Sõidame sügisesse

Vot nüüd saan ma aru, miks osad inimesed ütlevad, et just sügis on nende lemmikuim aastaaeg! Üks nädalavahetus ja vastus olemas! Nimelt õnnestus mul esimest korda kogeda tõeliselt kaunist Colorado sügist, kus puud ja põõsad näitavad uhkusega oma värvilisi sügismantleid. Eelmisel aastal läksin just enne värvimuutust Eestisse ja tulin tagasi siis, kui puud olid juba raagus. Sellele eelnevatel aastatel olin Uus-Meremaal, kus septembrikuus on oodata õiteilu, mitte värvimuutvaid lehti. Aga nüüd sai nähtud ja kuidas veel!

Kaunid vaated sai küll kätte ka Breckist lahkumata ning igapäevane Vaili sõit teeb ka meele rõõmsaks aga ma tahtsin veel! Ja rohkem! Ja tahtsin lõpuks täide viia “külastame kõiki nelja Colorado rahvusparki” plaani, mis sai juba enne suve algust paika pandud. Päris kõikjale ei jõudnud, aga neljast kolm on nüüd tehtud!

Esimesena võtsime suuna Great Sand Dunes National Park ehk Suurte Liivadüünide rahvuspargi poole. Sõit ise oli võrdlemisi sündmustevaene, sest oleme sama teed juba mitu korda läbinud. Ma tegin kõrvalistmel kodukontorit ja Bryan viis meid kohale. Küll avastasime, et varasemalt sama teed sõites polnud me sugugi tähele pannud seda, et luited paistavad täitsa maanteele välja! Ju me siis arvasime, et tegu on lihtsalt beežika mäejalamiga… aga ei, täitsa päris luited, mis kasvasid liginedes aina kõrgemaks.

Lühike ajalootund ka. Liivadüünid said 1932. aastal kõigepealt rahvusmonumendi staatuse ning 2004. aastal rahvuspargi staatuse. Pole ka ime, kui arvestada sellega, et pargis on Põhja-Ameerika kõige kõrgemad – 230m- liivaluited! Samas pole ta just kõige populaarsem ning 2019. aastal külastas parki 527 546 inimest.

Minu jaoks on liivaluited olnud alati seotud… ma ei tea, Sahara kõrbega? Aga ei, täitsa korralikud luited kõrguvad siin Colorado mägede vahel. Külastades parki lumesulamise ajal, voolab luidete jalamil Medano ojake. Meie külastuse ajaks oli see muidugi täiesti maa alla kadunud ja kui ei teaks, ei oskaks arvatagi, et kuskil seal mingi veenire voolab.

Tuulesuundade tõttu on need luited võrdlemisi püsivad ja ei kipu kuskile kaugele reisima. Nii kui ühe tuule abil liikuma hakkavad, sunnib teine tuulesuund uuesti seisma. Pargis saab liiva peal kelgu või liivalauaga sõita ja matkata, no nagu ikka. Liivaluidetel kelgutamise kogemus oli Uus-Meremaalt käes ja ei leidnud et peaks seda uuesti kordama. Ei hakanud ka kuskile kaugele luidete otsa turnima, sest selleks pidanuks olema kohal tunduvalt varem ning omama tunduvalt rohkem aega. Aga ehk siis järgmine kord, sest Bryan oli täiega vaimustuses ja tema tahab küll igal juhul tagasi tulla!

Järgmine planeeritud peatus oli Black Canyon of the Gunnison National Park ehk Gunnisoni Musta Kanjoni rahvuspark. Sinnaminekuks valisime valisin muidugi huvitavama tee, kui see kõige otsem variant. Ja selliselt jõudsime Silver Thread ilusale ümbersõiduteele (seda ka ametlikult). Kulges mägede vahel orus, läbi paari väiksema asula ja pakkus ilusaid vaateid.

Ühe päevaga muidugi sellist teed ära ei sõida ehk pidime leidma ka öömaja. Kuna reisiotsus sai tehtud võrdlemisi järsku ja ei teadnud kui kaugele üldse jõuame ühe päevaga, ei jõudnudki öömaja broneerida. Igaks sajaks juhuks olime telkimiseks vajaliku kraami kaasa pakkinud, ent lootsime siiski nelja seina vahele pääseda. Lõpuks näkkas ma-isegi-ei-tea-mitmenda kõnega. Kõik teised kohad olid juba täis! See oli paras üllatus, sest mudahooaeg tähendab tavaliselt tühjemaid linnu ja rohkem võimalusi, aga see päris mudahooaeg algas siiski vast nädalavahetuse lõppedes.

Igal juhul jõudsime Lake City nimelisse väikelinna ja enne põhkupugemist jäi piisavalt aega ka ringijalutamiseks ja ümbritsevast ülevaate saamiseks. Üldiselt jäi linnast päris hea ja armas mulje. Vähemalt mulle. Bryan oli vist iga kord kuskile mujale vaadanud, sest talle jäi mulje, et tegu on Colorado metamfetamiini pealinnaga…

Must Kanjon oli natuke nagu düünide park, aga vastupidiselt. Kui liivaluited kõrguvad keset täiesti võõrast keskkonda, siis Musta Kanjoni juures kõnnid rahulikult, kuni järsku on maa sees lõhe! Lenda üle, mine ringi või roni alla. Üle sellest küll ei saa!

