Uhkusega sinine

Ma isegi ei tea, millal mul viimati oli ühel ajal nii palju sinikaid ja kriimustusi. Äkki siis, kui ma olin 10aastane? Suusatades ikka kukub, aga reeglina saab sellest ühe sinika kui sedagi. Ja no aegajalt kõnnin vastu treppi või uksepiita või kappi. Sellised tavalised probleemid. Nüüd on aga sinikad-kriimud jalgadel ja kätel ning nii palju, et kokkugi ei jõua lugeda. Aga pole vaja muretseda, egas keegi mulle tappa ei andnud. Ronisin hoopis ise ratta selga ning kihutasin allamäge.

Mitte see üles-alla variant, vaid läksime Keystone suusakuurordis tõstukiga mäkke ja siis tulime mööda ühte rada alla. Ja kuigi ma valisin rohelise raja, kukkumistest ikkagi ei pääsenud. Süüdistada on vaid ennast. Kohe kui tundsin, et olen kontrolli alt väljas, vajutasin automaatselt pidurid plokki või lihtsalt tardusin. Kumbki lahendus ei ole rattaga allamäge sõites mõistlik ja muidugi käisin siis käna.

Pärast teist kukkumist, kus maandusin ikka nii et lõi hinge kinni, tekkis ka hirm ja see omakorda rikkus asjad ära. Paarist kurvist tulingi lihtsalt kõndides läbi, sest no ei julgenud. Aga Carlos võttis mu kenasti käekõrvale, rääkis uuesti peamise teooria üle ja siis julgesin tasahilju uuesti proovima hakata.

Viimane kukkumine, kust sain ka kõige kaunima marrastuse, oli puhtalt tähelepanematusest. Carlos valis vale raja, mina tema järel ja kui tema suutis püsti jääda, siis mina panin jälle pidurid plokki ja käisin käna. Ja see oli veel tõstuki all ning eelviimases kurvis.

Kõigepealt punane sirge joon ehk tõstukiga üles ja siis punane-roheline joon ehk mööda rohelist rada tagasi alla.

Raja läbimine võttis ligi poolteist tundi ja otsustasin, et sellest piisab. Verise ja tolmusena tagasi auto juurde jõudes võiks eeldada, et see jäi esimeseks ja viimaseks korraks. Aga tegelikult on nii, et läheks hea meelega uuesti! Need korrad, kus kurvid said ideaalselt läbitud ja ei arvanud, et põrutan vastu puud, olid ometigi väga vinged! Ja kuna üldiselt olen ma korralik põdeja, siis üldse selle ettevõtmine ja edukalt lõpetamine (mitte et mul oleks muud võimalust olnud…), on paras eneseületus. Ma loodan, et kukkumine ja sellega leppimine aitab ka suusatamise juures, kus ma samamoodi põen, sest “äkki ma kukun ja murran selle ning tolle” ja muidugi selle põdemisega asja hullemaks muudan.

Ainult et kui see nüüd järgmiseks hobiks võtta, siis ilmtingimata soetan esmased kaitsed (lisaks kiivrile). Sinikatest see vast ei päästa, aga ehk jääks kriipse-kraapse-marrastusi natukene vähemaks. Aga kuna need sinikad mul juba on, siis ausalt öeldes on väga põnev jälgida, et kuidas need paranevad. Praegu, neli päeva hiljem, jõuavad kohale rohekad ning kollakad toonid ning kui põlv välja jätta, siis niisama liikumisel miski enam ei häiri. Igal juhul on siin pildid nendest kõige ägedamatest sinikatest. Reiel on lihtsalt hunnik väiksemaid, teisel küünarnukil ka marrastus ning siis paaris kohas siin ja seal veel mõned.

4 kommentaari “Uhkusega sinine

  1. Mul tekivad sinikad isegi kergest kokkupõrkest või näpistamisest. Ei kujuta ette, milline oleksin pärast selliseid kukkumisi, tõenäoliselt üleni mustade laikudega kaetud, hea kui mõni heledam naha riba paistaks.
    Sinikatega seoses – mu laps ei uskunud, et see võib võimalik olla, et kergest näpistamisest tekib sinikas ja ta lihtsalt nalja viluks (appi kui kummaline on kirjutada sõnapaari “nalja viluks”) ühel päeval näpistas…ja järgmine päev oli sellel kohal korralik sinikas. Nüüd saab aru, miks igakord kui end ära löön, ohin, et homme olen sinine, sest olengi sinine.
    Kõhedust tekitavad marrastused, sinikad-rohekad. Osa sinikaid läheb lillakas-kollaseks, see faas on (mul) enne rohekaks minemist. Huvitav jälgmine 😉

    • Sa peaksid vist jah ennast igaks juhuks mullikilesse mässima 😀 Aga tore on näha, et ma pole ainus, kellel on huvitav jälgida. Mul on nüüd see lillakas-rohekas staadium ja õige pisut paistab ka kollast juba. Ehk et paranevad!

  2. Ohhhhh! Ilma pilte vaatamata hakkas mul pildirida silmade ees jooksma ja kinnitan, et väga hea emotsioonide ning sinikate kirjeldus. Lugedes lõi süda umbes kolmel korral kiiremini, kuid üldvapustus on väiksem, kui siis, kui esimesi suusatamisi jagasid. Soovin vaid, et parane ja jää ellu! Ootan põnevusega tulevast videot. Pärast teist lugemist mainin, et VÄGA LAHE! Ehk siis jubedalt lahe! (Elagu eesti keel!)

    • Aitäh! Vaatab, kas ma see aasta jõuan veel tagasi radadele või tuleb enne lumi maha. Aga kui see aasta mitte, siis järgmine aasta püüab kindlasti videole!

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s