Jälle kuu aega möödas

Klassika. Mul oli plaanis kirjutada tihedamalt, aga no sellega läks nagu läks. Igal juhul, nüüd on tubli kuu Eestisse kolimisest möödas. Täiendame blogi paari pildi ja paari lõiguga, et päris välja surnud ei oleks.

• 

  Maikuu üks päev sai mööda saadetud kartuleid pannes! Kui aus olla, siis päris algusest lõpuni ma vastu ei pidanud. Pikalt seismine tegi siiski seljale liiga ja no täitsa lõpp kui palav sel päeval oli! Täielik suvi! Aga no vähematl saan öelda, et päris niisama ka kõrvalt ei vahtinud.

• 

  Ja kui kartulivagude vahelt ära liikusin, sai varju istuda ja tööd teha. Üks päev ma oma järgmise raamatu valmis saan!

Viimase kuu aja oluline sündmus on muidugi ka see, et Bryan jõudis Eestisse! Ajaliselt läks kõik päris kenasti. Tulin juba päev varem Tallinnasse, sest Miret lendas samal päeval Eestist minema, kui Bryan kohale jõudis. Kellaajad olid ainult veits teised. Igal juhul plaanisime seda kokkusattumist ära kasutada, sest järgmine võimalus trehvamiseks on vist alles tubli kuu pärast.

Ja et eriti hästi veaks, jõudsid ka meie kursagrupi teised liikmed kohale! Väga märkimisväärt, sest tavaliselt planeerime oma kokkusaamisi nädalaid, kui mitte kuid ette. Ja nüüd siuh-säuh! Aga vinge oli! Muidugi olime väga pikalt üleval. Pikad valged suveööd tähendavad täiesti sassis ajataju, ent kui mitte nüüd, siis millal veel!

Ma pean lihtsalt mainima, kui tore see on, et enamikes restodes-kohvikutes-baarides pakutakse päris head alkoholivaba kokteilide valikut. Ei taha ju alati mahla, vett ega limonaadi juua.

Terve päev ajatäitmist ootas aga ees, ent pole hullu, sest see ei ole minu jaoks reeglina kunagi probleemiks olnud. Midagi ma ikka leian, et teha!

Kõigepealt nautisin hotellist hommikust vaadet, hommikusööki ja töötegemist. Seejärel oli aeg tagasi magama minna, nii kella kaheni. Unerežiim ei ole üldse sassis… no ei ole. Igal juhul, seejärel läksin teiseks hommikusöögiks/esimeseks lõunasöögiks uude Pärnu mnt asuvasse kohvikusse – Dot Cafe. Viis tärni viiest nii asukoha, atmosfääri kui ka toidu eest ehk ma loodan sinna veel tulevikus ka jõuda.

Õhtu hakkas venima, aga no oli ju vaja oodata. Bryani lennuk maandus alles 00:33! Õnneks kulgesid lennud hästi. Kuna tal oli 17. mai lõikus (sääreluust võeti nael välja, seotud endiselt selle 2018. aasta jalaluumurruga), siis kasutasime taaskord ära lennujaama abiteenust ning taaskord saan seda vaid täiega soovitada! Igas lennujaamas oli tal ratastool vastas, Londonis pikema pausi ajal veeretati ta kenasti lounge’i (selle bronnisime juba palju varem) ja tuldi õigel ajal järgi. Tallinnas toodi esmalt tema välja ning seejärel kahe käruga ka pagas.

Sann oli kaamera taga, nii et tema pildile ei mahtunud aga ülejäänud vastuvõtukomitee ning silt on olemas!

Ja niimoodi siin kulgeme. Bryan harjub Eesti eluga, taastub oma lõikusest ja teeme plaane, mis järgmiseks siis ette võtta. Tuleval nädalal peaks dokumendid ka kätte saama ning siis saab jälle mingeid samme astuda. Aga äge, et ta on siin ja kuuke ootamist ei olnudki nii pikk! Aga ma proovin siin lubada, et kirjutan järgmine kord varem, kui kuu aja pärast.