Öö läbi kirjutamist

Möödunud nädalavahetusel sai lõpuks teoks see, millest ma olen tahtnud juba pikalt osa võtta – NaNoWriMo läbi öö kestev maraton! Tartlased on seda varem ka korraldanud, ent ma pole varem osaleda saanud. Ja nüüd oli võimalus. Muidugi, koos oma killavooruga. Mina olin Nanokatega hosteli ühes toas, killavoor koosseisus mees, ämm ja laps, teises toas. Aga kirjutatud sai! Ja väga hea kogemus oli!

Väga teistmoodi kui ise omaette kirjutamine. Selleks, et öö läbi kirjutamiseks materjali jaguks, oli vaja eelnevalt ka head eeltööd teha, et siis vajadusel stseene varnast võtta. Kuna mu loo tegelased otsustasid ennast mulle “avada” alles reedel ülikoolis lõunat süües, siis õnneks stseene jagus, sest nii mõnigi olemasolev koht tuli uuesti ümber kirjutada. Natuke kirusin küll, et tegelased nii kaua ootasid, aga no kui enne ei saanud lugu jooksma (või autot käima, aitäh Mirjam), siis nüüd põriseb vähemalt juba hoolega.

Korraldasime oma kirjutamisöö Tartus Looming Hostelis, mis osutus päris mõnusaks valikuks. Meie päralt oli kuue kohaga hosteli tuba. Toa keskele sai laud, mille peale mahtusid nii sülearvutid, kommid-küpsised, kui ka pusle. Kõik kirjutajad said ise valida, kas tahavad istuda laua taga, lebotada voodis või ronida narisse. Ja selliselt algas! Tegime mõnusaid kirjutamissprinte – 10 minutit, 15 minutit, 20 minutit ja suisa 30 minutit. Kes arvab, et koos kirjutada on keeruline, siis soovitan proovida. Esiteks on motiveeriv juba see, et teised ju ka kirjutavad (ei saa pläkutada) ja teiseks kommid, mida Tuuli tublimatele jagas.

Kesköö paiku käisime aju tuulutamas ehk tegime jalutuskäigu tanklasse. Talviselt karge õhk lõi pea klaariks ja kommide asemel sai hot dogi närida. Väga oodatud vahepala! Ja siis tagasi kirjutama. Viimased sõnad panin kirja pisut enne poolt nelja hommikul. Ja nende sõnadega tuli minu saagiks 8333 sõna. Kui arvestada sisse enne kella 19 kirja pandud sõnad, siis on see number suisa 9547. Oi kuidas ma tahtsin veel viissada sõna kirjutada, et saaks päevaseks saagiks 10 000 sõna, aga aju enam ei võtnud. Umbes läks nii, et mõte tahtis kirjutada sõna “akvaarium” ja näpud kirjutasid “suusatama”. Ehk et kuskil tekkis väsimuslühis.

Muidugi tegime hommikul ka kiire tiiru Tartu peal ja käisime pildiraami juurest läbi. Mõlemal pildil on Ülo ju ka olemas, ainult et vasakpoolsel me veel ei teadnud, et ta just Ülo on.

Muidugi võib küsida, et kui palju sellest tempokalt valmis kribatud materjalist üldse kasutada saab? Ma arvan, et üksjagu. Eks enne lõppversiooni saab kärpida nii selle öömaratoni käigus kirja pandud sõnu kui ka täiesti tavalisel kellaajal kirjutatut. Ja egas ma ei eeldanudki, et öö läbi kirjutamisega suudan kirja panna sellise tulemuse, mida ei ole enam üldse mudida vaja. Ennekõike oli eesmärgiks uuesti joone peale jõuda, saada tegelastega tuttavamaks ja lihtsalt nautida kogu protsessi. Ehk et ei muud, kui see aasta võiduka lõpuni ja järgmine aasta taaskirjutamiseni!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s