Päev, kus sai rohkem istuda kui suusatada

Selline tore tööpäev, kus sain suusasaabaste asemel ketsid jalga tõmmata ning päev otsa laua taga istuda. Ei midagi muud erilist, kui et tegin päeva dispetšerina. Peak 8 ja Peak 9 on need kaks kohta, kus on iga päev üks inimene dispetšeriks (Peak 6, 7 ja 10 täidab dispetšerirolli see, kes parasjagu juhtub laua taga istuma) ning ma panin ennast tänaseks kirja.

Dispetšerina olen põhimõtteliselt see, kes keelab, käseb, poob ja laseb. Olgu, mitte päris nii, aga mulle lihtsalt meeldib see väljend. Tööpäev ise sisaldab aga järgmist:

  • võtta vastu infot selle kohta, kus keegi abi vajab. Mõnikord vigastus, mõnikord vajatakse lihtsalt “taksot”. Enamjaolt on see lihtne, aga tõeliseks peamurdmiseks läheb siis, kui abivajaja teab, et ta on Breckis ja kõik. Päris suvaliselt ei taha ka patrulle otsima saata, nii et peab andma endast parima, et asukoht pisutki täpsemaks muuta. Siin tuleb abiks see, kui oled ise palju ringi suusatanud ja tead, mis mingi raja mingis osas pilku püüab.
  • määrata, kes kuhu läheb. Reeglina piisab sellest, et hõikan üle hüti: “10-50, kes tahab?” Tõusnud kätemeri saab näiteks kivi-paber-käärid abil otsustada, kes läheb. Teinekord valin aga ise, kes läheb. Tavaliselt on seda vaja siis, kui vigastus tundub tõsisem (nt teadvuseta inimese juurde saadaks pigem kogenuma patrulli, mitte kollanoka, kellele see oleks esimene selline juhtum) või piirkonnas, kus mingi patruller tuleks lihtsalt paremini toime, sest ta on tugevam suusataja või on ala talle tuttav. Kui ongi koodikutsung, siis garanteerida, et hütt päris tühjaks ei jookse, vaid et jääks kogenumaid patrulle ka järgmise vigastuse jaoks.
  • määrata, mis varustus kaasa võtta. Naljakas, aga see on ka oluline. Mõnikord ei ole mõtet hakata varustust kaasa vedama, sest tahad või ei – see tõmbab kiirust maha. Teinekord võtad kaasa selle kõige olulisema pauna ning ülejäänu tuuakse vajadusel järgi. Ja päris tihti pole sellepärast mõtet varustust kaasa tarida, et meil pole väga head aimu, kus patsient olla võib. “Ma tulin mingi liftiga üles Peak 9 peale ja siis pöörasin paremale ja nüüd olen puude kõrval,” on kirjeldus, millele vastab tubli 80% meie Peak 9 esiküljest. Ehk sellises olukorras on patrulli ülesandeks lihtsalt sündmuskoht üles leida ning seejärel saab varustuse järgi saata. Samamoodi on oluline ka võimalik vajatav varustus minekuvalmis sättida. Või patrullid. Kui keegi nt läheb kutsungile, mis võiks teoorias muutuda koodiks, siis patrullid panevad juba ennast ka minekuvalmis, et koodikutsungi kõlades poleks vaja hakata kiivreid-kindaid-jopet otsima. Alati on parem ülereageerida, sest alati saab maha istuda ja oma kohvijoomist rahumeeli jätkata.
  • ülevaade sellest, kes kus on. Ahh, see väga oluline info – puhas tööjõud. Kes kus on, kas ja kuhu nad saavad sealt edasi minna, mis oskustega inimesed on kus. Kus ja kes on nt vaba mootorsaanijuht, et patsiendiga tulev patrull kliinikusse vedada. Iga hommik tuleb info nt selle kohta, kas ja kus on meie ALS patrullid (neil on õigus valuvaigisteid anda jm) ning kui läheb vaja, siis nad kohale kutsuda. Aga siia alla läheb ka ennustamismäng: “Hmm, mul on hetkel hütis kaks patrulli, kes saavad kutsungile minna. Kas ma loodan et nüüd 10 minuti jooksul ei tule ühtegi koodikutsungit ja saame rahus järgmisi oodata või pean mujalt abiväge kutsuma?” Siia alla võib määrata ka selle, et vajadusel hakata teatud radu (ja harvemini ka tõstukeid) ajutiselt sulgema.
  • tagamine, et päevaülesanded saaksid tehtud. Lisaks vigastustele mahub meie päeva hulgaliselt muudki. Tavaliselt jätab eelmise päeva dispetšer nimekirja, mis on vaja teha ja siis selle abil saab pihta hakata. Nt köite ülespanek/mahavõtmine, tõstukipostide pehmenduste tõstmine (kui lund tuleb juurde) ja langetamine (kui lumi sulab), kaugemal olevate päästekelkude asendamine, radade kontrollimine (vajadusel sulgemine-avamine), vee toomine (Peak 9 hütis ei ole veevärki), muidugi ka laviinikontroll jne. Ehk siis peab jällegi õigele inimesele õige töö määrama. Muidugi ka prioriteetide seadmine. Jah, tõstukipostide pehmendused peavad olema õigel kõrgusel, ent kui mul on hütis ainult kaks patrulli, hoian ma neid enda ligi, mitte ei saada mingit rajaprojekti lõpetama. Prioriteedid kehtivad ka vigastustega. Kui inimesi on vähevõitu, siis hulgitrauma on tähtsam, kui põlvevigastus ning põlvevigastus on tähtsam, kui taksosõidu pakkumine.
  • suhtlus teistega. Ehk siis suhtlus Peak 6, 7, 8 ja 10 ning kas neil on nt abi vaja. Aga mitte ainult. Kui on vaja helikopterit, et keegi kiiresti Denverisse toimetada, siis ka suhtlus nendega on dispetšeri rida (nt kui on vaja mäe peal maanduda, siis vastavate radade ning tõstukite sulgemine). Ja suhtlus mäepealse kliinikuga, kui on tõsisem õnnetus ja nad peavad asjast ette teadma.

