Lõpp USA paberimajandusele!

25. jaanuar oli üks huvitav päev. Nimelt kujunes see päevaks, mil ma sain lõplikult tõmmata joone alla enda kui USAsse tulnud immigrandi paberimajandusele. Kuidas? Nimelt olen alates 25. jaanuarist mitte vaid Eesti kodanik, vaid ka USA kodanik.

USA kodakondsus pole minu jaoks kunagi olnud mingi taevamanna, mida iga hinna eest püüda ehk et mõtlesin pikalt, kas üldse alustada selle protsessiga. Otsustamise tegi keerulisemaks seegi, et väga raske oli ette ennustada, kui kaua kodakondsuse taotlemine võib võtta. Foorumis nägin kasutajat, kellel kulus kaks kuud. Ja samas tean Breckist inimest, kellel on läinud üle aasta ja endiselt ootab.

Lõpuks aga otsustasime Bryaniga, et proovime – kaotada pole ju midagi (välja arvatud riigilõivuks makstud raha). Kui ei saa enne kätte, kui me USAst ära kolime, siis ei saa. Kui aga küsida, et mis see lõpuks kaalukeeleks sai – vastuseks on suusapatrull. Jah, tõesti! Poleks suusapatrulli, poleks probleemi ja võinuksin oma töö- ja elamisloast loobuda. Aga see pagana patrullitöö ning Brecki meeskond, kes on end mu südamesse uuristanud… Ehk nagu ma tööl nalja viskasin, et miks ma USA kodakondsust tahan – selleks, et ma saaksin USAst ikka lahkuda (ning siis soovi korral tagasi tulla).

Teoorias oleks mul alati võimalus uuesti töö- ja elamisluba taotleda ent reaalsus on teine. Kui me elame Eestis, peaks Bryan enne mind USAsse kolima, et ta saaks tõestada USAs elamist (ning kasutada õigust oma pere USAsse kolida). Suusainstruktori palk poleks sponsoreerimiseks aga piisav, ehk oleks jälle vaja lisasponsorit. Enne oli see Bryani ema, aga kui meie pere oleks teoorias mõne liikme võrra suurenenud, ei pruugi sellestki piisata… Lisaks jälle ajakulu (1,5 aastat või rohkemgi) ning rahakulu…

Ehk jah, me plaanime kolida Eestisse ja jääda Eestisse pikemaks, ent kuna meil oli teoreetilinegi mõte ühel hetkel tulevikus USAsse naasta (kas siis ajutiselt, sest suusapatrull! Või pikemalt, sest mis siis kui üks meie tulevastest lastest on suusamaailma olümpialootus ning USAs on mäed!), jäi ka otsus, et proovime.

Paberite järgi võisin USA kodakondsust taotleda juba 2021. aasta augusti lõpus aga kuna ma ei oska arvutada, saatsin paberimajanduse teele alles septembri lõpus. Sedakorda küll virtuaalselt teele, sest taotluse sai esitada internetis! Jess! Mis aga sedakorda (elektroonilisse) dokumendipatakasse oli vaja lisada?

  • N-400 avaldus – taaskord pidin välja koukima oma kalendermärkmikud ja kirja panema, kus ma olen viimase viie aasta jooksul töötanud, elanud ning reisinud. Reisimine on seejuures eriti tähtis, sest selleks, et kvalifitseeruda taotlemiseks, on vajalik, et oled viimase 3 aasta jooksul USAs viibinud vähemalt 18 kuud ehk nii 547 päeva. Lisaks oleks hea, kui ei ole ühtegi kuuest kuust pikemat reisi.
  • 2018, 2019, 2020 aasta tuludeklaratsioon – ühelt poolt selleks, et näidata “Jah, me oleme endiselt Bryaniga abielus” aga teiselt poolt ka selleks, et tõestada maksude tasumist. Igal juhul olen väga õnnelik, et juba algusest peale sai kõik korrektselt tehtud, sh deklareeritud ka Uus-Meremaal teenitud tulu. Bryan küll ajas algul sõrad vastu, ent kui see oleks tegemata jäänud, oleks võinud praeguses protsessis probleeme tekkida.
  • Üürileping, auto soetamise dokumendid, tervisekindlustus, pangakonto väljavõtted, pildid – jällegi, tõestamaks et me oleme endiselt koos.
  • Abielutunnistus
  • Bryani sünnitunnistus ja pass – tõestamaks siis seda, et mu abikaasa on USA kodanik, sest ilma temata ei oleks mul õigust kodakondsust taotleda. Ja just nende dokumentide tõttu mu taotluse saatmine veniski (pärast seda kui ma olin taibanud, et 90 päeva 20. novembrist on 20. august, mitte 20. september…). See oli puhtalt meie enda süü. Bryani pass aegus juba kevadel ja no me lükkasime ja lükkasime uue passi taotlemist edasi. Sünnitunnistus oli aga kadunud. Õnneks septembri lõpuks saime mõlemad peaaegu samaaegselt kätte ja avaldus läks teele.

Ausalt öeldes oli see konkreetne protsess mu senise USA paberimajanduse kogemusega võrreldes kõige lihtsam ning kõige kiirem! Kuidas see ajaliselt kulges?

30. september 2021 – N-400 avaldus teele saadetud

30. september 2021 – kohe samal päeval tuli info selle kohta, et nad taaskasutavad sõrmejälgi, mida ma käisin andmas 2020. aasta oktoobris, et kaheks aastaks antud elamisluba kümne aastase elamisloa vastu vahetada.

