Tagasi Eestis, väheke pikemalt siis

Pakkimine kestis tõesti pea viimase hetkeni. Viimasena läks ümberpakkimisele käsipagas. Väike muutus – seljakoti asemel läpaka kott – aga ikkagi oli vaja kõik ringi tõsta. Tõenäoliselt ka hea idee, sest San Francisco reisiga hakkas seljakoti kandes selg ikka üsna ruttu valutama. Läpakakoti sai panna ratastega kohvri peale ning olingi seljavalust vaba!

Breckist lahkumine oli muidugi raske. Pisut vähem pisaraid, kui ma arvasin, ent tulemata need ka ei jäänud. Lihtsalt… muidugi ma ootasin Eestisse kolimist, ent Eestisse kolime tähendas Coloradost lahkumist. Maha jäävad armastatud mäed, töö, kolleegid, sõbrad (eriti Carlos) ning kõik muu, mida olen siin armastama õppinud. Ma täitsa ausalt ootan, et pisaraid ja kurbust tuleb veel ja veel. Aga seni, kuni need reisistressi kõrval kohale jõuavad, tagasi reisi enda juurde.

Lennujaamas selgus see, et kodune pagasikaal näitab 0.5-1kg võrra mööda. Algul oli plaan, et väljavõetud asjad jäävad Bryani kätte hoiule aga viimasest kohvrist sai viie sekundiga eemaldatud nii kolm-neli kilogrammi asju. Ja kõik, mis teistest kohvritest välja võetud, sai seega viimasesse kohvrisse tagasi tõstetud. Bryan nüüd teab enda asju pakkides vähemalt arvestada, et pagasikaal ei näita päris korrektseid numbreid.

Vasakul Denveris, paremal Tallinnas. Ma natuke muretsesin, kuidas Tallinna lennujaamas oma kohvritega liikuma saan. Olin valmis neid ükshaaval kui palle läbi selle viimase koridori saatma. Õnneks oli olemas üks lennujaamatöötaja, kellelt küsisin abi ning kes suutis kõik viis kohvrit ühele pagasikärule laduda. Hämmastav! Veelgi hämmastavam oli see, et ükski kohver ei läinud kaduma!

Muidu võib öelda, et reis läks sujuvalt. Kasutasin ära võimalust lounge’ides tšillida, mis on tõesti hea võimalus lennujaama möllust puhata. Kõik lounge’d pole muidugi päris samal tasemel. Chicago rahvusvahelise terminali lounge oli väga veider ja täiesti arusaadavatel põhjustel äärmiselt madalate hinnangute ning kehvade arvustustega. Terminal 3 (kuhu mu Denveri lend maandus) lounge oli nii umbes miljon korda parem, aga kahjuks ei saanud seal päris viimase hetkeni passida. Nimelt oli kahe terminali vahel liikumiseks vaja kõigepealt turvaalalt lahkuda, seejärel minna trammile ning teises terminalis uuesti turvakontrollist läbi minna. See teekond võttis küll poole vähem aega, kui mulle öeldi, ent pigem varem kui hiljem on hea lähenemine, eriti lennujaamas!

Vasakul Denveri lennujaama lounge. Keskel Chicago lennujaama kolmanda terminali ehk ilusam lounge, viienda terminali omast ei hakanud pilti tegema. Paremal mu siiani lemmik lounge ehk Helsingis. On jah padjanägu, aga jeerum kui hea tunne oli pärast pikka lendu ja üksjagu reisimist duši all käia.

Chicago-Helsingi lendu ootasin täiega, eriti just seda lamavaks reguleeritavat istet! Ainult et kui kodus kippusin juba vaevu peale kaheksat voodi poole, sest selline uni, siis lennukis ei suvatsenud see uni ning väsimus end üldse näole anda. No nautisin vähemalt seda, et oli ruumi ennast sirutada ja üheaegselt teed juua ning arvutis tööd teha (tavaliselt peab valima, või siis riskima tee ja arvuti kohtumisega). Lõpuks kui Colorado aja järgi öö kätte jõudis, sain siiski sõba silmale.

Tomatimahl – jah või ei? Mina olen tomatimahla fänn ja eriti lendamise ajal on see mu lemmikvariant. Lisaks pakub mulle alati ka huvi, mida lennukis söögipooliseks pakutakse. Siin on siis Denver-Chicago ots American Airlines’iga: snäkk ning lõunaoode.

Helsingi lennujaama ootasin. Sealne lounge on Tallinnasse lendaja jaoks täiesti ideaalsel kohal, väravani on vaid sutsuke minna. Sügisel Eestisse lennates, oli täpselt nii kaua aega et sealt läbi joosta ja pisut süüa sisse ahmida, mille eest olin väga tänulik. Sedakorda sai rahulikumalt. Kõigepealt duši alla, siis massaažitooli (kus ma jäin ka kõpsti magama), natuke kõhutäidet ja edasi Tallinna poole. Tallinna lend oli küll kõige rõvedam lend, mis mul elu sees olnud on. Mitte nüüd piloodi ega Finnairi süü. Igal juhul olin ma nii lennu alguses kui lõpus kindel, et kasutan istmetaskus olevat paberkotti selle originaalsel eesmärgil. Õnneks suutsin end tagasi hoida ja lõpuks sai Eestisse tulek Tallinna lennujaamas oksendamisega sisse õnnistatud.

Aga nüüd olen kohal! Põhimõtteliselt end sisse sättinud, isegi kohvrid on suuresti lahti pakitud! Päris niipea ei tahaks sellist kolimislendu uuesti ette võtta, aga ei olnud ka nii hull, kui võis karta. Eestiga harjumisest rääkides, praegu on kõige keerulisem harjuda pikkade valgete õhtudega. Või noh, mitte harjuda. Pigem ei saa usaldada enda sisetunnet, et mis kell on, vaid peab reaalselt kella pealt kontrollima. Ise paneks ikka väga puusse. Aga pole hullu, varsti harjub sellegagi ära.

Uues kodus. Raamatu tõin USAst kaasa, see on väga pikalt oodanud, et ma lõpuks lugemise ette võtaksin. Aga tass-taldrik on oodanud veelgi kauem, et ma lõpuks need kasutusele võtaksin. Isegi ei mäleta, mitu aastat tagasi need mind ootama jäid…

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s