Ametiühing aga sammu võrra edasi

Maikuus kirjutasin, et meie suusapatrull otsustas ametiühingu asutamise kasuks. See oli võrdlemisi napp võit, sest ametiühingu moodustamine otsustati täpselt ühe häälega. Seetõttu oli ka hääletamise järgselt inimesi, kes leidsid et oleks vaja teha uus hääletus, loodetavasti pisut kindlama häälte jagunemisega. Seda aga ei juhtunud ja protsess läks omasoodu edasi.

Esimeseks sammuks oli valimine, kes siis hakkavad üldse meie patrulli esindajatena ettevõttega lepingut koostama. Otsustasin ennast ka üles anda ja läks nii, et minust sai meie läbirääkimiste komitee üks liige. Täiesti omapärane kogemus, arvestades sellega, et VR väärtus on ca 12 miljardit eurot ning Eesti riigieelarve (kulutuste maht) 13 miljardit eurot. Millal veel avaneks mulle võimalus sellisel tasemel ettevõttega läbirääkimistelaua taga istuda? Igal juhul, suvel tegelesime peamiselt ettevalmistamisega ja ka puhkamisega, ent augustis läks siis lahti.

Meil polnud õrna aimugi, kui kaua läbirääkimised võivad kesta. Vaadates teisi VRi alla kuuluvaid kuurorte, oleksime pidanud arvestama kahe või isegi kolme aastaga. See polnud just eriti meeldiv väljavaade, sest kui lepingut on allkirjastamata, külmutatakse palk jm tingimused selle kuupäeva seisuga, mil hääletati ametiühingu poolt. See tähendas näiteks seda, et kui VR tõstis miinimumpalka 15$/h peale, siis alustavatel patrullidel jäi see endiselt 13.25$/juurde. Olemasoleva struktuuri raames liikumine küll toimuks, ent igasugused suuremad muutused jäänuks ära. Arusaadav, et inimestele see idee ei meeldinud. Minu jaoks oli risk aga seda väärt, sest olgem ausad, egas muidu nagunii ju midagi ei muutuks.

See uus palgastruktuur, mida enne hääletamist meile suure suuga lubati, sai tõesti ühel hetkel valmis. Meile seda ei saadetud, aga teiste kuurortide kaudu saime e-maili siiski kätte ning polnud mingi üllatus, et see oli suures osas pullikaka. Kui enne oli hinges pisut kahtlust, et kas me tegime õige sammu, siis seda e-maili lugedes langes kivi südamelt – jumal tänatud, et me ametiühingu moodustasime!

Aga pikk jutt kokku võtta – tänase päevaga on meil olemas leping, mis ka liikmete poolt heaks kiidetud. Ehk me tegime kogu selle protsessi läbi nelja kuuga! Ülehelikiirusel!

Kuidas siis nii kiiresti? Ma usun, et üheks põhjuseks oli meie komiteeliikmete realistlik suhtumine. Ametiühingu moodustamine ja paremate tingimuste väljavõitlemine on pikk protsess. Esimese lepinguga ei saavuta kohe kindlasti absoluutselt kõike, millest me unistame. Ja ühel hetkel pidime ka otsustama, et kas me nüüd võitleme hambad ristis kaks aastat 25 sendi nimel, või lepime sellega, mis hetkel saame. Valik jäi viimase kasuks ja ma arvan, et see oli hea otsus.

Ja samas, kindlasti ei saa kogu au ja hiilgust vaid meie komiteele anda. Tänusõnad on ära teeninud ka meie uus patrullidirektor ja Director Mountain Operations, kellest oli suur suur abi. Eks see oli ettevõtte huvides ka, et asi pikaks ei veniks, sest nagu teiste patrullide pealt näha, siis ühel hetkel jõuab see asi ka meediasse ja no kui on midagi, mida ükski korporatsioon ei taha, siis selleks on negatiivne meediakajastus.

Viimaseks keeruliseks sammuks oli lepingu tutvustamine liikmetele. Läbirääkimiste ajal oli vaid meil seitsmel täpne ülevaade, mille üle me parasjagu vaidleme. Ja siis järsku oli vaja tutvustada 30 lehekülge võrdlemisi juriidilist teksti, olles ise valmis selleks, et mitte kõik ei ole kirjapandud tingimustega rahul (jällegi, esimene leping ei ole ideaalne). Läks kaks ja pool tundi, aga andsime ülevaate sellest, mis ja miks ja kuidas lepingusse jõudis. Ma arvan, et just see “miks ja kuidas” oli ääretult vajalik, et saada aru, miks me ei nõudnud näiteks 25$/h palka, kuigi seda ometigi kõik tahaksime. Igaljuhul oli see üks väga väsitav, aga väga vajalik kohtumine. Ma ikka põdesin, et äkki lükatakse tagasi… Ja mis siis saanuks?

Põhimõtteliselt oleksime naasnud läbirääkimiste laua taha, aga lihtsalt ühest kohtumisest poleks piisanud. Me oleksime pidanud näitama, et meil on tõsi taga, mis oleks tähendanud piketeerimist või isegi streikimist… Õnneks aga sinnani asi ei läinud, sest leping võeti peaaegu täieliku üksmeelsusega vastu! Vaid üks hääletaja ei soovinud seda heaks kiita.

Nii et meil on leping olemas ja jõulud paistavad kohe palju toredamad. Esiteks seetõttu, et oodata on palgatõusu (kui ma arvutasin õigesti, siis minu palk peaks tõusma 3$/h) aga teiseks seetõttu, et ma ei pea enam planeerima kohtumisi ning juukseid katkuma, kui VR ei suuda vastata meile kiiremini kui 3 nädalat. Ja ma olen endiselt arvamusel, et see leping on parim võimalik leping, mis me hetkeolukorras saime välja kaubelda.

Eks kui kellelgi on veel küsimusi, siis ma proovin vastata. Ise asjas sees olles on keeruline valida, et mida on huvitav lugeda ja mis on surmigav. Igal juhul olen ma õnnelik, et selles protsessis sedavõrd lähedalt osaleda sain ja veel õnnelikum, et see nüüdseks läbi on.

3 kommentaari “Ametiühing aga sammu võrra edasi

  1. Pingback-viide: Minu 2021 | Tudengiraport - kirjanik, kirjutaja, talvefänn

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s