Minu töö väärib tasu

“Me ju kirjutame, sest me teeme seda paremini kui teised. Kui me teeme oma tööd hästi, siis peaksime ka saama vastavalt tasu, ehk siis lugeja määrab oma eelistused laenutuste kaudu. Kirjaoskus ning haridus on riiklikud eesmärgid, mitte individuaalsed,” ütles kirjanik Lille Roomets ning väga õigesti ütles. Seepärast ma selle siia kopeerisingi.

Ja mis ta veel tarka ütles: “Mu arust on aeg seda mõtteviisi (“Kirjanikud ei kirjuta raha pärast”) muutma hakata, sest sellest probleem alguse saabki. Aitab juba neist nälgivatest ja jala Pariisi õppima läinud kunstnikest esimese EV perioodist või veel varasemast ajast. Kirjanikutöö on samasugune aega, süvenemist, uurimistööd ja komandeeringuid vajav töö kui iga teine vaimne ja ühiskondlik töö.”

Ehk kirjanik peaks palka saama! Aga kuidas see palk kujuneb? Laias laastus, kui olen raamatu avaldanud, saan selle eest tasu kolmel viisil:

  1. honorar ja/või müügi pealt
  2. lugejatega kohtumine (kui korraldajal on üldse võimalik esinemistasu maksta)
  3. laenutushüvitis.

Esimest kahte saab natukenegi ise reguleerida. Honorari osas saad öelda, et alla teatud summa sina lepingut ei sõlmi, ent siingi on vaja rõhutada seda, et summad, millest juttu, ei ole sugugi kümned tuhanded eurod. Ka siis kui oskad läbi rääkida, on võit tagasihoidlik. Paljudele on see selge aga teistele tuleb üllatusena, et Eesti kirjanikud ei suplegi rahas. Honorar võib olla vahemikus 300 kuni 1300 eurot. Neid, kes rohkem saavad, on ikka väga vähe.

“1300 eurot?! Jumala hea number ju! Mida seal viriseda,” võiks nüüd kosta. Noh, arvele üle kantakse, siis on jah hea number. Täitsa kena kuupalk. Ainult et raamatu kirjutamine võtab kauem kui kuu. Ma olen avaldanud kümme raamatut ja mitte ükski neist pole kuu ajaga valmis saanud. Võib olla kui ma ei peaks alati ka muud tööd tegema, oleks ehk võimalik, ent praegu on elu näidanud, et kuu ajaga saan kirja esimese mustandi.

Kõige kiiremini on esimesest mustandist raamatu müügile tulekuni läinud vist aasta ja see oli (täiskohaga töö kõrvalt, sest elada ka vaja) väga intensiivne tegutsemine. Jagades selle kauni 1300 eurot kaheteistkümne kuu peale, saab mu kuupalgaks suisa 108 eurot… Praegu poolelioleva raamatuga kirjutan juba kolmandat versiooni. Ma ei oska isegi ette kujutada, mis selle teose “kuupalk” oleks.

Seda kolmandat sissetuleku varianti, laenutushüvitist, ei anna mul endal kohe kuidagi reguleerida. Ma võiksin olla maailma parim kaupleja, ent egas see summat ei tõstaks. Laenutushüvitise teema on kuum, ent ma taoks seda rauda edasi. Las läheb veel kuumemaks ehk räägime numbritest. Vaatame nelja viimase aasta väljamakseid:

2018. aasta eest – 1699 laenutust ja 264,11 eurot ehk 15 senti laenutuse kohta

2019. aasta eest – 1400 laenutust ja 331,36 eurot ehk 23 senti/laenutus

2020. aasta eest – 2138 laenutust ja 891,32 eurot ehk 42 senti/laenutus

2021. aasta eest – 2853 laenutust ja 369,16 eurot ehk 12 senti/laenutus

Laias laastus on laenutuste number aina kasvanud. Samal ajal on kasvanud ka elukallidus. Ent kui 2020. aasta hüvitis oli tõesti selline, mille saab põhimõtteliselt isegi ühe kuu sissetulekuks lugeda (kuigi tulumaks läheb veel maha, ehk siis ääri-veeri), siis tänavune “töötasu” oli küll ebameeldiv üllatus.