Eriti huvitavaks läheb asi siis, kui korraga helisevad kõik telefonid ja samal ajal käib raadiosuhtlus. Mängu tuleb delegeerimine: “Sina, vasta sellele telefonile. Sina, võta see telefon. Sina, hakka valmis sättima, tundub tõsise asjana!” Täna polnud õnneks ühtegi koodikutsungit. Kui see tuleb, on adrenaliin kohe mõnda aega laes, sest teele peab saatma õiged inimesed, õige varustuse, vajadusel kutsuma abiväge teistest tiimidest ning seda kõike nüüd ja kohe. Ja alati on teoreetiline võimalus, et ühele koodikutsungile järgneb kohe ka teine. Õnneks harv tõenäosus, aga siiski olemas.

Aga üldiselt on selline päev teretulnud vaheldus tavalisse patrullitöösse. Nagu töö teised osad, on ka siin oluline roll kogemusel. Mida paremini tead mäge (sh kui kaua võtab ühest kohast teise minek, kuidas saab siit sinna, mis on “maamärgid”), seda paremini suudad patsiente aidata ja teisi patrulle juhendada. Ja no üldiselt lihtsalt parem ülevaade sellest, mis ja kuidas toimub.

Selline kiire sissevaade dispetšeri tööülesannetesse, sest ma üritan end blogimislainele saada. Ei jää ootama, kuni on vaba päev, et siis romaan kirjutada, vaid katsetan lühemate aga tihedamate postitustega. Igal juhul, esmaspäeval olen jälle dispetšer ja ehk kui on rahulik päev, jõuan midagi juba päeva jooksul valmis kribada.

2 kommentaari “Päev, kus sai rohkem istuda kui suusatada

    • Palun 🙂 Kõik sõltub staabist. Meie kaks kõige kiiremat kohta on Peak 8 ja Peak 9. Eile nt tuli Peak 9 üle 20 väljakutse (+ “taksosõidud”). Peak 10 oli ainult 3 aga kuna Peak 10 on kaugemas nurgas, siis kogu väljakutse ja staapi tagasisaamine võib võtta vabalt üle tunni ehk juba paar väljakutset jätab hütti liiga vähe inimesi.

      Inimesi jagame ka vastavalt. Peak 10 peab olema 6, Peak 9 16 patrulli, Peak 8 22 jne.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s