Ausalt öeldes võttis kanjoniäärel jalutamine algul natuke pea ringi käima, kuidagi selline veider tunne oli vaadata kanjonipõhjas voolavat jõge. Hääle järgi oli selge, et jõgi on päris suur, aga ise vaadates oli tunne, et see on lihtne väike nire!

Rahvusparki kuulub 19-km pikkune osa muidu 77-kilomeetrisest Gunnisoni jõest. Kõige sügavamas kohas on kanjon enam kui 800 meetri sügavune. Kõige kitsam koht kanjoni põhjas aga vaevu 12 meetri laiune. Puhtalt ühte numbrit vaadates ei ole see ei USA kõige pikem, sügavam ega laiem kanjon, ent kõiki neid näitajaid kokku pandes siiski piisavalt ainulaadne.

Päikest pole mõtet kanjoni põhja otsima minna. On kohti, kuhu päevavalgust jagub vaid 33 minuti jagu ning just seetõttu saigi kanjon sellise nime. Kuigi põliselanikud teadsid kanjoni olemasolust ammuilma, ei olnud see kuigi populaarne koht, mida külastada. Esimene kirjalik ülestähindus pärineb alles 1853. aastast! Aga egas ime pole ka. Kui sa just kanjonile otsa ei koperda, võiks sellest rahumeeli mööda kõndida.

Rahvusmonumendiks kuulutati kanjon 1933. aastal ning rahvuspargiks 1999. aastal. Siiani on tegu Colorado kõige vähem külastatuma rahvuspargiga (432 818 külastajat 2019. aastal). Musta Kanjoni leiab ka USA 25 kõige vähem külastatud rahvusparkide nimekirjast. Olgu, sinna nimekirja kuuluvad Colorado kolm rahvusparki… Neljas, Rocky Mountain National Park, saab uhkustada enam kui kolme miljoni külastajaga, nii et tema sinna ei mahu.

Musta Kanjoni järgmist reisi võiks planeerida selliselt, et saaks kanjoni põhja matkata ning pargi telkimisaladel ööbida. Miks nii? Nimelt on see ka üks rahvusvahelise pimeda taeva süsteemi kuuluv ala ehk valgusreostust on miinimumkoguses. See tähendab aga seda, et tähti näeb kohe hulga paremini!

Muidugi võib küsida, et mis mõte oli üldse selliselt ringi tiirutada, kui nii siin kui seal jäi aega väheks ja nt pikki matku ei teinudki. Valik oligi lihtsalt selline, et kas üldse mitte või vähemalt natukenegi! Ja nüüd on paremini teada, mis kutsub tagasi ja mida võiks teha ja kuidas plaanida. Ehk mina ei näe selles probleemi, et ei roninud selle kõige kõrgema liivadüüni otsa või ei käinud kanjoni igal vaateplatvormil.

Lahkusime kanjoni juurest eesmärgiga hiljemalt kella viieks Breckis tagasi olla. Teooria oli ilus, reaalsus teine. Kuigi meil oli aega küll ja küll, hakkas Google Maps järsku reisi aina pikendama: 15:49; 16:02; 16:27; 16:52; 17:12 ja samas vaimus edasi. Asi ei olnud isegi selles, kuidas me sõitsime vaid Glenwoodi kanjoni pudelikaelas. Ühel hetkel oli selge, et planeeritud õhtusöök jääb ära ning autot ka õigeks ajaks tagasi ei jõua viia. Õnneks ei tehtud ei ühest ega teisest suuremat probleemi. Oleks võinud isegi varem helistada ja siis julgelt Grand Mesas rohkem aega veeta, sest Grand Mesa oli võrratu!

Grand Mesa ei ole rahvuspark, vaid hoopis rahvusmets (national forest). Ei imesta, kui see ühel hetkel ka oma staatust muudab, ent kes teab, millal see juhtuks! Seal saab matkata, rattaga sõita, kalastada ja no kõike muud ekstreemset ja vähem ekstreemset teha. Meil oli mingi hetk plaan lausa paariks päevaks Grand Mesasse sõita, aga siis tuli New Yorgi reis ja muu elu vahele. Aga nüüd sai vähemalt mööda järjekordset “ilusat ümbersõiduteed” sellest läbi kulgeda. Ja oli mida vaadata!

Sellises mastaabis sügisvärvid on uskumatult ilusad ja võimsad! Vähe sellest, et ise kõnnid kuldkollaste puude all ja vahel, aga nähes neid mäenõlval taeva poole kerkimas. Vau! Ma ainult iahhetasin! No nii hirmkena oli, et ossaaajeerum!

Glenwood kanjonini jõudes olime tükk aega juba jutti sõitnud ja polnud erilist tahtmist kolmveerand tundi kanjonis istuda. ehk täpselt siis, kui jõudsime ummiku sabani, jõudsime ka puhkeplatsile keerava teeni ning muidugi keerasime sinna. Käisime jalutamas, ma käisin kiirelt Colorado jões ujumas, sõime kõhu täis, valasime veepudelid täis ja siis… siis võis küll minna ja kanjonis ummikus istuda.

Ja selline meie kiire ringreis oligi. Jäime igati rahule, sest kuigi oleks tahtnud ühte lisapäeva, siis kui ei saa, ei saa. Vaatab kas jõuame enne talvehooaja algust veel kuskile reisida või piirdume koduümbrusega. Avastamist Colorados igal juhul jagub!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s