Laenutuste arv ei kasva ju päris niisama. Esiteks peab raamatuid kirjutama, teiseks peab end promoma ja kolmandaks on vajalik lugejatega kohtumine, mis nõuab aega ja energiat. Minu kirjutamiskarjääri kõige kõrgem laenutuste arv ja… tulemuseks kõige madalam hüvitis. Et eriti valus oleks, vaatame korra, milline summa oleks tulnud siis, kui arvutada eelnevate aastate järgi. Alustades varaseimast: 427,95 eurot, 656,19 eurot või 1198,26 eurot. Vahe on märkimisväärne. Ning oleks väga suureks abiks.

Ja see võtabki kurvaks ning nõutuks, et nii vähe meie kirjanikke hinnataksegi. Võib ilma midagi ütlemata töötasu üle kolme korra vähendada. Jah, mul ei ole sõlmitud riigiga töölepingut ent kas mul on võimalik riigile öelda, et “Sorry, mina oma raamatuid raamatukogudesse ei luba!”? Muidugi mitte. Ja ma ei tahagi. Raamatukogud on olulised ja võimalus sealt raamatuid laenutada on tähtis. Ent kui kauaks raamatuid jagub, kui kaua on kirjanikud nõus oma töö vilju põhimõtteliselt tasuta jagama?

Ärge saage valesti aru. Kirjanikud ei oota, et iga-aastane laenutushüvitis oleks selline summa, mis lubab ülejäänud aastaks jalad seinale lüüa. Aga praegune lähenemine? Kas riiki, ja poliitikuid, kes otsuseid teevad, üldse huvitab eestikeelne kirjandus? Või sobiks neile see, kui omakeelne (uudis)kirjandus unustusse vajub ja riiulitele jääb vaid see, mis juba kirja pandud?

Samal teemal:

  • Kerttu Rakke Vikerraadios – killuke, mis aitab ehk mõtlema panna: normaalsena nähakse seda, et raadios mängitavate lugude eest makstakse autoritasusid. Aga raamatute laenutamise eest?!
  • Tiit Aleksejev Sirbis – kirjutab väga hästi lahti, mis see laenutushüvitis üldse on, mis seadused seda reguleerivad jms. Üks parim lõik: /…/ laenutustasudeks makstav osa langenud 2008. aasta majandus­kriisi tasemele, s.o 123 000 euroni. Tollest ajast oleme neljateistkümne aasta jooksul lisaks majanduskasvule kogenud märkimisväärset inflatsiooni, millega näiteks riigiametnike palgatõus on jõudsalt sammu pidanud. Laenutustasu mediaan seevastu on vähenenud 73% tasu saavate autorite ja nende teoste laenutuste arvu suurenemise tõttu.
  • Ainiki Väljataga Sirbis – natuke veel infot laenutushüvitise tausta ja ka ajaloo kohta, kuidas seadused ja summad ajas muutunud on jne.
  • Katrin Pauts Õhtulehes
  • Susan Luitsalu Eesti Ekspressis
  • Heli Künnapas kirjutab külaskäigust kultuuriministri juurde ja laenutushüvitisest üldiselt.
  • Kaidi Urmet ERRis
  • Triin Tammert ERRis – mõtlemapanev lõik: Samal ajal paneb mõtlema ka suurusjärkude võrdlemine –lastetoetuste tõstmisse tahtis mõni erakond panna 300 miljonit eurot aastas (iseenesest väga üllas ja kaunis idee), aga mis keeles need lapsed pärast räägivad ja mida loevad, kui eestikeelse kirjasõna toetuseks aastas kas või fikseeritud 1–2 miljoni euro leidmisel on pandeemia ja ei tea mis ettekäänded veel ees?!
  • Kerttu Rakke ja Heli Künnapas TV3 Seitsmestes uudistes – hea mõte Kerttult, et laenutushüvitis ei ole tegelikult ei hüvitis ja veel vähem toetus. Ja Helilt meeldetuletus et kui kirjanik räägib rahast, siis ta nagu kirjutakski ainult raha pärast (vt esimest lõiku!).
  • Facebooki grupp, kuhu kogutakse asjakohaseid postitusi ja tekste