20. detsember 2021 – teatis intervjuupäeva kohta

25. jaanuar 2022 – intervjuu Denveris ja samal päeval vande andmine

Kõik! Kokku läks siis alates avalduse saatmisest vähem, kui 4 kuud, mis on siinses maailmas ikka tõeline hüpermegakiire kulgemine!

25. jaanuar kell 12:30 pidin olema USCIS kontoris. Kuigi Breckist sõidab sinna paari tunniga, siis I70 maantee on see aasta olnud jubeda liiklusega ning teades minu ärevust ja närvilisust, sõitsime Denverisse päev varem ja läksime hotelli. Väga hea otsus, sest nii oli hommikul aega kulgeda ning intervjuule jõudes olin hästi puhanud ja nii rahulik, kui võimalik.

Natuke üllatav oli see, et mind ei saadetud eraldi kabinetti, vaid intervjuu toimus avatud ruumis leti ääres. No nagu pangakontoris, istud toolile ja teenindaja on klaasi taga. Punktipealt kell 12.30 kutsuti mind ootealalt lähemale ning läks lahti!

Esimesena oli vaja läbida kodanikuõpetuse test ning selleks hakkasin paar nädalat varem tõsisemalt õppida. Õppimiseks antakse nimekiri 100 küsimuse ja vastusega, nendest küsitakse kümmet ja õigesti pidi vastama kuuele. Kuna ma vastasin esimesele kuuele kohe õigesti, ei hakatud rohkem enam küsimagi. Küsimused siis siin:

  1. Mis on su osariigi pealinn?
  2. Nimeta üks probleem, mis viis Ameerika Ühendriikide kodusõjani?
  3. Millal tähistatakse Iseseisvuspäeva?
  4. Kes elasid Ameerikas enne eurooplaste saabumist?
  5. Mida tähendab “rule of law“?
  6. Mis on üks vaid USA kodanikele kehtiv kohustus?

Järgmiseks oli lugemise ja kirjutamise test. Selleks oli vaja ekraanilt lugeda “Millal on lipupäev” ning seejärel kirjutada “Lipupäev on juunis”. Ei midagi ülemõistuse keerulist.

Järgmise sammuna vaatasime üle mu N-400 avalduse. Täiendasin seda vahepeal muutunud infoga: minu ja Bryani talvised töökohad, kahes aadressis esinenud viga ning kaks uut reisi (üks, mis toimus pärast N400 esitamist ja üks, mille olin lihtsalt unustanud). Intervjueerijal oli ka lisaküsimusi:

  • Kus me praegu elame, kellega koos, milline elamispind välja näeb?
  • Miks mu elukoha aadress ja postiaadress on erinevad? (Märkimisväärselt erinevad, eri maakondades. Põhjuse leiab mu pakisaagade postitusest)
  • Kas ma olen töötanud või elanud pärast elamisloa saamist välismaal? (See valmistas mulle kõige rohkem muret, sest ma käisin ju Uus-Meremaal tööl. Vastasin aga ausalt, et mõlemad abikaasaga töötasime välismaal, ent me lisasime selle info tuludeklaratsiooni ning me pole kunagi väitnud, et elasime välismaal, residentsus on alati olnud USAs)

Viimaseks sammuks oli taustakontroll. Ma pole päris kindel, mida see endas sisaldas, sest intervjueerija klõbistas arvuti taga ja mina proovisin võimalikult rahulik välja näha. Mingil hetkel küsis intervjueerija, et juhul kui mu taotlus heaks kiidetakse, kas ma oleksin huvitatud samal päeval vande andmisest. Muidugi vastasin jaatavalt! Ning… põhimõtteliselt tehtud! Intervjueerija läks paberimajandust lõpetama (ja ütles mulle, et ma võin nüüd telefoni kasutada, mida ma muidu ei oleks julgenud kotist välja urgitseda aga see muutis ootamise lihtsamaks) ning tagasi tulles oligi aeg. Vaatasin paberid uuesti üle, andsin paar allkirja, tõusin püsti ning kordasin intervjueerija järel vannet.

Tavaliselt saadetakse kutse vande andmise tseremooniale paar nädalat hiljem, või siis hiljem samal päeval, ent kõik sõltub intervjueerijast ning minu intervjueerija (kes oli üldiselt väga tšill, meeldiv, viisakas ja tore!) pakkus võimalust see kohe seal ära teha. Ausalt öeldes olin sellega ka rahul, sest ma ei ole just eriti suur tseremooniate fänn. Lisaks päästis see mind järgmisest Denverisse sõidust. Umbes tund peale sisenemist astusin kontorist välja, näpus väike USA lipp, naturalisatsiooni tõend ja info, kuidas passi taotleda.

Pilt Goldenist, kust koju minnes läbi sõitsime. Üks põhjus, miks ma praegu nii vähe pilte teen/postitan, on see, et kaamera sai Eestis käiguga ühe prao võrra rikkamaks ning heade fotode saamiseks on vaja Bryani telefoni, mis pole alati käepärast. Aga ehk seenädal jõuab tagumine klaas kohale ja ma saan naasta oma pildistamissõltuvuse juurde.

Hea meel, et enam ei pea mõtlema USA paberimajandusele. Jah, Eestisse kolimisel on vaja tegeleda Eesti paberimajandusega Bryani jaoks, ent olgem ausad… see ei ole ikka nii hull, kui ookeani taga. Nii et olen selleks valmis!

Teadmiseks: Jah, Eestis pole topeltkodakondsus lubatud, ent põhiseaduse kohaselt ei saa sünnijärgsetelt kodanikelt kodakondsust ka ära võtta.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s