#30

Kumma teie valiksite – tee, mis viib punktist A punkti B kõige kiiremini aga on maruigav või tee, mis ei ole küll kõige otsem ja kiirem, kulgedes ka läbi N, Z ja K, ent on ilus ja huvitav? Kui vähegi võimalik – ehk kui pole aja peale minek või jube rõve ilm – siis mina valin teise variandi. Minu jaoks pole mingi probleem paaritunnine sõit kaks-kolm korda pikemaks venitada, kui teekond on ägedam. Bryan on pigem see esimese variandi pooldaja, ent mõnikord pole tal lootustki vastu vaielda. Näiteks siis, kui on minu sünnipäev. Mis siis, et ta ise sünnipäevadest suurt midagi ei pea, minu sünnipäeval on mul luba kujundada terve päev just selliseks, nagu tahan.

Sünnipäeva hommikusöök Gravity Hausis, sest no kus siis veel.

Breckist sai suund võetud Boreas Pass’i nimelisele teelõigule. 35 km pikkune kruusatee, kõrgeim punkt 3499 meetrit. Tee ehitati 1860. aastatel selleks, et oleks kergem kaevanduste vahel liikuda. 1882. aastal pandi rööpad maha ning vanal kaevandusteel hakkas liikuma rong, mis toimis täitsa edukalt 1937. aastani. Ehitamise ajal oli see ka USA kõige kõrgemal asuv kitsarööpmeline raudtee. Siis aga tulid autod, kaevanduselu kuivas kokku ja viimane rong korjas enda järel rööpad üles. 1952. muudeti see aga autoteeks ja sellisena täidab oma rolli siiani.

Kui suur osa Colorado küladest ja linnadest tundub olevat asutatud selle järgi, kust leiti kulda ja muud väärtuslikku kraami, siis ka teedeehitusel on oldud pigem fantaasiavaesed. “Seda raudteed ei lähe enam vaja? No selge, korjame aga rööpad üles ja muudame selle teeks!” Tänapäevaseid kiirteid jah päris nii ei ehitata, ent kui mägedesse piiluda, on lugu just selline.

See pika ringiga sihtkohta minek aitab avastada uusi kohti, kuhu muidu ei jõuaks. Seda on ka Bryan nentinud – ilma minu torkimiseta ei oleks ta käinud enamikes kohtades, kuhu kahekesi oleme jõudnud. No näiteks Florissant Fossil Beds National Monument. Sellest sattusime mööda sõitma, kuna olime teel ühe kanjoni poole. Ideeliselt oleks võinud seal ka pikemalt peatuda, minna fossiile uurima ja puha aga palav ilm pole siiski meie sõber. See-eest tegime plaani, et tuleme sügise saabudes tagasi!

Phantom Canyon ehk Fantoomkanjon on veel üks näide, kus raudteest sai autotee. Jällegi ehitati kitsarööpmeline raudtee kaevanduslinnade ühendamiseks. Cripple Creek, Cañon City ja Florence on ka tänasel päeval alles. Wilbur, Adelaide, Glenbrook ja tõenäoliselt mitmed veel on aga kas täiesti kadunud või muutunud kummituslinnadeks. Meie sõitsime Victorist Florence’i suunas ja tundus, et see oli ka parem lahendus. Victori poolne teejupp oli suhteliselt mittemidagiütlev, mida lähemale Florence jõudis, seda põnevamaks kõik ka muutus! Teistpidi – põnevast mittemidagiütlevaks – oleks vast halvem olnud.

Erinevalt Boreas Pass’i teest ei ole selles kanjonis nähtud erilist vaeva tee laiemaks tegemisega. Ja noh, kas on üldse vajagi? Jah, vahepeal saab kahesuunalisest teest poole sõidusuuna laiune aga nagu meie kogemus näitas, tulime eluga välja. Tõsi, vahepeal pidi küll piduri põrandasse litsuma, kui kurvi tagant teine auto vastu sõitis, aga kõksu kellegagi ei teinud. Üks auto lihtsalt tagurdas või tõmbas kõrvale ja teine hiilis mööda. Sai sõidetud küll!

Singerdi vingerdi jõudsime sihtkohta. Eelmisel suvel Floridasse sõites viis tee läbi Cañon City ning puhtjuhuslikult sattusime rongi nägema. Kohe vaatasin järgi, et mis rong ja kus rong ning jah, tegu on turistikaga, meelelahutusega. Aga mis sellest, las ma siis olen turist! Ja saigi selle aasta sünnipäevaks valitud rongisõit läbi Royal Gorge kanjoni. Ja kuna sünnipäev, siis olgu ikka veidi uhkem ka – soetasime piletid (osaliselt) klaaskatusega restoranivagunisse ja nautisime lisaks vaatele ka õhtusööki.