Nagu öeldud, rauda tuleb taguda seni, kuni see kuum on. Palun anna enda panus, olgu selleks siis mõne tuttava ajakirjaniku togimine, et ta teemat üles võtaks, poliitikule kirja kirjutamine või Facebookis postituse jagamine. Septembri lõpuks tehakse mingid otsused ära. Palun teeme nii, et see otsus oleks Eesti kirjanike ja Eesti kirjanduse jaoks positiivne.

4 kommentaari “Minu töö väärib tasu

  1. Ma raamatuid ei kirjuta/raamatukogu praktiliselt ei kasutam, kuna loen e- raamatuid, aga olen seda diskussiooni huviga kõrvalt jälginud, kuna e- raamatute puhul küsin endalt ikka ja jälle- miks muusika ( Spotify nt) eest osatakse tasu küsida, aga raamatute eest mitte. Ma olen valmis maksma, aga mulle ei pakuta selleks kohta/võimalust.

    Ehk siis küsimus nüüd 🙂 Kuidas mujal maailmas see on lahendatud? Või pole see mujal teema, kuna turud on suuremad ja müügist laekuv kompenseerib nähtud vaeva?

    • Elisa Raamatu rakendus on vist Spotifyle kõige lähedasem lahendus. Maksad kuutasu ning saad lugeda nii palju, kui jaksad. Sealt midagi tilgub autorile ka, ent numbrid on meeletult väikesed. Ja ka seal ei ole see niivõrd autori, kui kirjastuse otsustada, kas raamat läheb Elisa rakendusse või mitte (muidugi, seda saab tõenäoliselt kirjastusega läbi rääkida, enne kui leping allkirjastatud). Ent muidu tõesti, võimalusi ei olegi.

      Suurematel turgudel on see vast ka vähem teemaks, sest suurem tiraaž, rohkem lugejaid (samas, rohkem kirjanikke ka) ning on vast kergem ära elada. On ikka vahe, kas kirjutan miljoni inimese emakeeles või kümne miljoni inimese emakeeles. Potentsiaalseid lugejaid on viimasel juhul lihtsalt palju rohkem.

      Ainiki Väljataga artiklis hea tutvustus, kuidas see teema lahendatud:
      Enamikus riikides finantseeritakse laenutushüvitust riigieelarvest ning jaotusmudel jaguneb kolmeks

      1) ei võeta arvesse teoste tegelikku kasutamist, vaid jagatakse solidaarsuse põhimõttel summad autoritele stipendiumide või sotsiaalsete garantiidena (nt Norra ja Austria)
      2) teoste kasutamine – kas potentsiaalne või tegelik (nt Belgia ja Taani)
      3) jaotus laenutuskordade alusel (kõige levinum mudel)

      Ideaalis võiks Eesti väljamakstava summat (laenutuse kohta) suurendada. Nagu Aleksejev enda artiklis kirjutas: “Praegu võivad autorid loota laenutustasule 2–10 senti laenutuskorra eest. Leiame, et õiglane laenutustasu on vähemalt 30 senti laenutuskorra eest. See summa põhineb kompensatsiooniloogikal ning võrdlusel väikese kasutajaskonnaga keelega kõrgelt arenenud riikide laenutustasudega (Soomes 14 miljonit, Rootsis 17 miljonit, Norras 13 miljonit eurot), mis on kohandatud Eesti rahvastiku ja makromajanduse näitajatega.

      30 senti laenutuskorra eest teeb 2023. aasta laenutustasu jaotuse eelarveks 1,3 miljonit. Esmapilgul tundub kasv määratuna, aga me ei ole põhjanaabritest kümme korda vaesemad. “

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s