha magatud, käidud Wanakas ja Queenstownis. Ja selle kõrvalt sai siiski kevadise novembrikuuga kirja “Jagatud suvi” esimene versioon.

2017, minijuubel ehk viis aastat, oli mõnes mõttes üks mõnusamaid NaNo aastaid. Nimelt võtsin ette “Taeva tühjad tribüünid”. Selle loo esimene variant sai kirja 2012. aastal, aga too variant oli kohutav. Uus-Meremaal olles tegin ma ropult eeltööd, et see olemasolev lugu põhjalikult läbi töötada ja jõuda otsuseni, mis jääb ja mis läheb. Lõpptulemusena 75% läks minema, hakka aga uuesti pihta! Ent see andis mulle ka tohutult hea kogemuse, et kuigi ümberkirjutamine on (emotsionaalselt) raske, on see igati seda väärt. 2017 avastasin enda jaoks ka bullet journali ehk märgipäeviku maailma, ilma milleta ma hetkel tõesti ei oskaks olla; käisime Disneylandis pulmareisil ja kolisin esimest korda Brecki. Ning, 2017 oli aasta, kus sain kõige suuremas mahus kirjutamisele keskenduda. Seda oli näha ka tulemuses – 50 000 sõnani jõudsin 19 päevaga. Suur osa neist sai pandud kirja Starbucksis, ehk toda kohvikuteketti sponsoreerisin ikka päris suure hoolega!

2018. aastal sukeldusin raamatu “Lumelinnu surm” kirjutamisse. Samal ajal jõudis lõpule ka USA töö- ja elamisloa taotlemise protsess, ehk kolisin 20. novembril täiesti ametlikult USAsse! Kogu see viimane paberimajanduse suts, intervjuu saatkonnas, arsti juures käimine jne, see kõik oli muidugi novembris teemaks.

2019 oli selleks hetkeks kõige keerulisem aasta. Ma alustasin lõpuks ometi oma unistuste tööd ja esimeseks sammuks oli kuu pikkune väljaõpe. Ehk inglise keeles vajaliku meditsiinitemaatika ja laviiniinfo omandamine. Lisaks aga ka hunniku uute inimestega tutvumine (Carlos!). Ja Almas elamine, mis novembrikuuks ei olnud veel nii hull, kui aprillis ja mais. Enne novembri algust olin Denveris hotellis, et kirjutamiseks (“Lumelinnu surm” ümberkirjutamine) valmistuda. Ilmus ka “Medaljoni” kordustrükk ja Bryanil oli teine operatsioon (plaat välja, nael sisse).

2020. aasta kohta olen kirjutanud, et NaNo kulges võrdlemisi sündmustevaeselt. Koroonapiirangute tõttu kirjutasin suurema osa ajast kodus, paar korda tööl. Tõeline muutus, sest ma armastan kohvikutes ja raamatukogudes kirjutada! Tegelesin hobuseraamatu kolmanda osaga (ette rutates, nüüd, 2022 september sai see lõpuks kirjastusele saadetud). Võib-olla just seetõttu tekitasin endale koju esimest korda hästi mõnusa lugemispesa, mida hiljem sai mitu korda taastehtud. Ahjaa, 2020 kolisime ka Carlose juurde! Fantastiline otsus! Nii Carlose enda kui ka üldiselt asukoha pärast. Soetasin ülimalt kasulikuks osutunud bluetooth klaviatuuri (esimese parseldasin Eestis maha. Ostsin teise. Parseldasin teise ka Eestis maha. Nüüd on juba kolmas! Aga kogu aeg sama firma), kandsime igal pool ja igal ajal maski, külastasin Kopenhaagenit,

2021 tegelesin ikka veel “Jagatud suve” kolmanda osaga. Jeerum palju see hobuselugu mu aega ja ressurssi nõudis. Aga lisaks tallimaailmas tegutsemisele ilmus “Minu Colorado”, trampisin mööda Eestit ringi (ööbides seejuures Taageperas ja Ammende villas), jäin vahepeal 10 000 sõnaga kirjutamisplaanidest maha, Denveris peatusime fantastilises The Brown Palace Hotel & Spa hotellis ning veel Eestis olles selgus, et Ülo on juba olemas ning kasvamas.

Tõesti huvitav on selliselt tagasi vaadata. Iseenesest võiks ju 2023 pausi teha, ühe novembrikuu kirjutamisvabana veeta, aga ma ei usu, et ma oskaksin. Aga samas, kui võtta ette ja juba üheteistkümnes aasta ära teha, siis võiks lausa kakskümmend aastat jutti teha! Ehk veel veeta kümme sügist (ja ehk mõne kevadise?) novembrikuud kirjutades. Ja mõelda, et mis kõik võib ümbritseda järgmist kümmet NaNo novembrit? Kui kümne aasta pärast WordPress veel eksisteerib ja mu blogi ka veel eksisteerib, eks siis teeb jälle sellise üldise ülevaate, et mis kõik võib ühte novembrikuusse mahtuda!

4 kommentaari “Üheksa sügist ja üks kevadine november

  1. Tere! Olen juba mitu aastat su blogi lugenud, aga nüüd sain südari 😃 Sa mäletad Pereklubi? Ehk siis olid seal kasutaja? Mis nimega? 😃 Blogimaailmas ringi lugedes olen nii mõnegi endise klubika leidnud ja suur rõõm oleks neid veel leida. Mina olin seal muidu Astrid 😉

    • No vot, netimaailm on sama väike kui päris maailm 😀 Shamio oli mu sealne kasutajanimi. Kõige aktiivsem olin eri trenniväljakutse teemades. Ja täitsa ausalt, salamisi lootsin, et kui endal lapseootus, siis saab ka sealt sellise toetava sõpruskonna leida, nagu mulje jäi. Ma ikka vahepeal luurasin nendes ootajate ja kasvajate teemades 😀 Aga jah, kahjuks sai PK aeg enne läbi. Sina oled ka meeles! Nii et tore jälle kohtuda!

  2. Pingback-viide: Minu 2022 | Tudengiraport - kirjanik, kirjutaja, talvefänn

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s