Baarivagun – meenutas täiega Uus-Meremaa rongi baarivagunit.

Öömaja jaoks sõitsime jälle edasi. Minu esmane mõte Florence’s ööbida ei läinud õnneks, sest jäin broneerimisega lihtsalt liiga hiljaks. Ja kuigi Cañon City, Pueblo ja nende kahe vahele jääv teelõik on täis “võta üks ja viska teist” USA klassikalisi motelle siis vabandust küll, aga ma saan 30 üks kord elus ja olgu siis ikka tähistatud. Nii et läksime hoopis Pueblo vanglasse.

Tegelikult oli see ka väga mõnus valik. Hommikul jalutasime läbi vaikse linnakese kohvikusse, mille nii juhuslikult valisime, aga kust sai nii megahead kohvi kui ka hommikusööki. Ja siis nautisime Pueblo täiesti imelist promenaadi! Jällegi oli mõte, et vot siia linna võiks tagasi tulla. Aga muul ajal, mitte keset suve, sest uhh! Palav!

Koju tagasi lootsime jõuda pärastlõunal. Nohjah. Nii palju sellest. Esiteks läksime läbi Royal Gorge pargist, kus sai eelmine aasta küll käidud, aga toona ei olnud mul veel templimärkmikku. Tasakaaluks läksime siis ka sinna, kuhu Bryan tahtis minna – kivipoodi. Ja olgu, see oli päris äge ka minu jaoks! Siis proovisime jälle võimalikult kiiresti kodu poole teele asuda. Mõte oli, reaalsus läks väheke untsu, sest ühel hetkel oli mul kõht järsku nii tühi, et see ja kurvilised teed ajasid iiveldama ning tulemuseks ülikehv enesetunne.

Põikasime siis peateelt kõrvale, ühte peaaegu kummituslinna ja leidsime kõrts-pubi, kust sai üllatavalt hea lõunasöögi! Lisaks ka mõnus ilm ja elav muusika. Mida siis veel tahta? Enne kui jälle kodu poole jätkasime, tegime küla peal tiiru ka. See polnud just väga raske – kolm korda vasakule, iga kord ehk 100 meetri jagu sõita ja oligi tiir tehtud! Kahjuks pilte ei teinud, aga koht ise nägi päris selline omamoodi välja… Lahedad stiilsed majakesed, hunnikutes igasugust vanakraami ja rauakoli ja isegi mänguväljak, kus oli vähemalt kaks atraktsiooni, mida tänapäevastele mänguväljakutele enam ei lubataks ehitada.

Viimaseks ajaröövijaks osutus Almas toimunud festival. Egas meil polnud mingit plaani sinna minna aga kui juba läbi sõita, võiks ju peatuda ja vaadata, mida seal ka müüakse…

Õnneks Alma ja Brecki vahele siiski suurt rohkemat ei jäänud ja ilma ahvatlusteta jõudsime viimaks varasel pärastlõunal kella poole seitsmeks koju.

4 kommentaari “#30

  1. Oi kui vahva! Ja veelkord palju õnne! Mina olen ka pigem ringiga minemise pooldaja, sest nii avastab täiesti hunnituid pärle.

    (Ja nüüd ma köhatan ja teen keelekorrektuuri 🙂 “Ainus originaalne sild” Algupärane vast siiski? Originaalne tähendab eesti keeles midagi muud.)

    • Aitäh! Ja tõesti, ilma seiklemata ja eksimata on uute ja põnevate kohtade leidmine kordades keerulisem! Tänud ka paranduse eest, sai muudetud 😉

  2. Õnn on avastada uusi kohti, leida enesest teadmata paiku, tunda lõhnu ja maitseid.
    Õnnitlused tähtpäevaks!
    Tänud seiklusrikast päeva ja muljeid jagamast, lihtsalt imeline…kõik need ümbernurga minemised ja avastamised. Ka mulle meeldib sõita mööda väikeseid külateid ja näha paiku, mille olemasolust isegi kaartidel vahel aimu ei ole.

    • Aitäh aitäh sulle! Seiklemine pisikestel teedel on tõesti tore ja äge, vähemalt seni kuni kinni jääb. Õnneks on see pigem talvine mure ja siiani oleme ka iga kord välja saanud/kaevanud.

Jaga oma mõtteid

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s